Ukraina lastel aitas Eestisse jõudes kohaneda rahustav loodus | Ühiskond

2257401h3f5ct24

Tere tulemast Eestisse! Ukraina laste saabumine on toonud rõõmu ja elevust meie riiki, kuid nende kohanemine uues keskkonnas pole alati lihtne. Õnneks on Eesti loodus olnud suureks abiks nende rahustamisel ja kohanemisel. Meie kaunid metsad, järved ja rannikuala pakuvad lohutust ja rahu nendele lastele, kes on pidanud läbi elama rasked ajad. Loodame, et meie imeline loodus aitab neil end siin koduselt tunda ning leida sisemist rahu ja kindlust. Tere tulemast Eestisse, kus loodus on alati olnud meie suurim sõber ja toetaja.

“Selline pagulaskriis Eestis on esmakordne. Kuidas nende vastuvõttu korraldada üleöö, vajab paremat läbi mõtlemist,” ütleb Tallinna Ülikooli (TLÜ) sotsiaaltöö professor Karmen Toros Ukraina sõja kohta. Sõja alguspäevade kohta tagantjärele vaadates võib öelda, et on mitmeid kohti, kus riik oleks saanud sujuvamalt toimida. Teisalt kujutavad need õppetundi, kuidas riik saaks edaspidi luua kohasemaid abinõusid.

“Meie algne mõte oli uurida, kuidas kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad saavad peresid paremini toetada.”

“Meie algne mõte oli uurida, kuidas kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad saavad peresid paremini toetada,” märgib Toros oma värske analüüsi kohta. Selleks viis ta 2022. aastal oktoobrist detsembrini koos ukrainlastest kolleegidega läbi uuringu, kus tehti intervjuud ühe lapse ja ühe lapsevanemaga Eestisse jõudnud ukraina 11 pagulasperest. “Püüdsime mõista, kuidas nad kohanevad ja toime tulevad. Me ei keskendunud nende siiajõudmise protsessile, et nad ei peaks lahkumisega seotud traumat uuesti läbi elama,” meenutab professor.

Uuring sai Torose sõnul alguse sellest, et Eesti Teadusagentuur avas erimeetme Eestisse põgenenud Ukraina teadlastele osalemiseks Eesti uurimisrühmade töös. TLÜ-l olid olemas kontaktid kahe siia saabunud ukrainlasest teadlasega, kes olid huvitatud Ukraina laste toetamisest ja abistamisest. “Seepeale tekkiski meil huvi, et väga oluline on teada, kuidas Ukrainast lahkuma pidanud lastel ja peredel läheb, et kohalikul tasandil vajalikku abi pakkuda,” sõnab Toros.

Me ei tee sinust eestlast

Uuringus osalenud lapsed olid 10–16-aastased. “Tegime intervjuu, et arutleda mitmetel teemadel, sealhulgas koolikeskkonna ja kohanemise üle, mistõttu otsustasime valimisse kaasata kooliealised lapsed,” põhjendab Karmen Toros. Ehkki intervjuus uurijad koolile eraldi rõhku ei pannud, rääkisid lapsed ise kõige rohkem just sellest: mis oli kooliskäimise juures keeruline ja mis toetav.

“Enamik intervjueeritud lapsi tegid paralleelset koolisüsteemi: päeval käisid Eesti koolis, aga õhtul õppisid Ukraina kaugõppekoolis.”

“Enamik intervjueeritud lapsi tegid paralleelset koolisüsteemi: päeval käisid Eesti koolis, aga õhtul õppisid Ukraina kaugõppekoolis. See oli neile raske,” toob professor välja. Lapsi kannustas pikkade päevade kiuste Ukraina kaugõppes püsima lootus peagi koju naasta. Samas ütlesid ka lapsed ise, et ei tea, millal see päriselt juhtub.

Erinevused tulid laste jutu põhjal sisse vastavalt selle järgi, kas laps läks eestikeelsesse või spetsiaalselt loodud klassi, kus ta õppis koos eri vanuses ukraina lastega ning õpetaja rääkis vene või ukraina keelt. “Need lapsed, kes õppisid eesti lastega koos, tõid välja, et nad ei saanud millestki aru, lihtsalt istusid, kuulasid ja vaatasid,” sedastab Toros. Niisamuti tekkis eesti klassi läinud lastel probleem sotsialiseerumisega: neil polnud võimalik kaasõpilastega suhelda, kuna üksteise keelest ei saadud aru.

