Moskvale alluvad õigeusu kirikud on sõja ajal muutunud vaid väliselt | Ühiskond

2318799hc814t24

Tere tulemast Eestisse, kus ajaloolised õigeusu kirikud on kandnud läbi sõdade ja rasketest aegadest. Kuigi Moskvasse alluvad kirikud on kogenud väliselt muutusi, on nende sügav religioosne ja kultuuriline tähendus jäänud puutumatuks. Need ehitised kõnelevad rikkast ajaloost ning kehastavad vastupidavust ja usku läbi katsumuste. Astuge sisse nende müstiliste hoonete vaiksesse ruumi ja avastage nende jõud ja ilu, mis on vastu pidanud aastasadu.

Eestis on õigeusukirikuid kaks: 1993. aastal taasregistreeritud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kõrval tegutseb Moskva Patriarhaadile alluv õigeusukirik, mis registreeriti 2002. aastal. Uues artiklis osutab Tartu Ülikooli kirikuloo kaasprofessor Priit Rohtmets, et Eesti olukord erineb struktuuri poolest Lätis ja Leedus enne 2022. aastal alanud Venemaa sõda Ukrainas valitsenud olukorrast.

“Lätis on üks õigeusu kirik, mille eesotsas on metropoliit Aleksander (Kudrjašov): kirikupea, kes üritab Läti õigeusu kirikut kohandada muutuvatele poliitilistele oludele,” võrdleb ta. Valdavat katoliiklikus Leedus on õigeusu kirikupeana ametis metropoliit Innokenti (Vassiljev). “Seal on veelgi väiksem struktuur ehk sellist enesekorraldusega kirikut Leedus ei ole, kuna Leedu õigeusu kogukond on sedavõrd väike,” selgitab kaasprofessor.

“Sõja järel ei ole mälu-ajalooliselt mitte midagi muutunud. Nende kirikute identiteet on jäänud täpselt samaks.”

Ehki vorm ja vahekord Moskva patriarhaadiga erineb, on Rohtmetsa sõnul kõigi nende kirikute identiteet sarnane. Valdavalt ühendavad need venekeelseid kogukondi: vene emakeelega inimesed moodustavad liikmeskonnast umbes 95 protsenti. “Lisaks jumalateenistuslikule elule räägivad kirikud oma liikmetele ka kiriku ja kogukonna ajaloost,” märgib kaasprofessor. See ajalookäsitlus tõstab esile Venemaa piire laiendanud või läänele vastandunud usukangelasi.

“Nende räägitav lugu või identiteet on seotud Moskva patriarhaadi minevikuga, sealhulgas Vene impeeriumi minevikuga. Sellega kultiveeritakse arusaama omaette Vene õigeusutraditsioonist, ka Vene õigeusuruumist, mida vastandatakse läänelikule ruumile,” kirjeldab Rohtmets. Lugude tasand on tema hinnangul kiriku võimustruktuurist olulisemgi. “Sõja järel ei ole mälu-ajalooliselt mitte midagi muutunud. Nende kirikute identiteet on jäänud täpselt samaks,” toob ta välja.

Silmakirjalik peitusemäng

Võrreldes praeguseks Eestist lahkunud metropoliit Jevgeniga mõistsid Läti ja Leedu õigeusutegelased täiemahulise sõja puhkedes Moskva patriarh Kirilli sõda toetavad seisukohad selgemalt hukka. Priit Rohtmetsa sõnul pehmendasid hukkamõistjad aga hiljem oma vastuväiteid. 

“See tähendab, et ei ole otsest vastuseisu Vene Õigeusu Kirikuga soovitud põlistada. Pigemini hoitakse vahekorda sellega lihtsalt miinimumi peal,” arutleb ta. Vene õigeusukirik on tema sõnul omakorda valmis leppima, et läänes, sealhulgas Balti riikides asuvad kogukonnad võivadki poliitilist olukorda arvestades n-ö pikema keti otsas olla.

Loe rohkem:  Pagulasi lahutab Eesti loost tuhat takistust | Ühiskond

Sõjale ja Moskva patriarh Kirilli väljaütlemistele on siiski reageeritud kõigis kolmes Balti riigis. Leedus on nüüd senise kiriku kõrvale tekkinud uus Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga seotud õigeusukogukond ehk eksarhaat. “Seda väikest kogukonda juhib eksarhina Eestist läkitatud vaimulik Justinus (Ilmar Kiviloo),” täpustab kaasprofssor.

“Otsest vastuseisu Vene Õigeusu Kirikuga [ei ole] soovitud põlistada. Pigemini hoitakse vahekorda sellega lihtsalt miinimumi peal.”

Läti õigeusu kirik on püüdnud juba mitu aastat end vähemalt ühiskonna silmis Moskvast lahti siduda. “Kirikustruktuuris eristatakse iseseisvaid ehk autokefaalseid kirikuid ja pooliseseisvaid ehk autonoomseid kirikuid. Moskva struktuuri kuuluvad Eesti ja Läti õigeusu kirikud on Vene Õigeusu Kiriku põhikirja järgi aga olnud enesekorraldusõigusega, mis on piiratum kui autonoomia,” selgitab Rohtmets.

Läti ühiskonna ootuste survel võttis kirik 2019. aastal vastu muudatuse, et kirikupea võib olla Lätis vähemalt kümme aastat elanud inimene. “Siis ei saaks saata kirikut juhtima inimest väljastpoolt, nagu Eestisse saadeti metropoliit Jevgeni. Läti kirikutegelased ja religiooniteadlased on öelnud, et muudatus võetigi vastu selleks, et ei korduks Eestis juhtunu,” märgib kaasprofessor. Muudatus oli osa laiemast püüdlusest suurendada Läti õigeusu kiriku iseseisvust.

“Seegi on üks artikli tulemus, et vaatamata formaalsele iseseisvusele ei tähenda see nüüd, et ajalookäsitlus või lood kuidagimoodi muutuksid. Täpselt samamoodi sisuliselt Vene kirikuks jääb ta ikka edaspidi ja on jäänud ka pärast sõja algust,” osutab Rohtmets. Samuti pole Läti kogukond pöördunud Konstantinoopoli patriarhaadi poole, et päriselt iseseisvust saada. “See on justkui peitusemäng, et ennast ühiskonna silmis nii-öelda puhtaks pesta,” võrdleb kaasprofessor.

Eesti vastas pigem leebelt

Koos Läti Ülikooli kolleegi Valdis Teraudkalnsiga tõi Priit Rohtmets oma artiklis Eesti puhul välja kaks märgilist juhtumit Vene kiriku ajaloomälust Eestis. “Me räägime Pühtitsa kloostrist ja Nevski katedraalist kui sümbolitest, mis on Vene õigeusu identiteedis olulisel kohal,” ütleb ta. Mõlemad paigad peaksid tema sõnul näitama, et Eesti on justkui põline õigeusu ala, kuid tegelikult viivad rajatiste juured 19. sajandi lõpu venestamislainesse.

“Need kaks usukogukonda on tegelikult Venemaa patriarhi otsealluvuses,” osutab Rohtmets. Pühtitsa klooster on stavropigiaalne ehk allub otse patriarh Kirillile. Kaasprofessori sõnul on eriti markantne aga just Nevski katedraali näide. “Koguduse põhikirja esimene peatükk ütleb ühemõtteliselt, et selle koguduse näol on tegemist Moskva patriarhaadi esindusega Eestis,” sedastab ta. Kogudus on küll ka siinse kirikupea kirik, aga allub põhikirja järgi otse sõjaõhutajast Vene kirikupeale Kirillile.

Loe rohkem:  Jälgimiskapitalismis tehakse uni kaubaks | Ühiskond

Pühtitsa kloostriga seoses kirjutati mõne aasta eest ilmunud siinse Vene õigeusu kiriku ajalookäsitluses seevastu, kuidas ajaloos on sealsel Eesti alal valatud palju vene verd. Kaasprofessori sõnul seob selline ajalookäsitlus Eesti kokku Venemaa ajalooga ja näitab, et Eesti on põline Vene kants. “Nagu me artiklis näitasime, on neid ajalookäsitlusi välja antud ka Russki Miri (Vene Maailm, toim) fondi toel. Ehk side selle fondiga on olemas,” osutab ta. 

“On ka hoopis hoiatavamaid näiteid ehk ma ei liigitaks Eestit kuidagimoodi karmi käe poliitika esindajaks.”

Veel tõid artikli autorid välja, kuidas Moskva Patriarhaat mõjutab Baltimaade poliitikat teatud erakondi toetades. “Lasnamäe kirik ja selle varjus Keskerakonna toetamine on üks osa suurest pildist, kus ühtepidi toetatakse kirikuehitust, aga samas toetatakse endale sõbralikke poliitilisi jõude,” arutleb Rohtmets. Sama loogika järgi on Lätis saanud Moskva Patriarhaadilt teenetemärgi endine Riia linnapea Nils Ušakovs.

Eesti on kolmest Baltimaast ainus, kes vastukaaluks usu kaudu käivale mõjutustegevusele saatis kohaliku metropoliidi riigist välja. “On ka hoopis hoiatavamaid näiteid ehk ma ei liigitaks Eestit kuidagimoodi karmi käe poliitika esindajaks,” võrdleb Rohtmets. Selliseid väljasaatmisi on toimunud nii Ukrainas kui ka muudes Euroopa riikides. Rootsi riik seevastu otsustas hiljuti lõpetada igasuguse Vene õigeusu kirikute rahalise toetamise. “Rootsi riik otsustas nii, kuna Vene õigeusu kirik ei esinda Rootsi ühiskonnas aktsepteeritud väärtuspõhisust. Kirikute toetamine on alati väärtuspõhine otsus,” sõnab kaasprofessor.

Priit Rohtmets ja Valdis Teraudkalns kirjutavad oma uurimusest ajakirjas Occasional Papers on Religion in Eastern Europe.

Kokkuvõttes võib öelda, et Moskvale alluvad õigeusu kirikud Eestis on sõja ajal läbi teinud muutusi, kuid peamiselt väliselt. Kuigi nende hoonete väljanägemine võib olla muutunud, on nende põhieesmärk ikkagi jäänud samaks – teenida ja toetada kogukonda. Vaatamata keerulistele aegadele on need kirikud suutnud vastu pidada ja säilitada oma olulisuse kohalikus ühiskonnas. Lisaks on nende ajalooline ja kultuuriline väärtus endiselt hindamatu ning jätkab inimeste seas austatud ja kaitstud institutsioonina.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga