Elisabeth Viinalass: Türgi ja Süüria pole veel maavärinatest toibunud | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime Elisabeth Viinalassist, kes käsitleb artiklis “Türgi ja Süüria pole veel maavärinatest toibunud” Lähis-Ida maavärinate järeltekkeid. Viinalass on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert maavärinate ja loodusõnnetuste valdkonnas ning tema arvamusartiklid pakuvad sügavat sissevaadet piirkonna keerulisse olukorda. Artiklis analüüsib ta kriisi ulatust ja toob esile vajaduse jätkuvateks abikõlblikuks meetmeteks. Viinalassi loodud häälekas seisukoht tõotab kutsuda üles kogukondi ja riike ühinema, et teha maailmast parem koht jätkusuutliku taastumise jaoks.

Elisabeth Viinalass kirjutab olukorrast Türgis ja Süürias pärast veidi enam kui aasta tagasi toimunud maavärinaid. Paraku ei ole olukord maavärinate piirkonnas veel normaliseerunud, nendib autor.

6. veebruaril möödus aasta Türgit ja Süüriat tabanud 7,8- ja 7,5-magnituudilistest maavärinatest. Tegu oli peaaegu terve sajandi tugevaimate maavärinatega selles piirkonnas1 ning neid oli tunda ka Liibanonis, kus ma ise toona viibisin. Maavärinate tagajärjel hukkus Türgis üle 50 000 inimese (neist üle 7000 pagulased Süüriast ja mujalt)2 ning Süürias ligi 6000 inimest.3

Videod hetkega kokku langevatest korrusmajadest näisid apokalüptilised ning võimatu oli ette kujutada paanikat, mis inimesi neil hetkil valdas. Tuhanded inimesed olid sunnitud veetma päevi ja öid lageda taeva all või näiteks autos, teadmata seejuures, kas nende pereliikmed ja tuttavad on elus või surnud, ning ootama kuni päästetöötajad rusude alt inimesi välja toovad. Türgis pidi ümber paiknema ligikaudu kolm miljonit inimest ning Süürias üle 677 000 inimese.4

Olukorda raskendasid ilmaolud. Mõnel pool sadas vihma, teistes kohtades jällegi külmetas. On näiteid, kus pooleldi kokku varisenud majade lagedest ja põrandatest turritavad välja hiiglaslikud jääpurikad.5 Järgnevatel päevadel ja nädalatel esines ka sadu järeltõukeid ning uusi purustuslaineid.

Seejuures oli Türgis imekspandav purustuste niivõrd lai ulatus, kuna riiklike määruste ja standardite järgi tuleb seal kui seismiliselt aktiivses piirkonnas ehitada hooned maavärinakindlatena. On selge, et sellest nõudest oli paljudel juhtudel süsteemselt mööda vaadatud.6

Süüria olukorra muutis omakorda keerulisemaks 2011. aastast väldanud kodusõda. Sõja tagajärjel oli 2022. aasta seisuga elu kaotanud hinnanguliselt umbes 300 000 inimest.7 6,8 miljonit inimest on olnud sunnitud ümber paiknema riigi sees ning 5,2 miljonit naaberriikides.8 90 protsenti süürlastest elab allpool vaesuspiiri ning üle 15 miljoni inimese vajab humanitaarabi.9

Nii Türgi kui ka Süüria kannatavad suure inflatsiooni ning raha väärtuse languse käes.

Esmane reageerimine

Eesti saatis juba esimestel maavärinale järgnenud päevadel Türki oma päästemeeskonna, kes aitas inimesi rusudest otsida ning selgitada välja purustuste ulatust ja abivajadusi.10 Esmase kiirreageerimise käigus saatsid abiorganisatsioonid piirkonda ka meditsiinitöötajaid ja -varustust. Kannatanutele jagati telke, valmistoitu, köögitarvikuid, toidu- ja hügieenipakke, küttevahendeid, talveriideid. Paigaldati konteinerelamuid, tualette, pesuruume, veevõtukohti ning pakuti psühhosotsiaalset tuge.

Mondol oli tänu Eesti annetajate toele samuti võimalik maavärinates kannatanuid abistada. Koostöös kohalike partneritega selgitati välja kasusaajate täpsed vajadused ning sõltuvalt partnerite töö valdkondadest ja varasematest kogemustest, lepiti kokku projekti tegevustes. Sellest tulenevalt, jagas Mondo pikaaegne koostööpartner Soome Kirikuabi koduta jäänud ja eriti haavatavas seisus peredele Süürias, Aleppo linnas, madratseid ja tekke.

Türgis suunasime annetused Tarlabaşı Kogukonna Keskusele, mis jagas Hatay piirkonnas naistele, tüdrukutele ja eakatele hügieenipakke, korraldas töötube naistele, tüdrukutele ja eakatele, keskendudes emotsioonide väljendamisele kunsti kaudu ning suurendas teadlikkust õigustest ja vägivalla ennetamisest. Samuti nõustati lapsevanemaid keskendudes meetoditele, mis võimaldavad lastel kogetud trauma, stressi ja ärevusega paremini toime tulla.

Olukord nüüd

Paraku ei ole olukord maavärina piirkonnas veel normaliseerunud. Muda, külm ja nälg ning mahajäetuse tunne, nende sõnadega kirjeldas praegust olukorda Süüria loodeosas Saksa arengukoostöö ja humanitaarabiorganisatsioon Welthungerhilfe oma mõne nädala eest avaldatud pressiteates.11

Türgis elab ligi 800 000 inimest ikka veel ajutistes majutusasutustes12 ning Süürias elas maavärinate tagajärjel eelmise aasta augustis (pool aastat pärast maavärinaid) umbes 114 000 inimest endiselt sisepaguluses13.

Suur osa hooneid on jätkuvalt elamiskõlbmatud, mis tähendab, et sajad tuhanded inimesed elavad konteinerites ja telkides, mis on väga mõjutatud kõikidest ilmastikutingimustest. Talvel on neis jäiselt külm ning suvel jällegi lämmatavalt kuum. Paljudest konteiner- ja telkasulatest voolab läbi saastunud reovesi, mis soodustab nakkushaiguste levikut ning kahjurite paljunemist.14

Samuti on ümbruskonda kuhjunud hiiglaslikud prügimäed lammutustööde käigus tekkinud prahiga, kust võib eralduda mürgiseid aineid. Õhk on täis ehitustolmu, mida üritatakse vähendada vee pritsimisega.15

Tõusnud on ka soolise, lastevastase ja perevägivallaga seotud riskid ja juhtumite arv. Seda soodustavad näiteks ukselukkude, valgustuse ja privaatsust tagavate vaheseinte puudumine ühiskasutatavates tualettides ja duširuumides, lastele, naistele ja puuetega inimestele mõeldud turvaliste paikade puudumine ühismajutuskeskustes, elatusvahendite kaotus, ülerahvastatus ja teised kollektiivsete eluruumide põhjustatud raskused.16

Vaatamata suurtele püüdlustele parandada laste juurdepääsu haridusele, on suur hulk lapsi nii Türgis kui ka Süürias endiselt koolist eemal.17 Samuti on sagenenud lapstööjõu kasutamine ning laps- ja sundabielude sõlmimine.

Paljud inimesed kaotasid maavärinate tagajärjel oma isikut tõendavad dokumendid ning nüüd seisavad nad silmitsi raskustega uute dokumentide hankimisel. Süürias on sagenenud ka laste ja perede eraldumine (sunniviisiline eraldamine) ning pole imekspandav, et mõlemas riigis on ka kasvanud vaimse tervise probleemide esinemine ja stressitase.18

Kuidas aidata

Maavärinates said enim kannatada need inimesed, kes olid juba eelnevalt väga haavatavad, st pagulased, sisepõgenikud, etnilised vähemused, naised, lapsed ja puuetega inimesed. Paljud neist olid juba eelnevalt kaotanud oma lähedased, kodu ja maise vara, ning olnud sunnitud oma elu mujal uuesti üles ehitama. Nüüd kaotasid nad kõik uuesti.

Loodusõnnetustes ja inimtekkelistes katastroofides kannatada saanutel on õigus väärikale elule ja seetõttu ka õigus abile. Humanitaarabi võimaldab neil inimestel uuesti jalule saada ning iseseisvalt toime tulla. Samuti kasvab seeläbi kohalik võimekus kriisi pikaajaliste tagajärgedega tegeleda.

Kui nende inimeste vajadusi eiratakse, siis võib see viia muuhulgas vaesuse süvenemise, vägivalla kasvu, varajase emaduse, narkootikumide kuritarvitamise ja sõltuvuse, pandeemiate puhkemise ja kadunud põlvkondade tekkimiseni. Ühtlasi võib see endaga kaasa tuua laiaulatuslikumaid tagajärgi uute kriiside ja konfliktide vallandumiste ning rahvastiku massiliste ümberasumise lainete näol.

Taolistes kriisides aitab kiiresti ja mõjusalt abistada just annetajate tugi. Mondo kaudu saab toetada näiteks aktiivsetes humanitaarkriisides lapsi hädavajalikuga. Sõltuvalt sellest, mida neil hetkel enim vaja on, jagatakse toiduabi ja hügieenipakke, aidatakse leida turvaline peavari, pakutakse arstiabi ja psühholoogilist tuge.

In conclusion, Elisabeth Viinalass raises important points about the ongoing challenges faced by Turkey and Syria in recovering from the devastating effects of recent earthquakes. The need for international support and solidarity with these countries is evident, as they continue to grapple with the aftermath of these natural disasters. Viinalass’s perspective serves as a reminder of the long-term impact of such events and the ongoing struggles faced by affected communities. It is crucial for the international community to continue to offer assistance and resources to aid these countries in their recovery efforts.