Jaan Martinson reastas möödunud aasta parimad krimiromaanid | Kultuur

Tere tulemast Eesti kultuurimaastikule, kus populaarne kirjanik Jaan Martinson on reastanud möödunud aasta parimad krimiromaanid. Tema põhjalik ülevaade pakub põnevat uudist kõigile kriminaalromaanide huvilistele ning pakub kahtlemata hulgaliselt lugemissoovitusi. Krimikirjandus on Eestis küllaltki populaarne ning selle žanri parimate teoste esiletõstmine on oodatud sündmus. Kas oled krimiromaanide fänn või soovid lihtsalt avastada uusi autoreid ja teoseid, siis Jaan Martinsoni soovitused on kindlasti väärtuslikud ning pakuvad põnevaid lugemiselamusi.

Martinson võttis 10 raamatu asemel stuudiosse kaasa 16, millest 13 ka tutvustatakse. Enda hinnangul luges Martinson aastaga läbi umbes 150 raamatut. “Rohkem polnud aega,” selgitas Martinson. Lisaks allpool tutvustatule võttis Martinson kaasa ka kolm Eesti autorite krimkat – Olav Osolin “Part lendab edasi”, Taav Kangur “Tapmise eelõhtu” ja Indrek Hargla “Apteeker Melchiori apokrüüfid”.

1. Anthony Horowitz “Sõna on mõrv”

“See ilmus kuskil suve hakul ja ma lugesin selle läbi, siis mul oli üsna selge, et seda raamatut ei ületa mitte miski. Peategelane on seesama Anthony Horowitz, kes on kirjutanud palju erisuguseid raamatuid, krimkasid, üritanud Sherlock Holmesi lugusid kopeerida, filmimaailma inimene, ja siis ühel hetkel tuleb tema juurde väga äraspidine politseinik, kes ütleb talle, et sa kirjutad minust raamatu, aga ma luban su mõrvajuurdluse juurde. Nad hakkavad koos siis mõrvarit otsima. Geniaalselt kirjutatud. Kõik maailma kino suured kujud Spielbergiga eesotsas on raamatusse toodud ja sa ei tea, kas ta tegelikult oli Horowitziga seal samas ja koos või ei olnud. See politseinik on ääretult lahe tüüp. /…/ Ta on igasugune -foob, täiesti autistlik, politseist minema löödud, aga kuna ta on nii nutikas, siis ta on tagasi konsultandina.”

2. Jorn Lier Horst “Reetur”

“Maailma kõige sümpaatsem politseinik Wisting, kes on ääretult eetiline. Ta teeb kõik, tal on tütar, hea elu. Ta on ideaalpolitseinik ja ühel hetkel ta peab kogu selle politseisüsteemi reetma. Ehk siis hakkama andma infot pättidele ja kaabakatele.”

3. Steve Cavanagh “Ko1mt3ist”

“Kohturomaan. Seal on kaks täiesti geniaalset poolust. Üks on mitte nurga-advokaat, aga on käinud igasugusest pasast läbi ja ta teab, kuidas manipuleerida kohtunike ja prokuröridega. Ta hakkab läbi viima sajandi kohtuprotsessi ühe näitleja ümber, aga see on ainult pool lugu. Palju on vandekohtus inimesi? 12. Aga miks on raamatu pealkiri “Ko1mt3ist”? Lugege.”

4. Paul Cleave “Vaiksed inimesed”

“Uus-Meremaa krimka. Kui on ajakirjanike paar ja nende laps on ebastabiilne, autist, ja see laps kaob, siis kogu ühiskonnal ja maailmal on selge, kuhu ta kadus. Kaks vanemat, krimikirjanikku, kes ilmselt teavad, kuidas sooritada perfektset mõrva on oma poja ära tapnud ja see näitab kui jõhker on sotsiaalmeedia. Sotsiaalmeedia teeb neist mõrvarid.”

5. Antonio Manzini “07.07.2007”

“Ma armastan seda detektiivi, kes hommikuti tuleb kohale, teeb väikese savu. /…/ Itaallane ju, joob veini, armastab head toitu. Kogu selle sarja jooksul – see on viies raamat – ta abikaasaga juhtub midagi, millegipärast on ta Roomast minema aetud ja nüüd lõpuks saab aru miks.”

6. Malin Persson Giolito “Sinu kätes”

“Sotsiaalkrimka. Kaks Rootsi noormeest, üks kõrgest perekonnast, teine mitte. Must ja valge, suured sõbrad. Tundub, et ei saa midagi untsu minna ja järsku üks neist laseb teise maha. Või – see selgub hiljem. Aga tegelikult näidatakse, et mis see ühiskond tegelikult on. See heaoluühiskond.”

7. Jo Nesbo “Verekuu”

“Algab kõik sellest, et Harry Hole üritab Ameerikas end surnuks juua, aga kahjuks edutult, sest raha saab otsa. Ta ei näe mitte mingisugust põhjust elada, kuni selgub, et ühe filmitegelase pärija on maffiale võlgu miljon dollarit, aga Nesbo teab, kuidas seda miljonit saada. Tuleb siis tagasi koju Norra ja hakkab lahendama kuritööd.”

8. Liza Marklund “Soo”

“Liza Marklundi taastulemine. Ta lõpetas kaua aega tagasi ühe sarja, kus ajakirjanik oli peaosas. Väga hea sari oli. Nüüd ta tuleb üksikteostega taas rahva ette. Täiesti sünge ja sürr lugu. Ühe politseiniku abikaasa on kadunud ehk 20 aastat tagasi surnud, uppunud sohu ja ühtäkki saab ta sellelt samalt kadunud abikaasalt kirja selleks, et päästa nende poeg. Sealt läheb asi kerima.”

9. Jack Jordan “Ära tee kahju”

“Oled kirurg ja ühel hetkel öeldakse, et sinu lapsega juhtub juhul, kui sinu lõikus läheb korda, inimene jääb ellu. Sa oled maffia vastu, oled arst, kirurg ja sa pead sealt kuidagimoodi välja ronima.”

10. Daniel Silva “Tundmatu naise portree”

“Tuli tagasi Iisraeli spioon, kes on kunstirestauraator ja maailma üks parimaid. Ma ei tea, mida ma sealt otsin – kas spiooni lugu või siis kunsti lugu. Ma arvan, et mõlemat on üsna palju ja kusjuures see raamat eriti väärtuslik seepärast, et näitab, kuidas kaasaegne kunstimaailm ja -äri toimib ning kuidas lollidele miljonilisi võltsmaale pähe määritakse.”

11. Karin Smirnoff “Merikotka karje”

“Lohetätoveeringuga tüdruku” uus tulemine uue kirjanikuga. Niuke action läheb lahti – lugege! Võimas.”

12. Boriss Akunin “Kolmesilmse seitse päeva”

“Venemaa tõde. Väga ausalt kirjutatud ja see tõde ei ole ilus.”

13. Anthony McCarten “Kao jäljetult”

“Kuidas on võimalik siit kaduda nii, et mitte keegi sind ei märka. Ükski sotsiaalne meedia ega telefon.”

Krimiromaanide fännid Eestis võivad olla rahul, sest Jaan Martinson on reastanud möödunud aasta parimad krimiromaanid. Tema valikuga on esindatud mitmekülgsed autorid ja põnevad lood, mis pakuvad lugejatele põnevat ja haaravat lugemist. Martinsoni hinnangul on möödunud aasta krimiromaanid näidanud žanri mitmekesisust ja kvaliteeti, pakkudes lugejatele põnevust, ootamatuid pöördeid ja kaasahaaravaid tegelasi. See on suurepärane uudis kõigile krimiromaanide austajatele Eestis, kes otsivad endale uusi põnevaid lugemiselamusi.