Tristan Priimägi: kriitiku roll on autori ja publiku vahele mõtestus luua | Kultuuripoliitika

2255535h3ce7t24

Tere tulemast Eestisse! Meil on rõõm teile tutvustada Tristin Priimägi, kellest on saanud silmapaistev kriitik ja kultuuripoliitika ekspert. Tema ainulaadne vaade kriitiku rollile autori ja publiku vahel on aidanud kujundada meie kultuurimaastikku ning luua mõtestust kultuuripoliitikaga seotud küsimustele. Tema kirg ja pühendumine on inspireeriv ning tema töö mõjutab meie ühiskonda laiemalt. Olge valmis avastama, kuidas Tristan Priimägi on aidanud kaasa Eesti kultuuri arengule!

Kriitiku roll

Filmikriitiku Tristan Piimäe hinnangul peab kriitik võitlema pidevalt selle vastu, et teda pisendatakse kellekski, kes teeb asjata teiste elu keeruliseks. “Vähemalt kuvand on selline. Ma ei kujuta ette, kuidas see aja jooksul muutunud on, aga usun, et kriitikuid ikkagi alati vihatud. Ka praegu,” ütles ta.

Kultuurikriitik Gregor Kulla leidis, et kunagi oli näiteks muusikamaailmas kriitikul tõsisem roll ka muusikaelu korraldamisel. “Nende järgi käidi ja nemad ütlesid, mis on väärt ja mis ei ole, mis kõlbab ja mis ei kõlba. Täna on seda paljusust nii palju igatpidi. Nii muusikas kui kriitikas – mida valida? Seda ei tea ei kriitik, ei interpreet, ei publik,” sõnas Kulla.

Muusikat arvustades on Kullal kindlad kategooriad, millest ta lähtub. “Esimene on muidugi see, mida helilooja oma teosega edasi tahab anda. Siis kuidas interpreet heliloojat tõlgendab. Mina olen ka see, kes vahendab heliloojat läbi interpreedi publikule või see, kes loeb seda teksti, kes kuulab. Publik ju ei tea, mis partituuris kirjas on,” ütles Kulla, lisades, et sealt edasi vaatleb ta, kuidas kogu kupatus tänapäeva ühiskonda mahutub, mis koha seal leiab, mida peegeldab ja kas üldse midagi peegeldab.

Sealjuures jälgib kulla, et arvustuse tekst ei oleks igav. “Et seal oleks ka mind või minu stiili sees. Et see oleks ka esteetiline lugemine ja tekst,” lisas Kulla.

Priimägi tahaks loota, arvustuses pakutud tagasiside kõnetaks ka loojat ennast. “Aga ma ei kujuta ette, kas ja kui palju eesti filmitegijad konstruktiivsest kriitikast peavad või sellega arvestavad. See-eest mulle tundub, et kui teha kontserdikriitikat, siis klassika vallas ma ei usu, et seda seal nii palju kuulda võetakse, aga pop- või rokkmuusika vallas küll. Olen saanud tagasisidet, et neil on hea lugeda kõrvalpilku sellele, mida nad laval teevad või kuidas nad mõjuvad,” selgitas Priimägi.

“Ma ikka ja jälle kohtan seda eriti laiska mõttekonstruktsiooni, et kriitik on kriitik sellepärast, et ta ei oska ise luua. See on minu meelest hästi huvitav mõte. Umbes samamoodi, et matemaatikaõpetaja on läbi kukkunud matemaatik või spordiajakirjanik ei viitsi ise joosta. Tegelikult need paralleelid ei päde. Selleks, et see matemaatik – väga meelevaldselt tõlgendades – saaks oma tihti võib-olla autistlikku mõttemaailma kuidagi inimesteni viia, selleks on ju vaja vahendajata. Kultuuri puhul täpselt samamoodi,” ütles Priimägi.

Kriitiku roll on väga laialt võttes Priimäe sõnul inimeksistentsi mõtestamine. “Mida me siin üldse ajame? Aidata ka autori mõtteid vahendada. Kui autor teeb keerulise filmi ja on pärast pehmelt öeldes ebarahul, et keegi aru ei saa, siis on võib-olla just kriitiku roll see mõtestus sinna vahele luua,” tõdes Priimägi.

Tagasiside kriitikale

Kullal, kes on end naljatledes tituleerinud ühismeedias ka kõige vihatumaks klassikaliseks muusikuks, saab loojatelt tihti vahetut tagasisidet. “Kunagi kirjutasin EMTA ja Tallinna Ülikooli koostööprojektist Estonia kontserdisaalis ja üks õppejõududest kutsus mind suhtlema tudengitega. Küsisin, et kas pean kuidagi ette valmistuma, mingite asjadega tutvuma, sest oskasin juba aimata, millega tegu võib olla. Kohale minnes pandigi mind siis istuma tudengite vastu. Tuli ka teine õppejõud, kellel oli vihk ees ja see pooleteise tunnine kohtumine kulmineerus sellega, et mind lihtsalt alandati, õpetati kirjutama, väänati mu väiteid, küsimustele väga vastata ei lastud,” meenutas Kulla.

Loe rohkem:  Maaten Estonia juurdeehitusest: ma ei saa teistest osapooltest üle sõita | Kultuuripoliitika

“See oli siis eeskuju, mida õppejõud tudengitele näitasid. Üks üritas modereerida, mõned üritasid mõista, aga see oli põnev kohtumine, kus teemaks oli minu üks kriitiline lause kavalehe kohta ja üks kriitiline sõna tantsijate kohta. Siis ma mõtlesin, et kui vähesest piisab, et kõik plahvataks. Ja emotsioone see tekitab, ma saan aru. Eriti klassikalise muusikas või klassikalisemas tantsus, mis on võib-olla ühed konservatiivsemad kunstivaldkonnad, kus on väga palju tundlikkust,” selgitas Kulla.

Kuigi varem on sellised juhtumid põhjustanud Kullas ka enesetsensuuri, siis nüüdseks on laadne tagasiside hakanud rohkem näitama nende inimeste endi kohta. “Ma saan aru. Mul on endal ka keeruline kriitikat vastu võtta, aga minu valdkonnas see näitabki seda suhet ja kuristikku, mis seal lasub. Sellepärast võib-olla noored nii palju ei kirjuta ka. Kriitik oleks justkui kõige kõrgemal, vaatab alla ja mõistab kõike. Nii ju tegelikult ei ole. Mina olen siin, et analüüsida ja, nagu Tristan ka ütles, aru saada, et mis toimub,” selgitas Kulla.

Ideaalis on kriitik Priimäe sõnul ka fänn, kes on nõus meeletus koguses raiskama oma aega ka väga kahtlaste panuste peale. “Aga kriitik peaks olema ka see, kes sama nõudmise tegelikult loojale esitab. Looja peaks ka olema fänn, mida tihti ei ole. Tihti tekib küsimus, et miks inimesed, kes keskpärast kultuuri toodavad, seda üldse teevad, sest tundub, et nad ei ole südamega asja juures,” ütles Priimägi, lisades, et kriitiku roll on see välja öelda.

Muusikakriitika kadumine

Kümme aastat tagasi ilmus nädala jooksul muusikaarvustusi Eesti Ekspressis 6, Postimehes 6–8 ja Eesti Päevalehes 5. Kümme aastat hiljem on Ekspressis neid 1–3, Postimehes 1 ja Eesti Päevalehes 0. Kord kuus ilmuvates kultuuriväljaannetes Müürileht, Muusika, ja Teater. Muusika. Kino leiab neid vastavalt 3–4, 4–5 ja 1–2. ERR-i kultuuriportaalis ilmub neid kuu jooksul 4–5.

Priimäe sõnul on muusikakriitika vähenemine erinevate väljaannete kultuurikülgedel vastuoluline. “Võib-olla on see põlvkondlik asi, aga ma ei tea enda tutvusringkonnast ühtegi muusikafänni, kes ei loeks hea meelega muusikaarvustusi. See on kõige esmasem ja lihtsam tagasiside tarbimise vorm muusikas. Mulle endale tundub, et nende järgi on nõudlust, aga siin peaks tegema hoopis statistika, et millega need asendunud on. Seda ma ei tea. Aga on selge, et näiteks Eesti Ekspressi muusikaarvustuste küljed on sisuliselt ära kadunud, mis oli varem tugev teejuht paljudele,” sõnas Priimägi.

Kulla jällegi ei tea oma põlvkonnast kedagi, kes muusikaarvustusi loeks. Kuigi Kulla albumeid kuulab, siis arvustusi ise ka ei loe, sest ta ei tea, kuhu pöörduda, et vastavat kriitikat leida. “Kriitikat, mis mind kõnetaks või mis oleks sisukam,” lisas ta.

Priimäe sõnul on ajal, mil voogedastus-riiulid on triiki täis mitte midagi ütlevate pealkirjadega audiovisuaaltooteid, vaja kedagi, kes on nõus need kõik läbi vaatama ja inimestele ütlema, millise poole pöörduda. “Seda vajadust tekib aina rohkem. Kriitika asemel on selle koha võtnud AI – kõikvõimalikud soovitusmootorid, mida genereerivad robotid, mille otsuste taga on võib-olla hoopis mingisugused muud hoovad. Neid paigutusi on võimalik ka osta, ma usun, neid soovitusi turundusega mõjutada. Ma ei ole seda meelt, et saan neid lõpuni usaldada,” nentis Priimägi, kelle hinnangul on vahendajaks vaja siiski inimest.

“Ja absoluutselt ei pea igaühe maitse minema kriitiku omaga kokku, aga iga inimene võib-olla leiab endale need kriitikud, kellest ta saab aru ja keda ta hindab. Kellega maitse võib mingil määral kattuda,” lisas Priimägi.

Loe rohkem:  Maaten Estonia juurdeehitusest: me ei saa teistest osalistest üle sõita | Kultuuripoliitika

Tapeedikultuur

Loenguid andes on Kulla saanud tagasisidet, et aina vähem teatakse, kes on artist, keda kuulatakse või mis on loo nimi ja tunnistatakse, et lihtsalt tahetakse kõndides mingit müra kuulata. “Ikkagi mingid teosed jäävad esile või pinnale, mida teatakse, mida striimitakse rohkem, mida mängitakse rohkem ja saavutavad siis edu. See edu tundub aina juhuslikum, aga samal ajal seda juhuslikkust kuskil vaka all juhitakse,” ütles Kulla.

Priimäe sõnul on selline tapeedistumine kohutav väljavaade ja näeb, et anonüümne sisuplöga on miski, mille vastu tema tahaks võidelda. “Minu jaoks on filmis ikka kõige olulisem autoripositsioon. Kui inimene on piisavalt julge, et oma nimi filmile alla panna, siis see ongi tema kõne mulle ja mina proovin seda mõista nii hästi või halvasti, kui ma oskan,” lisas Priimägi.

Kui keegi ei tea, kes muusika taga on, võib Priimäe sõnul küsimuse “millal ilmub viimane muusikaarvustus?” asendada küsimusega “millal ilmub viimane plaat?”. “Siin tekibki küsimus, et kas me üldse seda vajame ja ma arvaks, et vajame,” lisas Priimägi.

Milleks meile kriitik?

“Kriitikat on võimalik teha igal pool. Keegi ei pane kätt ette. Internet on suur ja lai. Äärmisel juhul võib igaüks teha endale ise oma lehekülje ja seal kriitikat avaldada nii, et keegi ei loe. Aga küsimus on see, et kui paljudele ollakse nõus maksma, et nad kriitikat teevad. Seal on olnud põhimõtteliselt väga suur muudatus,” sõnas Priimägi. Sellesse panustasid näiteks praktikandid või asjasse mitte puutuvad inimesed, kes tasuta leheruumi täis arvustasid.

“Üks väga kuri tendents on minu meelest see, et Eesti väljaanded on nõus võtma kultuurikriitikat vastu juhul kui see on neile väljastpoolt valmis kirjutatud. Nad ise sellega tegeleda ei saa, ei taha või ei viitsi. Siis on niimoodi, et mina olen kultuuriürituse korraldaja, tellin oma sõbralt või turundusosakonnast selle arvustuse, saadan ära, see ilmub lehes kriitika pähe, kuigi tegelikult on tegemist turundustekstiga. See on minu jaoks sügavalt problemaatiline,” sõnas Priimägi.

“Väikeses kultuuris ongi raske olla ja ma olen rahu teinud selle mõttega, et kriitik ei saagi loojaga sõber olla, kui ta tahab päriselt hea olla. Sest sul peab olema võimalus kõnetada teksti täiesti objektiivselt,” lisas ta.

Samas toonitab Priimägi, et võrreldes teiste riikidega on Eestis olukord pigem hea ja selles osas on väiksus omamoodi pluss. “Teiste riikide kolleegidel on ikka sügav kriis käes. Inimesed ei tea, ei kujutagi ette, kuidas nad peaksid oma valdkonnaga edasi tegelema. Meil on juurdepääs väljaannetele päris hea. Kultuur on lihtsasti ligipääsetav,” tõdes Priimägi.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Arutelu”, intervjuu Merilin Pärli

Tristan Priimägi’s perspective on the role of a critic in creating meaning between the author and the audience is thought-provoking. In Estonia, where culture and arts play a significant role, his insights are especially relevant. By acknowledging the critic as a mediator between the creator and the consumer, Priimägi highlights the importance of constructive criticism and interpretation in shaping cultural discourse. This understanding can lead to a more nuanced and enriching cultural landscape in Estonia, where the exchange of ideas between creators, critics, and the audience can flourish. Priimägi’s ideas offer a valuable contribution to the ongoing conversation about the role of criticism in Estonian cultural policy.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga