Eesti geneetiku järeldoktorantuur avas skisofreenia ja kehakaalu ringmängu | Psüühika

Tere tulemast Eesti geneetiku järeldoktorantuurile, kus teadlased avasid põneva uue perspektiivi skisofreenia ja kehakaalu vahelise seose uurimisel. See avastus on mitte ainult põnev, vaid ka potentsiaalselt elumuutev. Psüühika valdkonnas toimuvad pidevalt avastused ja edusammud ning see uudis on kindlasti üks neist. Tulevikus võib see teaduslik avastus aidata leida uusi raviviise ja parandada patsientide elukvaliteeti. Astuge sisse ja avastage selle põneva uurimistöö potentsiaal Eesti geneetiku järeldoktorantuuri juures.

Võrreldes elanikkonnaga laiemalt, esineb skisofreenia diagnoosi saanud patsientidel pea kolmandiku võrra sagedamini ainevahetussündroomi. See tähendab, et neid kimbutavad sagedamini südame-veresoonkonna haiguste sümptomid, näiteks kõrge vererõhk ja ülekaalulisus. “Skisofreeniale on samas iseloomulikud episoodilised hallutsinatsioonid ja luulud, aga ka huvi- ja energiapuudus, vaimse võimekuse langus ja argitegevustega mitte hakkama saamine,” lisab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Maris Alver.

“Edasine visioon on jõuda punkti, et geneetilise komponendiga arvestataks kliinikus: arstil on see olemas ja ta saab selle lihtsalt mudelis arvesse võtta.”

Kui oma doktoritöö kaitses ta südame- ja veresoonkonna haiguste geneetika teemal, siis aastatel 2019–2022 läbis Alver järeldoktorantuuri Genfi Ülikoolis. Seal valmis tal kaks tööd, mis selgitasid täpsemalt genoomi osa skisofreenia kujunemisel. Tagasi Eestisse tulles võttis ta aga kahe haiguse seose lähemalt luubi alla.

Nüüd uurib Alver geenivaramu andmestikul, kuidas töötada välja riskihindamise mudel skisofreenia patsientidele. Tulevikus võiks ainevahetussündroomi arvestav mudel jõuda ka arstide töölauale. “Edasine visioon on jõuda punkti, et geneetilise komponendiga arvestataks kliinikus: arstil on see olemas ja ta saab selle lihtsalt mudelis arvesse võtta,” täpsustab teadur. 

Kõrgem palavik ennetab skisofreeniat?

Uues, veel sõltumatute teadlaste hinnangut ootavas teadustöös uurisid Maris Alver ja kolleegid 677 skisofreenia diagnoosiga inimest. Võrdlusmomendi loomiseks võtsid nad neist igaühe kõrvale veel neli samast soost ja sama vana inimest. “Leidsime, et patsientide geneetiline eelsoodumus skisofreeniale oli palju tugevam kui kontrollidel. See näitas, et uurime õigeid inimesi ja geneetilisel eelsoodumusel on haiguse tekkes väga suur osa,” toob teadur välja.

“Mitmed uuringud on näidanud, et kui sul on loomu poolest kõrgenenud põletikuline vastus, on sul ka väiksem risk saada skisofreeniat.”

Veel selgus, et patsientidel oli kontrollrühmaga võrreldes vähem kehamassiindeksi tõusu soodustavaid koosmõjus geene. Samuti oli patsientidel palju väiksem geneetiline eelsoodumus tugevaks põletikuvastuseks – nende immuunsüsteem ei reageeri haigustekitajatele nii ulatuslikult ega tõhusalt nagu peaks. “Geneetiliselt ongi põletikuvastus ja kehamassiindeks omavahel seotud. Mitmed uuringud on näidanud, et kui sul on loomu poolest kõrgenenud põletikuline vastus, on sul ka väiksem risk saada skisofreeniat,” selgitab Alver.