Samas vanemad lapsed, kes õppisid koos teiste ukraina lastega, tõid välja, et neil oli koolitunnis igav. “Lapsed tõid välja, et enamjaolt olid tunnid kavandatud nooremate laste jaoks,” osutab Toros. Vähemalt vanemad lapsed soovinuks rohkem aga lihtsalt õppida. “Nad oleksid tahtnud traditsioonilist õpet ja oma haridusteel edasi liikuda,” täpsustab professor.

Loe rohkem:  Inimgeograaf: ebavõrdsus on Tallinnas võrreldes muu maailmaga leebe | Ühiskond

“Lapsevanemate intervjuudest tuleb välja, kui tähtis see ukrainlastele on, et sa saad õppida ukraina keeles. Sa ei kaota oma identiteeti ja me ei tee sinust eestlast.”

Lapsevanemate intervjuudest selgus, et lapsed, kes käisid Vabaduse koolis, olid väga rahul. “Laps tõuseb hommikul üles ja soovib kiiresti kooli minna,” meenutab professor ühe lapsevanema intervjuud. Selles koolis järgitakse keelekümbluse meetodikat, kus õpe toimub 60 protsendi ulatuses eesti keeles ja 40 protsendi ulatuses ukraina keeles. “Lapsevanemate intervjuudest tuleb välja, kui tähtis see ukrainlastele on, et sa saad õppida ukraina keeles. Sa ei kaota oma identiteeti ja me ei tee sinust eestlast,” selgitab Toros lapsevanemate mõtteid.

Laiemalt pidasid kõik intervjueeritud pered kohaliku keele õpet siiski oluliseks. Kõik lapsed olid juba läbinud mingi keeleõppeprogrammi. Professori sõnul tõi mitu vanemat välja, et nende laps räägib juba mingil määral eesti keeles. Mida noorem laps, seda rutem eestikeelsed sõnad meelde jäid. “Mõned lapsed tõid uuringus välja, et neil on hirm eesti keele eksami pärast 9. klassi lõpus, et kas nad saavad sellega hakkama,” meenutab Toros.

Kas pagulane ikka vajab juristi?

Uurijaid huvitas intervjuudes seegi, mis aitas lastel ja nende vanematel Eestisse saabudes kohaneda. Karmen Torose sõnul nimetasid kõik lapsed tema üllatuseks nagu ühest suust Eesti loodust: “Nad rääkisid väga palju, kui tähtis oli see, et nad said käia looduses ja mere ääres. Veebruaris-märtsis saabus enamus intervjueeritud lapsi ja suvel osalesid lapsed laagrites. Iga laps tõi välja, et looduses viis vaate ilu ja rahu neil mõtted mujale ning tekitas rahutunde.”

Teiseks aitas lastel Eestis viibimisega paremini leppida mõne uue sõbra leidmine. “Ühe vanema sõnul rääkis tema laps sada korda päevas, et “lähme tagasi koju, lähme tagasi koju”. See muutus siis, kui laps leidis endale sõpru,” piltlikustab Toros. Lastele oli kõige olulisem, et nad saaksid suhelda eakaaslastega. Üldiselt olid uued sõbrad sageli teised Ukraina põgenikud, kellega puudus suhtlemist takistav keelebarjäär.

“Iga laps tõi välja, et looduses viis vaate ilu ja rahu neil mõtted mujale ning tekitas rahutunde.”

Igatsus vanade sõprade, kodu ja rindele jäänud isa järele tuli intervjuudes Torose sõnul esile läbivalt. “Lapsevanemad tõid välja, et keeruline on isaga kontakti hoida, kui ta on kusagil rindel,” sedastab ta. Lapsed ise kirjeldasid aga hirmu, kas kõik on kodumaal ikka hästi. Samuti hoidsid lapsed sidet oma teistesse riikidesse rännanud sõpradega. “Kui keegi vanadest sõpradest hakkas tagasi koju liikuma, siis Eestisse tulnud lapsed ütlesid vanematele: “Lähme meie ka koju tagasi. Nemad lähevad, miks meie ei lähe?”,” sõnab professor.

Kohanemisraskustest rääkides tõid lapsed ise välja väga kitsaid elamistingimusi. Torose sõnul on see mõistetav, sest osa põgenikke elas näiteks laeval. “Lapsed ütlesid, et kui neil kodus oli oma tuba, siis siin seda ei ole. Nad tundsid puudust, et neil oleks oma ruum, vaikus ja aeg,” märgib ta. Lapsevanemad omakorda tunnistasid, et Eestis on elukoha leidmine väga raske. “Siiski, nii lapsed kui ka lapsevanemad rääkisid väga palju sellest, kui südamlikud on eestlased,” ütleb Toros. Mitme lapsevanema sõnul leidis pere elamispinna just mõne lahke võõra eestlase kaudu.

