Annika Arras: eestlane vaatab, kuidas soomlane valib presidenti | Arvamus

Tere tulemast! Olete astunud Eesti poliitilise ajakirjanduse maailma, kus jälgime Lääne naabri Soome presidendivalimiste protsessi koos Annika Arrasiga. Eesti inimestele on alati põnev teada saada, mis toimub meie naaberriigis ning kuidas valitakse seal riigipead. Annika Arras toob meieni põneva arvamuse sellest, kuidas soomlased oma presidendikandidaate valivad ja millised on nende ootused tulevasele juhile. Olge valmis saama põneva ja hariva ülevaate Soome poliitikast!

1.

Istusin kolmekuningapäeva hommikul Helsingi kesklinnas soomlaste lemmikjooki kohvi juues ja Fazeri šokolaadu kõrvale mekkides ajaloolises Yrjö tänava Torni hotelli restoranis ja vaatasin aknast välja lumist linna. Päike paistis eredalt ja lund langes juurde ja juurde, vaated, lõhnad ja helid mu ümber olid nii soomlaslikud, et keeruline oleks olnud veel midagi lisada, aga siiski.
Pilk tabas kaugelt läheneva tuttavliku kuju, kelle samm-sammult vaatevälja liikudes tabasin esmalt suure naeratuse ja samal hetkel saabus äratundmine, see on Alex. Pilgud kohtusid, naeratasin, sain vastu käeviipe, küllap arvas, et olen valija.

Kaks vooru

Presidendivalimised Soomes on käinud täistuuridel juba mitmeid kuid, kulminatsioon saabub 11. veebruaril peale presidendivalimiste teise vooru häälte kokku lugemist. Kuigi meie üle lahe naabrid valivad endale uut presidenti juba 28. jaanuaril, on sügisest saati olnud selge, et järgmise presidendi nimi esimeses voorus ei selgu.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on ainus esimeses voorus valitud president olnud Sauli Niinistö, kui ta kandideeris 2018. aastal oma teiseks ametiajaks. Põhiseadusest tulenevalt ta kolmandaks ametiajaks kandideerida ei saa ja ühtegi nii palavalt rahva poolt armastatud persooni kandidaatide nimekirjas pole, et võiks eeldada kellelegi üle poole valijate toetust esimeses voorus.

Favoriitideks on sügisest saadik peetud kunagist europarlamendi saadikut, mitmekordset ministrit ja endist peaministrit Alexander Stubbi (tema ongi enne kirjeldatud Alex) ja parlamendi liiget, eelmise ja üle-eelmise valitsuse välisministrit, kolmandat korda presidendiks kandideerivat Pekka Haavistot. Just üks nendest kahest järgmiseks presidendiks valitakse.

Kui suvel hakkasid kandidaadid selguma, siis liidrikoha võttis kohe valimisliidu esitatud ja roheliste erakonna toetatud Haavisto, kuid niipea kui Stubbi kandidatuur sai kinnitatud ning ta endale omaselt sõnakalt pilti tuli, hakkas Haavisto toetus kuu-kuult kukkuma ning Stubbi oma kasvama ning kõik jõulu eel tehtud küsitlused näitasid neile praktiliselt võrdset seisu, mõlemat toetas 22–24 protsendi valijate toetus.

2.

Tagasi 6. jaanuari hommikusse. Peale kohvi läksin sõbra sünnipäeva tähistamisele, kuhu oli kokku tulnud suur hulk Soome arvamusliidreid, poliitikatundjaid ja meediaesindajaid. Olen küll igapäevane põhjanaabrite meedias toimuva ühiskondliku debati jälgija, aga otsustasin kasutada võimalust piiluda ka kihtide vahele, et mida siis ikkagi kuluaarides räägitakse.

Öeldi näiteks: “Persut yllättää aina!” (“Põlissoomlased üllatavad alati!”, selgituseks, et persut on poliitringkondades antud hüüdnimi Põlissoomlaste erakonnale, mis tuleneb soomekeelsest nimest Perussuomalaiset).

Samuti kõlas, et “toivottavasti professori ei mokaa niin kuin yleisesti!” (“Loodetavasti professor ei riku asja ära nagu tavaliselt”. Professori on saanud Alex Stubbi hüüdnimeks, kuna pärast aktiivsest poliitikast lahkumist on ta olnud ülikoolis professori ametis. Stubb on Soomes tuntud oma julge ja eristuva kommunikatsioonistiili poolest, mis tema peaministri aastatel oli ehk keskmise soomlase maitsele liialt liberaalne.)

Veel üks ütlus: “Jutalla oli hurja mahdollisuus, mutta sen kampanja vie demarit taas sinne missä he ovat jo pitkään ollut.” (“Jutal oli hea võimalus, aga tema kampaania viib sotsdemmid sinna, kus nad on pikalt olnud”, see on viide sellele, et head valimistulemust temalt oodata pole ja sotsiaaldemokraadid ei taasta nendel valimistel varasemate presidendivalimiste tulemuste hiilgust. Presidendid Mauno Koivisto, Martti Ahtisaari ja Tarja Halonen olid kõik sotsiaaldemokraadid, selle järjepidevuse murdis peale 30 aastat praegune president Sauli Niinistö).

Ühel hetkel kiskus vestlus nii kirglikuks, et otsustasin teemat vahetada ja jätkata külma ja lumise talve teemaga. Soome on samasugune küla nagu Eesti, kõik tunnevad kõiki ja kõik arvavad kõigest kõike, eriti siis, kui arutelu all on poliitika ja poliitikud. Üsna koduse tundega lahkusin peolt – soomlased kiruvad samamoodi nagu meie, eestlased.

Otsevalimine

Erinevalt Eestist on Soomes presidendi otsevalimine ehk iga valimisealine Soome kodanik saab öelda oma eelistuse. President osutub valituks, kui üks kandidaatidest saab enam kui pooled häältest, aga kui nii ei lähe, siis järgneb teine hääletusvoor, kuhu lähevad edasi kaks enim hääli saanud kandidaati ja siis võidab juba see, kes rohkem hääli saab. Seetõttu on valimisaktiivsus ja valijakäitumine teises voorus märksa olulisem ning määravaks saab, kuhu liiguvad välja jäänud kandidaatide hääled.

“Hübriidrünnakutest tulenevalt on käimas arutelud ka idapiiri sulgemise, kaitsevõime ja selle rahastamise üle.”

Soome presidendi institutsioonil on riigis arvestatav võim, president on ka kaitseväe ülemjuhataja, mis tähendab, et tema ameti kõige olulisem ülesanne on juhtida välis- ja julgeolekupoliitikat koos valitsusega. Sellest ning ka geopoliitilisest situatsioonist johtuvalt on kaitsepoliitika olnud seni peamiselt presidendivalimiste arutelude keskmes ning luubiga jälgitakse kandidaatide positsioone nii Ukraina, NATO kui ka Venemaa küsimuses. Hübriidrünnakutest tulenevalt on käimas arutelud ka idapiiri sulgemise, kaitsevõime ja selle rahastamise üle.

Soome presidendikandidaatidel pole vankumatut usku, et kaitseinvesteeringud peavad olema kolm protsenti SKP-st, seda nähakse pigem vajaduspõhise määrana. 2023. aastal olid kaitsekulutused Soomes 2,4 protsenti SKP-st, alanud aastal on protsent 2,3 ja edasi on kokku lepitud, et kuni aastani 2027 püsib see kahe protsendi peal, kui just olukord muud ei nõua.

3.

Vaatasin jõulude eel Soome rahvusringhäälingu YLE korraldatud kaitsepoliitikale ja julgeolekule keskendunud presidendivalimiste debatti. Kestis see kaks tundi ja midagi nii tasakaalukat ja rahumeelselt pole ammu valimisvõitluses näinud, võib-olla jõulumeeleolu rahustas või siis pingutavad kõik, et paista välja võimalikult presidendilik (auväärne, väärtuspõhine, tasakaalukas visionäär, ühendaja ehk kuvand, mida rahvas ootab).

Isegi Stubb hillitses end, kuigi oleks eeldanud muud. Kandidaadid on pigem ühte meelt, teineteist täiendatakse nüanssides. Sisulist eristumist on vähe, kõik on uhked Soome kaitsevalmiduse üle ja nii saabki sisu asemel määravamaks vorm.

Saatejuhi järjekindlus esitatud küsimustele vastuste saamisel oli nauditav, keegi ei pääsenud, kui üritas küsimusele vastata talle sobival moel küsimusele mitte vastates. YLE kiituseks võib veel lisada, et kandidaatide sõnavõttude ajal tiksus alati kell ning vaataja sai jooksvalt jälgida, kui palju keegi sõna on saanud ning saatejuhi ülesanne oli juhtida vestlust nii, et kõik saaksid rääkida võimalikult võrdses ajamahus.

Üheksa kandidaati

Valimiskomisjon registreeris ja andis 21. detsembril välja kandidaadinumbrid üheksale kandidaadile. Kõik parlamendierakonnad, välja arvatud Soome-Rootsi rahvapartei, on pannud välja oma kandidaadi või avaldanud toetust mõnele valimisliidu kandidaadile.

Laias laastus võib osalejad lüüa kaheks: esimeses grupis on kogenud ja traditsiooniliste parteide poliitikud, kes on kogenud kampaaniategijad ja on kodus nii sise- kui välispoliitikas (Alexander Stubb, Pekka Haavisto, Olli Rehn, Li Andersson, Jutta Urpilainen, Sari Essayah), ning teises liigas n-ö kinda viskajad traditsioonilisele parteiväljale ehk Põlissoomlaste juht Jussi Halla-aho, erakonna Liikumine Nüüd juht Hjallis Harkimo ja välispoliitika instituudi juht Mika Aaltola. Neid kolme ühendab selgelt vastandumine suurparteide hegemooniale.

Soome poliitikavaatlejate eeldused olid, et peamisteks väljakutsujateks saavad debattides olema hoopis Vasakliidu juht Li Andersson ja Euroopa Komisjoni volinik (võttis küll kampaania ajaks palgata puhkuse) ja sotsiaaldemokraatide presidendikandidaat Jutta Urpilainen, kuid nende roll on jäänud kampaanias pigem tagasihoidlikuks.

Keskerakonna kandidaat, pikaaegne Euroopa Komisjoni volinik ja Juha Sipilä valitsuse majandusminister Olli Rehn tahab loosungi järgi olla “kindel nagu kalju”, kuid paraku on see maailma praeguses ebastabiilses olukorras retsept, mille läbiva joonena ka kõik teised kandidaadid oma positsioonide kirjeldamisel on valinud.

4.

Olen mõnda aega olnud sotsiaalmeediakanalites nii Stubbi kui ka Haavisto jälgija, viimastel kuudel ka mitme teise presidendikandidaadi. Millest ja kuidas räägitakse valimiskampaanias sotsiaalmeedias, annab hea tunnetuse poliitilisest kultuurist ja ühiskondlikust debatist.

Kandidaadid on aktiivsed Tiktokis, Instagramis, Facebookis jm. Kohati tuleb see neil ka päris hästi välja, meedia on teinud eksperimente noortega ja lasknud neil hinnata, kuidas kandidaadid mõjuvad. Läbi erinevate arvamuste kipuvad ka noortele sobivaimate kandidaatidena pinnale jääma ikka Stubb või Haavisto.

Soome päevaleht Helsingin Sanomat korraldas ka väärtuspõhised aruteluringid noorte ja presidendikandidaatide vahel ning küsis, milline väärtust teeb Soomest Soome. Vaid üksikutel juhtudel olid noored ja poliitik kesksetes väärtuses samal meelel, aga liiga kaugel nad teineteisest samuti polnud. Kõlama jäid usaldus, õiglus, vaprus ja soomlaslik sisu.

Võimalikud üllatused

Kas esimese vooru eel võib oodata veel üllatusi? Kuigi aasta alguse arvamusküsitlustes on Põlissoomlaste juhi Jussi Halla-aho toetus tõusnud, siis pole see piisav lõppmängu muutmiseks, ning tundub, et Stubb ja Haavisto on kindlad teise vooru minejad.

Viimastel parlamendivalimistel sai määravaks teguriks taktikaline hääletamine ning hetkepilt viitab selle trendi jätkumisele ka presidendivalimiste esimeses voorus. Võimalik üllatus võib peituda neis valijais, kes pole seni olnud valmis oma arvamust välja ütlema ehk arvamusküsitlustes välja toodud “ei oska öelda” valijagrupp. Meediaväljaannete viimastes küsitlustes on jäänud see määr 10-12 protsendi vahele.

Kui nüüd tuntud üllatajad ehk Põlissoomlaste toetajad otsustavad Halla-aho toetuse tõsta teise vooru vääriliseks, siis presidendiks saamiseks sellest ikkagi ei piisaks, kuna kõik senised uuringud viitavad, et ta jääks teises voorus arvestatava vahega alla nii Stubbile kui ka Haavistole. Ja kuigi Halla-aho soliidsest tulemusest olenemata sinna ilmselt ei pääse, liiguvad teises voorus tema toetajate hääled pigem Stubbile kui Haavistole, ja see viitab üheselt, et järgmine Soome president on kõige tõenäolisemalt “lihtsalt Alex”, nagu ta ise end tutvustades rõhutada tavatseb.

5.

Sarnaselt Eestile teevad Soome meediamajad valimiste eel uudisportaalidesse valimiskompasse, mis aitavad valijal paremini mõista enda ja kandidaatide vaadete ühtivust ja erisusi. Olles neid küsitlusi läbi teinud juba mitmetel valimistel, sel korral nii YLE kui ka Helsingin Sanomate versioonid, olen aru saanud, et mulle pole Soomes ei sobivat parteid ega kandidaati, sest ma olen oma vaadetelt keskmisest soomlasest lihtsalt liiga palju liberaalsem.

See konkreetne veendumus põhineb vaid minul, aga olles neid kompasse analüüsinud nii siin kui ka seal pool lahte, siis näen, et soomlased tervikuna on meist, eestlastest maailmavaatelisel teljel märksa rohkem keskel ja vasakul.

Eelnevast olenemata sain ka mina endale kõige sobivamaks kandidaadiks kas Stubbi või Haavisto. Eeldan, et neid toetavate soomlastest valijate ühtivusprotsent nende vaadetega on oluliselt kõrgem kui minu 70 protsenti.

Lõpetuseks

Proovisin Soome presidendi valimisi vaadelda nii siseriikliku kui ka välise pilguga, kuigi eestlasena ei suuda ma ka parima pingutuse korral mõelda ja tunda nagu meie vennasrahvas, aga nende kuulamine aitab ehk paremini mõista.

Ükskõik milline kandidaatidest valimised võidab, Soome poliitika Eesti suunal ei muutu, suuri erimeelsusi kandidaatide vaadetes pole ja viimasedki kõhklused julgeolekuküsimustes võttis maha Soome liitumine NATO-ga.

Kandidaadil ja kandidaadil on siiski vahe. Minu jaoks on valiku puhul kaalukeeleks sõda Euroopas. See on aeg, mis vajab julgeid ja karismaatilisi liidreid. Kuigi Haavisto ja Stubb on oma vaadetelt, taustalt ja kogemuselt sama liiga mängijad, siis nende verbaalne võimekus ja enesekehtestamine läbi sõnajõu on tuntavalt erinev. Haavistot võib pidada empaatiliseks ühendajaks ja Stubbi julgeks võimendajaks. Haavisto ühendab Soome, Stubb võitleb Euroopa eest.

Üks suund ei ole teist välistav, kuid ajal, mil meie kõige suurem väärtus, vabadus on ohus, soovin ma eestlasena näha igas Venemaa piiririigis kõneisikut, kelles on globaalse debati materjali, juhti, kes võidab infosõja kümnel juhul kümnest. Seetõttu ma valiksingi Alexi, kui ma saaksin valida Soomele presidenti.

Annika Arras on fennofiil, soome filoloog, poliitilise kommunikatsiooni ekspert ja Soomes 2001. aastal asutatud Miltton Grupi partner ning selle tütarettevõtte Miltton New Nordics kaasasutaja ja tegevjuht Eestis.

In conclusion, Annika Arras’ article “Eestlane vaatab, kuidas soomlane valib presidenti” offers an insightful perspective on the Finnish presidential election from an Estonian point of view. The article presents an intriguing comparison between the political attitudes and voting habits of Estonians and Finns. It sheds light on the differences in the two nations’ political landscapes and highlights the importance of understanding the political dynamics of our neighboring countries. Overall, Arras’ article serves as a thought-provoking commentary on the political processes and attitudes within the Baltic region.