Geeniandmete kõrval vaatas töörühm uuritavate ravimiostu-ajalugu. Nii sai eristada terveid inimesi ning patsiente, kes järgisid või ei järginud neile määratud raviskeemi. “Jälgisime neid inimesi keskmiselt kümme aastat. Iga inimest vaatasime alates hetkest, kui ta skisofreeniadiagnoosi sai,” täpsustab Alver. Ilmnes, et antipsühhootikumid kergitavad ajapikku inimese kehakaalu. 

“Näeme, et kontrollrühmas ja patsientidel, kes kunagi ravimeid ei võta, tõuseb kehamassiindeks kümne aastaga umbes poolteist punkti, mis on oodatav. Samas kui patsient hakkab iga-aastaselt ravi võtma, näeme, et tema kehamassiindeks tõuseb kümne aastaga 4,5 punkti,” võrdleb teadur. Samas oli ilma ravita skisofreenia eelsoodumusega inimeste kehamassiindeks alati pisut madalam kui kontrollrühmal.

Kui aga kehamassiindeksi geneetiline eelsoodumus on ravi võtval patsiendil siiski kõrge, on ka kaalutõus oluliselt järsem. “See ilmestab, et geneetilise eripäraga on vaja arvestada”, osutab Alver.

“Laias laastus viitab kirjandus sellele, et tõenäoliselt on patsiendid, kes ravi võtavad, teadlikumad sellest, mida nad tegema peavad.”

Teisisõnu on normaalkaalu piirest väljumine peaaegu vältimatu, kuid Alveri sõnul ei anna uuringutulemus ühelgi juhul soovitust ravimid võtmata jätta. “Nägime, et võrreldes kontrollidega saavad patsiendid küll üldiselt varem metaboolse sündroomi diagnoose, kuid kui patsiendi ravijärgimus on hea, siis see pikemas perspektiivis hoopiski päästab teda niisugustest tüsistustest,” selgitab Alver.

Varasemad uurimistulemused näitavad tema sõnul liikumise ja tervislike eluviiside mõju tüsistuste ärahoidmiseks. “Laias laastus viitab kirjandus sellele, et tõenäoliselt on patsiendid, kes ravi võtavad, teadlikumad sellest, mida nad tegema peavad. Nad võtavad ka teisi vajalikke ravimeid või hoiavad tervisekäitumisel silma peal,” lisab ta.

Teema vajab teaduri sõnul täiendavaid uuringuid: näiteks plaanib ta hinnata erinevate antipsühhootikumide mõju eraldi. “Kui siin vaatasime ainult kehamassiindeksit ja kõiki ravimeid koos, siis patsientidel mõõdetakse päris palju erinevaid näitajaid. Saaksime metaboolse sündroomi trajektoore vaadata mitme erineva näidu kohta ja võtta arvesse ravimile iseloomulikku mõju,” arutleb ta.

Läbi raskuste põhjalikkuse poole

Nagu öeldud, veetis Maris Alver kolm aastat Šveitsis järeldoktorantuuris. “See on doktoriõppele järgnev protsess, kus inimene saab minna oma kodupesast välja kusagile mujale. Seal teeb ta teadustööd teises keskkonnas, teiste inimeste ja juhendajatega mõneti teisel teadusteemal,” selgitab teadur. Lisaks on järeldoktorantuuri kogemus eeldus mitme uurimistoetuse taotlemisel.

“[Järeldoktorantuur] on doktoriõppele järgnev protsess, kus inimene saab minna oma kodupesast välja kusagile mujale.”

Alver ise vaatab oma kogemusele Genfi Ülikoolis tagasi mitmetiste tunnetega. Ühest küljest sattus ta väga tugevasse teadusrühma. Seda juhtiv professor oli regulatoorse genoomi osa geenide avaldumisel ja haiguste kujunemisel pikalt uurinud. “Ta küsis alati väga lihtsaid küsimusi läbipaistva analüüsiga. Teisest küljest oli ta professorina karm ja süvendas mõtet, et sina ise pead täielikult oma töö eest vastutama,” meenutab teadur.