Loe rohkem:  Kultuuriteadlane: tänapäeva külaelu vormib nooruses kujunenud maastikutaju

Muude probleemkohtadena nimetasid lapsevanemad bürokraatlikku asjaajamist. Eriti esimesed saabujad olid kimpus dokumentide vormistamisega. Mitmed lapsevanemad ei saanud ajutist kaitset, sealhulgas lapsevanem, kes viibis parasjagu perega välismaal reisil, kui täiemahuline sõda Ukrainas algas. “Nii mõnigi vanem ütles, et tal soovitati endale jurist võtta, mida kaks ka tegid, aga kas see peaks ikka olema pagulase jaoks vajalik samm?” sedastab professor. 

Raskustega põrkusid pered ka seoses arstiabi kättesaadavusega. “Mitu vanemat rääkis, kuidas laps jäi haigeks ja ta pöördus erinevatesse kliinikutesse. Kuhu vanem ka kohale ei läinud, talle öeldi igalt poolt, et “meie pagulastega ei tegele, te peate leidma endale perearsti”,” kirjeldab Toros. Arvestades, et ka Eesti inimesel on perearsti leida keeruline, vajaks pagulaste arstiabi tema sõnul süsteemsemat lähenemist.

Midagi tuttavlikku võiks ees oodata

Uuringu valguses soovitab Karmen Toros kohalikul omavalitsusel otsida võimalusi, kuidas määrata põgenike abivajadust varakult. Siin peab tema sõnul arvestama muu hulgas kultuuriliste eripäradega: “Ukrainlased lahendavad üldjoontes oma keerukusi perekonna sees. Kui palju nad üldse abivajadusest räägivad või meie kultuurile omasel moel abi vastu võtavad?” 

Laste intervjuudele tuginedes otsiks Toros kindlasti viise, kuidas lapsi koolisüsteemis toetada. “Kui traumakogemusega laps tuleb täiesti teistmoodi keelekeskkonda, peaks teda kohanemiseks ees ootama midagi tuttavlikku. Näiteks, et vähemalt õpetaja oskab tema keelt,” pakub ta. Siin toob professor näite väga heast praktikast Vabaduse kooli näol, kus laste ukraina identiteet säilib, kuid samas õpitakse intensiivselt ka eesti keelt.

“Muidugi, psühhosotsiaalsed teenused on veel üks meede, mida riik peaks läbimõeldumalt tagama.”

Kõige toetavamaks meetmeks osutus intervjuude põhjal lastele mõeldud kohanemislaager, kus mindi loodusesse ja samas leiti laagrist uusi sõpru. “Lapsed tõid ka ise välja, et võiks olla korraldatud programme, mis aitavad just sõpru leida,” lisab Toros.  

Riiklikus asjaajamises ootaks ta aga süsteemsemat ja lihtsamat lähenemist sõjapagulastele, mis ei eeldaks juristi sekkumist. Siiski tuli intervjuudes välja, et hilisematel saabujatel laabus asjaajamine juba ladusamalt. “Muidugi, psühhosotsiaalsed teenused on veel üks meede, mida riik peaks läbimõeldumalt tagama. Kõigil lastel tõid vanemad ka välja, et nende laps vajab psühholoogilist abi,” osutab Toros. Milline on seis Eestisse põgenenud Ukraina lastega praegu, vääriks professori sõnul edasist uurimist.

Karmen Toros ja kaasautorid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Children and Youth Services Review.

Kokkuvõttes võib öelda, et Ukraina laste jaoks mängib Eestisse jõudes olulist rolli looduse rahustav mõju. Looduses viibimine aitab neil kohaneda uue kultuuri ja keskkonnaga ning leida sisemist rahu ja tasakaalu. Eesti loodus pakub neile võimalust avastada uusi looduslikke ilminguid ja lõõgastuda ning see omakorda toetab nende emotsionaalset ja vaimset heaolu. Samuti aitab looduses viibimine neil siduda end uue kodumaaga ja luua tugevamaid sidemeid Eesti ühiskonnaga. Seega on loodusel oluline roll Ukraina laste integreerumisel Eesti ühiskonda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga