Helika Mäekivi: põimuvaid paralleele keeleelust | Arvamus

Helika Mäekivi on Eesti tuntud keeleteadlane ja ajakirjanik, kes on pühendunud keeleelustamise teemale. Tema arvamusartikkel “Põimuvaid paralleele keeleelust” käsitleb keele säilimist ja kadumist ühiskonnas ning selle kultuurilist mõju. Mäekivi paneb lugeja mõtlema sellele, kuidas keel on seotud identiteedi ja kogukonna tervisega ning kuidas keele säilitamine või kadumine võib mõjutada meie maailma. Tema sügavalt kaasahaarav arutlus kutsub üles reflekteerima selle olulise teema üle ning toob esile olulised punktid keelelise mitmekesisuse säilitamise tähtsusest.

Kord jäi jänes mõtlikult oma jalgratast vaatama. “Mis oleks, kui teeks ühe leiutise täitsa algusest uuesti? Hakkaks otsast minema ja vaataks, kuhu välja jõuaks?” Metsarahvas arvas esialgu, et las jänes katsetab, ehk sünnib midagi head.

Pikk-kõrv otsis metsa alt juppe ja tükke ning hakkas pihta. Mõni jubin sai kohe õige koha peale, teine sobitus kolmandaga vähemalt üht nurka pidi. Paar vidinat tööle ei hakanud ja tuli pärast pusimist kõrvale jätta, osa nublakaid hakkas aga käituma hoopis teisiti, kui mõeldud, üks tükk läks poole katsetamise peal suisa katki. Jänes võttis oma seadeldist korduvalt lahti ja pani jälle kokku, aga leiutis oli ikka kuidagi vildakas – kui osa sellest käivitus, siis teine osa lagunes ja pudenes.

Nüüdseks on jänes leiutise kallal rassinud juba mitu head aastat. Ta pole ikka veel kindel, mis see on, mida ta ehitab, aga ta arvab, et ehk viib käigu pealt otsustamine lõpuks sihile. Hirmus kiire on juba, sest metsarahvas ootab tulemust. Nüüd on jänes muutunud juba pisut murelikuks ja räägib kõigile, kui palju lahendamata muresid tal leiutisega on.

Jalgratas – täiesti töökorras ja sõiduvalmis, ehkki pisut kulunud – seisab aga ikka jäneseuru kõrval…

*

Uue sõnaraamatu koostamine kuulutati algusest peale moodsalt agiilseks. See pidi hakkama tuginema eesti keele seletavale sõnaraamatule (EKSS), mille ülesanne on keelt peamiselt kirjeldada. Sellega kooskõlas õgvendati ka sõnastikutöö aluspõhimõtteid: uues sõnastikus otsustati suunamisest ja soovitamisest loobuda, liikuda preskriptiivselt deskriptiivsele. Lõppsiht polnud päris kindel, aga leiti, et küll jõuab kohandus- ja täiendusotsuseid teha ka käigu pealt.

See tekitas keeleringkondades küsimuse: kui Eesti Keele Instituut (EKI) soovib keelt uues sõnastikus üksnes kirjeldada, siis kuhu jääb õigekeelsussõnaraamat (ÕS), ametitekstide koostamiseks ja kirjakeele pruukimiseks vajalik normiv ja soovitav allikas, riigi ja kodanike vaheliseks suhtlemiseks tarvilik tööriist?

Eri sõnavõtte kuulates tekkis mitu kahtlust, sest Sõnaveebis ÕS-i ei kuvatud (ei kuvata siiani!) ja polnud veel teada, milline see on ja kas see raamatuna üldse tulebki. Arupärimiste järelkajana lubati siiski paber-ÕS-i, aga ei oldud kindel, kas esitada see pelga sõnaloendina või rohkema infoga.

Veel hiljuti otsiti vastust küsimusele, mis on üldse ÕS-i sõna. Mingil hetkel selgus, et ÕS tuleb Sõnaveebis eraldi vaatena, aga nüüd oleme teada saanud, et EKKS-ile tugineva ühendsõnastiku eestikeelsest osast saab uus ÕS. Kogu tegevus on seega olnud rabe ja vastuoluline. Ja segane on, kuidas saab kirjeldav sõnaraamat olla ühtlasi normiv.

Sõnastikumängu kõrval algas sõnamäng mõistete ja neid tähistavate terminitega. Esmalt kirjutati, et toimub sõnastikureform, siis aga, et reformi ei ole kavas ja reformi all olla mõeldud lihtsalt keelelise info vormilist esitust. Siis leiti, et termin keelekorraldus tuleb ümber nimetada keelearenduseks, mis on aga sellegipoolest võrreldav keelekorraldusega, kuid hiljem visati arenduse-sõna nurka. Ka kirjakeele, normi ja norminguga on käinud paras sahmerdamine, et neid paremini uue sõnastikuga sobitada.

Sama segadus valitseb uues leiutises – ühendsõnastikus. Rööpvormid on nimetatud sünonüümideks (vt nt manees, allolevas galeriis joonis 1), sassis on ka ülem- ja alammõisted (vt nt õppejõud, galeriis joonis 2).

“ÕS-i soovitustest” said ühel hetkel “ÕS-i selgitused”, sest soovitamisest ju loobuti, ja needki muutuvad vahetpidamata. Õnneks lisati selgituste juurde viimaks vabandus, et need on töös. Ühendsõnastiku kuva allosas on näha masintõlkelisi ja isegi kohatuid veebilauseid, mille kohta on ka ausalt öeldud, et need võivad sisaldada vigu (vt nt likviidsus ja kabun, galeriis joonised 3 ja 4).

Kõik see muudab sõnastiku kasutamise kirjakeelt kajastava tööriistana võimatuks ja kahandab selle usaldusväärsust. Ja keelekorralduse teooriat, millel kogu see uutmoodi tegevus põhineks ja mille kirjutamist lubati juba üle kahe aasta tagasi, ootame kõik siiani. Üsna äraspidine lugu.

ÕS 2018, ehkki kohati vananenud, on aga endiselt mööndustega kasutatav.

Kitseperes olid kõik toidu suhtes pisut valivad. Kui sokuhärra eelistas puulehti ja pungi, siis kitseema armastas hoopis noori võrseid. Kitsetüdruk oli ristikusõber ja sokupoiss nautis kõige enam hiireherneid. Ent vahel söödi ka üksteise lemmikuid, teinekord võeti ka mõni uus seeme või risoom menüüsse, ikka selle järgi, mis parasjagu sobis ja vajalik tundus.

Ühel päeval, kui kitsepere pärast mõnusat lõunasööki aasal leiba luusse lasi, lendas nende juurde kaaren. Tal oli loomanõukogult teade, et ehkki loomade menüü on vaba, võiks see olla veel vabam. See tähendab, et nüüdsest võivad kõik hakata kõigesööjaks.

Kitsepere kuulas kaarna ära, tänas teda ja leidis, et nemad tahaksid jääda siiski taimetoidu ja igaüks ka oma lemmikute juurde.

“Kuidas?” küsis kaaren. “Kas teile ei meeldi siis vabadus?”

“Meeldib ikka,” kinnitas kitsepere ühest suust, “aga me tahaks valida ikkagi seda, mis meile maitseb, on keelele mõnus ja suule mugav. Kas kõigesöömine on nüüd kõigile kohustuslik?”

“Otseselt kohustuslik just ei ole, aga …” jättis kaaren lause lõpetamata, sopsutas tiibu ja tõusis lendu.

Järgmisel päeval jagas metsanõukogu loomad arengualdisteks ja alalhoidlikeks. Ühed olid need, kes pooldasid kõigesöömisega kaasnevat vabadust, ja teised olid need, kes ei soovinud kogu menüüst osa saada. Kui esimeste puhul leiti, et nad on kenasti korraldustele allunud ja vabad täpselt nii, nagu loomanõukogu pooldas, siis teiste puhul otsustati rakendada naeruvääristamismeedet, patroneerimisprojekti ja kohati isegi tühistamisprogrammi, sekka irooniavõtteidki.

*

Senisele keelekorraldusele on heidetud ette liigset ettekirjutamist, lausa autoritaarsust, mida omakorda toidab sihtrühmade autoriteediihalus. Selle taga nähakse õpetajate ja toimetajate enesehuvi, sest neile “on majanduslikult kasulik või isegi vajalik, et oleksid ametlike institutsioonide kehtestatud reeglid, millele nemad saaksid oma töös viidata”.

Tehtud on vastandusi, põrgatades kokku autoriteetse keelekorralduse, “kus autoriteet seadis norminguid vastavalt oma maitsele ja arusaamadele ning keelekogukond kujul või teisel pidi seda aktsepteerima”, ja kasutuspõhise keeleteaduse, kus “uuritakse keelt sellisena, nagu seda kasutatakse”.

See vastandus ei toimi kahel põhjusel. Esiteks on ka suunavas ja soovitavas keelekorralduses arvestatud alati tegelikku keelekasutust, mida on põhjalikult uuritud ja analüüsitud ning omakorda selle põhjal on otsuseid ja soovitusi tehtud. Teiseks on ka valik minna üle üksnes kasutuspõhisele keelekorraldusele autoriteetide otsus. Ka uue ÕS-i n-ö kasutuspõhise sisu üle otsustab ju üsna väike hulk autoriteetseid inimesi.

Keelevabadus käib kahtpidi. Blogikirjutaja või reklaamiekspert tahab sõnadega mängida ja tal peab olema võimalus seda teha. Teadlane võib eelistada kolleegidega suheldes rahvusvaheliselt tuntud võõrsõnu. Kui vana kooli kirjamees soovib panna lühendite järele punkti, tuleb talle see võimalus jätta. Samamoodi on ka keelehooldajatel õigus valida, milliseid keeleallikaid nad kasutavad.

Survestamine olla vabam ei toimi, kui pikk töökogemus on andnud arusaama, et tekstikirjutajad eelistavad saada selget ja ühemõttelist, isegi konservatiivset ja autoriteetset nõu stiilis “ütle, mis on õige” või “tee mu tekst ilusaks”. Mõtestatud ja asjatundmusel põhinevat valikuvabadust ei tohi piirata.

*

Õpetaja saatis klassitäie lapsi metsa tunnikeseks seeni korjama. Kui uuesti kokku saadi, selgus, et ühed lapsed olid korjanud kokku kõik seened, mida olid märganud. Korv oli igat sorti kübarakandjaid täis. Teised, seenetundjad ja teadjamad lapsed olid aga seeni hoolikalt valinud – korvis lebasid ainult ussitamata eksemplarid, mis olid kõik söödavad. Õpetaja pani nendele lastele viie, kes olid kõiki seeni korjanud, valivatele lastele aga kolme.

*

Sõnastikku koostav leksikograaf ja keelenõuandeid andev keelekorraldaja teevad erinevat tööd. Mõlemat on vaja. Üks kogub kõike, mida näeb, paneb leitu kirja ja kirjeldab seda. Teine teeb aga teadliku valiku, uurib tarku raamatuid, mõtleb järele, peab nõu ja paigutab kirjakeele normi kajastavasse sõnastikku kõige täpsemad, kasulikumad ja maitsekamad sõnad, lisades vajaduse korral kasutusnippegi. Praegusel ajal rõhutatakse enamasti leksikograafi tööd – sageli võib kuulda, kui palju uusi sõnu on sõnastikku lisandunud.

Keelekorraldustöö on aga jäänud tagaplaanile ja seda ei peeta tähtsaks. Kirjakeele hoidmiseks, korrastamiseks, süsteemseks kujundamiseks on aga ka keelekorraldajaid väga tarvis. Vaid sel juhul saab riik tagada ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse.

*

Töölt tulev ema mõtles, et lippab kiiresti apteegist läbi. Ta sammus leti ette ja palus apteekrilt plaastreid. Apteeker läks tagaruumi ja tuli tagasi, süli plaastrikarpe täis. Ta laotas need kõik ema ette letile ja teatas: “Näete, neid punaseid plaastreid ostab 46 protsenti inimestest, aga kollast kirja plaastreid soovib 28 protsenti ostjatest. 19 protsenti tahab osta plaastreid, mis on sinise triibuga, kuus protsenti eelistab lillepildiga plaastreid ja üks protsent tarbib ükskõik milliseid.”

Segaduses ema küsis: “Aga millised plaastrid on kvaliteetsed ja head?”

“Saan öelda, et kõik plaastrid on tänapäeval väga levinud,” vastas apteeker kõiketeadvalt.

“Hmm. Aga milline sobiks lapse põlvele ja milline küünarnukile?” küsis ema suunavalt.

“Üldiselt me siin plaastreid ei kategoriseeri, kõiki kasutatakse,” muutus apteeker kärsituks.

“Aga palun andke nõu, millist võiksin valida,” oli ema hädas.

“Kuulge, ma ei ole teil siin mingi õpetaja. Mina lihtsalt teavitan, mida meil siin apteegis leidub. Kas ostate või ei?”

Ema ostis kiirustades sinise triibuga plaastrid ja lahkus apteegist. Kodus selgus, et need kipuvad naha pealt lahti tulema.

*

EKI on sedastanud uue keelekorralduspõhimõtte: “Kasutajat püütakse rohkem informeerida ning vähem õpetada.” Sellega on EKI, kelle üks ülesandeid on tema enda põhimääruse järgi eesti kirjakeele hoole, korraldamine ja arendamine, loobunud talle pandud õpetaja rollist. Kelle ülesanne on siis aga keelekasutajat harida, kui riigi pädevaim keeleuurimisasutus seda ei tee?

Nii keeleseaduse kui ka ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava järgi peab ÕS sisaldama muu hulgas sõnavaralisi norminguid ja soovitusi.

Uusi sõnavaralisi norminguid, millest osa on muuseas tehtud ka keeletoimkonna otsuseta, leidub Sõnaveebi ühendsõnastikus – tulevases ÕS-is – tõesti küllaga (skeene ja skene, veebinar ja vebinar, duplikaat ja dublikaat jne). Ent puudu on ÕS-ile omased sõnavaralised heakeelsussoovitused, mille kohta on praegu kehtiva ÕS 2018 saatesõnas selgelt öeldud: “Suunava ja soovitava sõnaraamatuna ei piirdu ÕS 2018 keelekasutuse kirjeldamisega, vaid annab ka hinnanguid, mis on hea ja mis halb keel.”

EKI selgitab eelnimetatud keelekorralduspõhimõttes õpetajarollist loobumist järgmiselt: “See tähendab, et kasutajale antakse eri variante toetavate põhjendustega tuge oma teksti sobiva valiku tegemiseks, mitte ei suunata üht varianti alati teisele eelistama.” Nagu oleks seda seni tehtud?

Sõnaveebi ühendsõnastikus olevad ÕS-i selgitused sisaldavad tihti üsna segast statistilist teavet (vt nt aktus või beebiforell), millega pole keelekasutajal suurt midagi peale hakata. Vahel antakse ka ajaloolist infot (vt nt indikeerima või halatt).

Kolm aastat on korrutatud ka mantrat: “Üldkeele sõnade tähendusi keelekorralduses ei normita, sõnavalik ja sobivus olenevad konkreetsest kontekstist” (vt nt anekdootlik või eraldama). Keelekorralduspõhimõttes nimetatud “eri variante toetavad põhjendused /-/ teksti sobiva valiku tegemiseks” leiab aga vaid mõnest üksikust ÕS-i selgitusest.

Tarbeteksti kirjutaja vaatab ÕS-i selleks, et saada kiiret abi kirjatöös. Enamasti ei ole tal aega laiendada oma silmaringi statistiliste näitajate ja keeleajalooga. Mida peaks ta peale hakkama teabega, et sõnatähendusi ei normita, kui tal on parasjagu vaja head sünonüümi? Kust ta saab abi, kui EKI enam häid, läbimõeldud ja praktikas kinnitust leidnud võtteid ei õpeta? Kust leiab keeleseaduses ning ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskavas nimetatud sõnavaralised soovitused?

*

Oli kord üks orkester, kus oli välja kujunenud sõbralik ja koostöömeelne õhkkond. Puu- ja vaskpuhkpillid töötasid alati käsikäes, löökpillid kõlasid keelpillidega kenasti kokku ja klaver andis kogu helipildile kauni täienduse. Orkestri dirigent kandis hoolt, et igal pillirühmal oleks mugav ja hea tööd teha.

Siis aga dirigent vahetus. Uus orkestrijuht tuli proovi teatega, et kammitsevatest nootidest võiks loobuda. Kui orkestrandid talle nõutult otsa vaatasid, küsis ta neilt: “Milleks teile noodid? Etteantud noot paneb teid kõiki ühte jalga käima ja vähendab muusikalist variatiivsust.”

Proovisid siis pillirühmad ilma nootideta mängida. Kui vanematel mängijatel oli piisavalt kogemust, et tuttavaid palu mälu järgi taastada, siis nooremad olid hädas, valed noodid ja pausid kurvastasid kõrva. Kummalisel kombel jäi dirigent sündinud kakofooniaga rahule.

*

Vaatame korraks tagasi. Aastakümneid tegid keeleteadlased, nende hulgas keelekorraldajad, sõbralikku koostööd keelehooldajatega.

Keeletoimetajad pakkusid oma töölaualt aeg-ajalt arutamiseks mõne uudissõna, mida palusid keelekorraldajatel uurida ja selle sobivuse kohta hinnang anda. Keelekorraldajad tahtsid omakorda teada, kas õpetajad on mõnda neile silma jäänud keelenähtust õpilaste keelekasutuses märganud. Euroopa Liidu tõlkijad pidasid aru eurokeelehooldajatega ja täiendasid vastastikku üksteise teadmisi.

Ühiselt edendati selget sõnumit, mille patroon on õiguskantsler Ülle Madise, ja anti välja hulgaliselt selget keelt edendavaid materjale, mis järgnesid juba varem keeleteadlaste ja -korraldajate (Uno Liivaku, Ellen Uuspõld, Tiiu Erelt, Reet Kasik, Mati Erelt, Krista Kerge, Peep Nemvalts, Argo Mund, Maire Raadik, Peeter Päll, Sirje Mäearu, Tiina Leemets, Tuuli Rehemaa jpt) uuringute põhjal antud nõuannetele.

4. jaanuaril 2021 kirjutati EKI lehel muu hulgas: “ÕS-i soovitused esindavad eeskätt sõnaraamatu koostajate seisukohti keelendite sobivuse kohta. Soovituste mittejärgimist ei saa mingil juhul (nt kooliõpetuses) lugeda veaks ja keeletoimetajatelgi palume neid võtta kriitiliselt, oma vajadustele kohandades.”

“Järsku tundus, et ühistegevus ei ole enam oluline ja nii keeletoimetajad kui ka õpetajad on sattunud otsekui põlu alla.”

Keeletoimetajad, kes lähtuvadki oma töös teksti vajadustest, ei osanud selle peale esialgu miskit kosta. Järgnenud üritustel ja muudeski sõnavõttudes võis tajuda aga koostöise suhtumise muutust. Järsku tundus, et ühistegevus ei ole enam oluline ja nii keeletoimetajad kui ka õpetajad on sattunud otsekui põlu alla.

Levima hakkasid veidrad müüdid, nagu vähendaksid keeletoimetajad keele variatiivsust, nagu nad oleksid vastu keele muutumisele, kasutaksid suisa ebasoovitavate sõnade loendeid, sõidaksid ÕS-ile viidates üle autori teadlikest valikutest ja teataksid kõigile, et kui sõna pole ÕS-is, siis polegi seda olemas. Õpetajatele heideti ette drillimist ja õpilaste häbistamist.

2022. aastal pani EKI oma veebilehel ette teatamata päevapealt kinni keelenõuvaka. See aastakümneid kogutud, tuhandetest kirjetest koosnev väärtuslik keeleandmestik, mis oli valminud Eesti rahva keeleküsimuste põhjal, tõi kasu tuhandetele keelekasutajatele. Praegu selle asemele loodav keelenõuvakk, kus on umbes 80 nõuannet, ei hakka selle kõrgusele niipeagi küündima.

Ka selge sõnumi rubriik lõpetas: viimane kanne pärineb samast aastast, mil anti viimast korda välja selge sõnumi auhind (2022), ja praegu on kogu see tänuväärne tegevus tühistatud – miks muidu räägitakse, et kantseliidi vältimise soovitusi ei saa anda sellepärast, et pole veel piisavalt uuritud, miks inimesed kantseliiti pruugivad ja mis rolli see täidab.

EKI kodulehe ümbertegemise käigus kippusid pidevalt kaduma keelehooldekeskuse kogumikud, mida on siiani üsna raske leida. E-keelenõule lisati märge, et see on vananenud, ehkki ÕS 2018 ju jätkas kehtimist (tõsi, hiljem tõsteti vananemise info üksnes kantseliidivastast nõu andvasse ametniku soovitussõnastikku).

Senised keelenõuandekogumikud paigutati EKI lehel rubriiki “Arhiiv”, kuigi 6. kogumik ilmus aastal 2020 ja ega teistestki nõuannetest kõik ei ole veel üksnes arhiiviväärtusega. Tekkis peaaegu tunne, et tehniliste nippidega püütakse jätta mulje kogu senise soovitustiku üheaegsest ja ootamatult järsust vananemisest, mistõttu peaks kasutaja valima pigem Sõnaveebi ühendsõnastiku.

Suhtumise muutus, riigi rahastatavate keeleallikate kinnipanek, kadumaminek ja ringitõstmine ning ühendsõnastiku pidev teisenemine on muutnud keelehooldajate töö viimastel aastatel keerulisemaks.

Kui seni hoidis soovituslik keelekorraldus kirjakeelt võimalikult ühtsena, siis nüüdne pelk keele kirjeldamine võib suurendada selle killustatust ja lahjenemist. Kui kogenumatel keelehooldajatel on professionaalne pagas, mille abil edasi töötada, siis noorematel õppijatel on siiski ootus saada kusagilt ametiteksti nõuandeid ja soovitusi. Kust neid leida? Kas taasluua keelehooldekeskus koos selleks vajaliku rahastusega?

Vaatamata kolme ja poole aasta pikkusele selgitamisele pole kirjakeele hoidmisele ja hooldamisele pühendunud keeletoimetajatel ja õpetajatel õnnestunud oma raskusi mõistetavaks teha. Selle taustal on eriti küüniline hiljutine sedastus, et keeletüliga tulebki elama õppida.

Asi ei ole tülitsemises. Asi on seadusega ette nähtud kirjakeelt tagavate korrektsete töövahendite puudumises, tahtmatuses korrakski keelehooldaja tööst aru saada ja napis huvis kõigi sõnastikukasutajate tegelike vajaduste vastu. 

Kokkuvõttes võib öelda, et Helika Mäekivi artikkel “põimuvaid paralleele keeleelust” on sügavalt informatiivne ja mõtlemapanev. Ta tõstab esile keeleelustamise tagajärjed ning toob välja olulised paralleelid erinevate keelte ja kultuuride vahel. Mäekivi pöörab tähelepanu mitmekesisuse ja eneseväljenduse olulisusele ning julgustab kaasa mõtlema ja tegutsema keelte säilimise nimel. Artikkel pakub häid mõtteid ja viib edasi keele ja kultuuri kaitsmise olulisusesse.