Eesti geenivaramus tegelevad mitmed teadlased Alveri sõnul sama andmestiku põhjal eri laadi küsimustega, mida on palju. Kui kolleegilt abi küsida, tuleb kolleeg appi. “Genfis olin esimest korda olukorras, kus pidin kõik andmed endale andmebaasist alla laadima ja algusest lõpuni ära puhastama ja analüüsima. Kõik oli täiesti minu käsitöö,” kirjeldab ta. Samuti pidi ta mõistma oma uurimuse igat pisiasja ning aimama juba ette, mida ja mille kohta juhendaja temalt küsib. “Selline teaduseetika jättis minusse tugeva jälje,” tõdeb ta.

Kui esimene aasta kulus sisseelamiseks ja teine põhjalikumaks süüvimiseks, siis teise aasta lõpus teatas Alveri juhendaja, et lahkub ülikoolist tööle erafirmasse. Pealekauba vallandus Alveri esimese järeldoktorantuuri aasta teisel poolel koroonapandeemia. “Olimegi aasta aega ula peal. Sel ajal tundsin, et mu seljatagune ülikoolis kadus ära. Pidin üksi võitlema, kuidas kõik asjad kokku tõmmata,” meenutab ta.

Intensiivse kolmanda aasta lõpuks väsis Alver ära: “Tagasi tulles oli mul suur soov üldse mitte midagi enam teha. Läbipõlemistunne oli. Samas kui tagasi tulin, tundsin ikkagi hästi tugevalt, et tulen koju.” Ta soovis taotleda tagasipöörduva teadlase granti, kuid ei sobinud seda taotlema, sest oli selleks ajaks juba mõnda aega Eestis olnud. Samuti ei jõudnud ta nõutud kiirusel avaldada vajalikku arvu teadusartikleid. “Teadusartiklite avaldamine on pikk protsess ning tihti valmivad artiklid alles aasta pärast projekti lõppu,” selgitab ta.

“Ühest küljest näen, et praegune süsteem vajab natukene ümbermõtestamist. Teisest küljest oli järeldoktorantuur minu jaoks asendamatu.”

Järgmine asi oli taotleda stardigrant. “Ma teadsin, et minu projekt pole ideaalne ja on hästi suuremahuline, aga taotlesin seda – endiselt läbipõlemise emotsioonist,” kirjeldab teadur.

Raskuste kiuste ei kahetse Alver kolme Genfi-aastat. Kolm aastat välismaal mõjusid teaduri sõnul hästi ka tema tütrele, kes oli Genfi minnes viie-aastane ja uje suhtleja: kaheksa-aastasena lahkudes suhtles laps sõpradega vabalt prantsuse keeles. “Ühest küljest näen, et praegune süsteem vajab natukene ümbermõtestamist. Teisest küljest oli järeldoktorantuur minu jaoks asendamatu. Kui tahta teaduskarjääris edasi minna, andis see mulle eneseteadlikkuse ning silmaringi avaldamise mõttes julguse mõelda, öelda ja küsimustele läheneda,” ütleb ta. 

Tagasi olles on ta tänulik nii oma geenivaramu kolleegidele kui ka uue uuringu koostööpartnerile, psühhiaater Liina Haringule. “Koostöö temaga andis mulle taas indu tegutseda ja päästis mind sellest august välja. Tänu temale ma ei tunne, et analüüsitud tööl on kauges tulevikus ehk mingi väljund, vaid tema näeb neid inimesi iga päev. Meie töö väljund on päriselt katsutav,” sõnab Alver.

In conclusion, the opening of the postdoctoral program in genetics at the University of Estonia has shed light on the complex interplay between schizophrenia and body weight. The research findings indicate a significant link between the two, providing valuable insight into potential underlying genetic factors. This knowledge could potentially lead to more effective treatment options and better understanding of the underlying mechanisms of schizophrenia. It is an important step forward in the field of mental health research and has the potential to contribute to improvements in the overall well-being of individuals affected by schizophrenia. This innovative research will undoubtedly continue to have a positive impact on the future of mental health care in Estonia and beyond.