Rasmus Merivoo: kuulen fraase “Tulnukast” üle päeva või tihemini | kultuur

Tallinn-born Rasmus Merivoo has become a prominent figure in the Estonian cultural scene with his thought-provoking work. His latest project, “Tulnukast,” has sparked widespread discussion and debate. The phrase “Tulnukast” translates to “alien” in English, and its frequent mention in Merivoo’s work has captivated audiences and stirred curiosity. Whether through art, literature, or public speaking, Merivoo has been an influential voice in exploring the concept of identity and belonging in a rapidly changing world. As his work continues to gain traction, it’s clear that Merivoo’s impact on Estonian culture is significant and enduring.

Teisipäeval üllatas Eesti filmisõpru uudis, et kultusfilm “Tulnukas” saab sel aastal järje. Filmi režissööri Rasmus Merivoo sõnul oli järg mõtetes juba esimest filmi tehes, aga realiseerus alles “Tulnuka” 10. sünnipäeval.

Esimene film ehk “Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” sündis vajadusest teha lõputöö. “Võtsin endale sellise suure ja tõsise ülesande. Samal ajal tahtis üks teine operaator ka teha lõputööd minuga koos. Mõtlesin, et teen selle suure ja raske filmi iseendale ning siis võib midagi toredat ja lõbusat teha temaga koos,” meenutas režissöör ja lisas, et lõpuks sai B-projektist A-projekt.

Tol ajal sai näitlejad valitud selle järgi, et oldi eludega samal ajal samas kohas. “Näitlejad on minuga üsna sarnases vanuses. Kui ma lõpetasin ülikooli, siis olid lõpetanud juba ka Märt Avandi, Ott Sepp ja Indrek Ojari. /…/ Kui filmi tegema hakkasime, siis nemad tundusid täpselt need tüübid, kes võiksid filmis mängida. Olid õiges eas ja õiges kohas ja õigel ajal saime kokku. Märti ma teadsin juba koorist. Käisime koos Eesti Koolinoorte Segakooris. Uku Uusberg oli seal samuti. Ma olin näinud teisi tüüpe ka. Käisime natukene läbi omavahel ja meil oli võimaluse nende lavastusi vaatamas käia,” selgitas Merivoo saates “R2 Päev”.

“Ega me pole nende tüüpidega vahepeal kokku saanud ja kui me hakkasime filmi tegema, siis tuleb tunnistada, et nii mõnus oli taas kohtuda ja kõik näitlejad on nii küpsed nagu pirnid sügisese puu otsas,” sõnas režissöör, kes on võtteplatsil avatud headele ideedele, aga suuremat improvisatsiooni konkreetne plaan võtteplatsil ei luba.

Režissöör kuuleb inimeste kõnepruugis pidevalt filmist pärit fraase ja väljendeid. “Üle päeva või tihemini. Ma ei tea, milles asi on. Äkki kuna ma olen selle filmi teinud, siis inimesed tunnevad ennast minuga vabamalt. Ma läksin raadiomajja ja üks vanem härrasmees, keda ma ei tundnud, hüüdis mulle kohe kuskilt teisest nurgast “Ou, v**upea”. Siis ma keerasin ringi ja saime tuttavaks. See on tore. Mulle meeldib see,” sõnas Merivoo.

Kui esimene film populaarseks sai, pööras see Merivoo sõnul maailma pea peale, aga järjele mõeldi juba siis. “Isegi, kui esimest kirjutasime, siis on mingid ideed, mis ei mahu või mõtled, et kuidas siit edasi võiks minna. /…/ Otsus, et nüüd tuleb ikkagi hakata filmi tegema, tuli siis, kui “Tulnukas” oli saanud kümne aastaseks ja Sõpruses korraldati tore üritus, kus inimesed oli nokamütsidega kohal ja maja ees söödi burksi. Seal keegi ajakirjanik küsis mu käest, et kas tuleb teine osa ka. Ma siis vaatasin seda seltskonda ja ütlesin, et ei tule, sest tundus, et see oleks liiga kapitalistlik kuri plaan,” selgitas Merivoo, lisades, et peale eitavat vastust tuli koduteel Valdis tema pähe tagasi ja siis hakkas asi veerema.

Järjes on kõik tegelased alles ja Merivoo kirjeldab filmi sõnaga ulmekas, kus tegevus toimub lähitulevikus. “Elu alevis on ka ikkagi teistsuguseks muutunud. Valdis, kes esimeses osas mälu kaotas ja labidaga sodiks peksti enne, kui UFO ta ära viis, tuleb tagasi ja seekord tal ei ole mälukaotust. Ta mäletab seda ja see tekitab konflikti uue reaalsusega,” avas režissöör aprillis Eesti kinodes linastuva järje sisu.

Rasmus Merivoo’s use of the term “Tulnukast” in his work has sparked significant discussion and interest in Estonian culture. The ongoing debate and the frequency with which the term is being referenced indicate a growing curiosity about the concept of “alien” or “outsider” in society. This demonstrates an openness to exploring different perspectives and a willingness to engage with complex and thought-provoking ideas. Overall, Merivoo’s impact on the cultural dialogue in Estonia is undeniable, and his work continues to inspire meaningful conversations about identity, belonging, and acceptance.