Harri Tiido: ühest ajaloo ja ühiskonna arengu teooriast | Arvamus

Tere tulemast, lugejad! Täna uurime Harri Tiido vaatenurka ajaloo ja ühiskonna arengu teooriast. Tiido on tuntud Eesti ajaloolase ja poliitikateadlasena ning tema arvamusartiklid pakuvad alati sügavat mõttelaadi ja uusi lähenemisnurki ühiskondlikele küsimustele. Tema teooriad on aidanud kaasa Eesti ühiskonna arengule ning tema kirjutised annavad meile väärtuslikku teavet mineviku ja tuleviku kohta. Olles ise kogenud ajaloolane, suudab ta tuua põneva perspektiivi minevikusündmustele ning anda hinnanguid nende mõjust tänapäevale. Astume koos Harri Tiido maailma ja avastame tema arusaamu ajaloo ja ühiskonna arengust!

Igaühel on mingi arusaam sellest, mis on ajalugu ja kuidas ühiskonnad arenevad. Peatun sellel, kuidas ühiskonna arengut ja selle seaduspära on püütud mõõta.

Paljudele ajaloolastele kindlasti ei meeldi, kui nende tegevusvaldkonda tuuakse sisse liiga palju teiste teadusalade meetodeid, kuid midagi pole parata, usun, et tänapäeva ajaloolased on ka sellega harjunud. Samal ajal on neist paljud väga skeptilised uurimisala suhtes, mida nimetatakse kleiodünaamikaks (kleiodynamics). Kleio on ajaloo ja ajaloolaste muusa, dünaamika on mitmeti tõlgendatav, antud juhul peaks see tähendama ajaloo arengu seaduspärasid.

Aluseks on vene-ameerika teadlase Peter Turchini mullune raamat “Lõpuaeg. Eliidid, kontraeliidid ja teekond poliitilisse lagunemisse” (Turchin, Peter “End Times. Elites, Counter-Elites, and the Path of Political Disintegration”, 2023).

Turchin on sündinud Venemaal ja tema vanemad lahkusid nõukaliidust 1970. aastail. Peter Turchin sai ülikoolist bioloogi diplomi ja tegeles teadurina ühe Mehhiko põrnika uurimisega. Ühel hetkel leidis ta, et teab põrnikatest kõik ja otsustas teemat vahetada. Tema mõte oli võtta ajaloos kasutusele muudelt aladelt pärit meetodid, näiteks matemaatilised mudelid ja statistika. Nii jõudis ta koos tema ümber tekkinud seltskonnaga kleiodünaamika sõnastamiseni. Termin olla Turchini enda välja mõeldud.

Kui lühidalt kokku võtta, on tegemist kogu inimkonna ajaloo vältel ehk siis paljude tuhandete aastate jooksul toimunud kriisidega. Ma ütlesin, et Turchini tiim kasutas matemaatilisi ja statistilisi meetodeid, kuid seda on nimetatud ka bioloogilise ökoloogia mudelite kasutamiseks, aga ei maksa liiga keeruliseks minna.

Niisiis, kleiodünaamikud olid raamatu kirjutamise ajaks kogunud kümnete näitajate alusel andmed umbes saja kriisijuhtumi kohta neoliitikumist kuni tänapäevani. Andmed veel umbes 200 kriisi kohta olevat alles töös. Põhimõte on suurte andmekogude põhjal välja raalida võimalikud seaduspärasused. Seniste andmete alusel lõppes uuritud kriisidest 75 protsenti kodusõja või revolutsiooniga, 60 protsenti aga riigi kadumisega.

Kõige üldisem leitud ühismall näikse olevat umbes sajandi pikkuste perioodidena vältavad ühinemise ja lagunemise faasid ehk integratsioon ja desintegratsioon. Miks antud teooriale praegu tähelepanu pööratakse, on asjaolu, et Turchini kohaselt on läänemaailm praegu väga turbulentses ajastus.

Täpsemalt olevat see praegu desintegratsiooni ehk lagunemise faasis, mis muutvat arvestatavaks nii kodusõja kui ka süsteemse kollapsi võimaluse. Osa kommentaatoreid panevad selle seisukoha küll üldiste apokalüpsist ennustavate vandenõuteooriate ja muude sarnaste nähtuste sekka.

“Ebastabiilsuse laineid ennustas Turchin peamiselt USA ajaloo mudelite alusel”

Turchini seisukohtadel on siiski tugev statistiline baas ja tal on ka paljuski loogilised selgitused ja põhjendused, miks asjad lähevad nii, nagu need on ajaloos korduvalt läinud. Ebastabiilsuse laineid ennustas Turchin peamiselt USA ajaloo mudelite alusel ja tema nägemuses saab segaduste kõrghetk olema 2020. aastate algupoolel ehk siis suisa praegu.

Jutuks oleva raamatu keskne küsimus puudutab sotsiaalset võimu. Kes valitseb ja kuidas valitsev eliit hoiab oma domineerivat seisundit? Miks kaotavad valitsevad klassid ootamatult haarde võimust?

Eliidist niipalju, et need on inimesed, kes on teistest mingil moel paremad. Lihtsamalt kirjeldatakse neid aga võimu omajatena. Oma roll on ka jõukusel, lisaks võib võimu allikas olla jõud või sellega ähvardamine. Kolmas võimu allikas võib aga olla bürokraatlik ehk administratiivne. Näiteks eri struktuuride juhid. Neljas ja pehmeim võimu allikas on veenmise jõud. Sellesse rubriiki kuuluvad suunamudijad, kolumnistid suurtes väljaannetes ja viimasel ajal ka sotsiaalmeedias askeldajad oma jälgijate parvega.

Eliidid keskenduvad eri liiki sotsiaalsele jõule: mundrikandjad eelistavad sundi, firmajuhid ja rikkurid kasutavad majandusjõudu, parlamenditegelased ja ministrid mängivad haldusvõimuga, teletähed ja muu avalike tegelaste kohort tegeleb veenmisega. Enamust meile tuttavaist ühiskondadest valitsevad majandus- ja poliitikaeliitide koalitsioonid, kuid kriisi eel on täheldatav eliidi ideoloogilise konsensuse lagunemine ja ideedemaastiku terav killustumine.

Kleiodünaamika selgitab ka ajaloo mudeli sisu. Tuuakse välja kriisi ennustavad näitajad. Neiks pakutakse kasvav vahe rikaste ja vaeste vahel koos stagneeruvate või langevate reaalpalkadega. Siis kõrgharidusega noorte, sealhulgas paljude eliiti kuuluvate noorte ületoodang. Ja tagatipuks avalikkuse langev usaldus valitsuse vastu ja kasvav riigivõlg.

Näiliselt on need näitajad erinevad, kuid tegelikult on need omavahel dünaamiliselt seotud. Nende asjaolude hindamiseks ongi kasulikud suurandmete baasid, kus on võimalik näha trende, neid muude ajajärkudega võrrelda ja selle alusel edasisi protsesse ennustada.

Enim on kirjeldatust tähelepanu pööratud eliidi ületootmisele. Pärinetakse jõukast perest, saadakse hea haridus, võidakse suurt raha teha, kuid kohti võimu juures on piiratud arv.

Kõrvalejääjate seast võib võrsuda kontraeliit, kes hakkab tuginema mitte ainult omasugustele, vaid ka rahulolematutele madalamatele kihtidele. Need võivad olla nii allapoole laskunud keskklassi osad kui ka kaduva ja vaesuva töölisklassi liikmed. Donald Trumpi toetajaskond on näide sellisest seltskonnast. Neid liidab ilmajäetuse tunne ja soov kõik maha kiskuda, et siis ehk paraneb ka nende staatus.

Turchin kirjutab, et ta ei tea, millega näiteks USA-s probleemid lõpevad, kuna tuleviku ajalugu ei ole veel kirjutatud. Tema sõnul on töös kaksikjõud, mis võivad Ameerika taas kodusõtta tõugata. Ja need jõud on vaesumine ning eliidi ületoodang.

Paljugi USA kohta kirjutatust on üle kantav ka teistele ühiskondadele ja näiteks rikaste jõukuse kiire kasv samaaegselt keskklassi ja senise töölisklassi vaesumisega on olnud teemaks mitmetel majandus- ja muidu teadlastel. 

Kokkuvõttes võib öelda, et Harri Tiido artikkel pakub põnevat arutelu ajaloo ja ühiskonna arengu teooriate üle. Ta toob välja erinevad vaatenurgad, mis aitavad mõista ajaloos toimunud protsesse ning nende mõju ühiskonnale. Tiido teooriaid iseloomustab sügav analüüs ning kriitiline mõtlemine, mis annab lugejale uusi vaatenurki ning mõtteainet. Artikkel on oluline nii ajaloohuvilistele kui ka ühiskonnateadlastele, aidates neil paremini mõista mineviku sündmusi ning nende mõju tänapäevale. Harri Tiido teooriaid ja arutlusi ajaloost ja ühiskonna arengust tasub kindlasti lähemalt uurida.