Sinijärve raamatusoovitused: “Ingmar ja meri” on ideaalne raamat kõigile kümneaastastele | Kirjandus

Tere tulemast Sinijärve raamatusoovituste juurde! Täna soovitame teile raamatut nimega “Ingmar ja meri”, mis on ideaalne valik kõigile kümneaastastele. See südamlik lugu jutustab noore poisirahva seiklustest merel ning avab maailma, kus sõprus ja seiklused käivad käsikäes. Autor on loonud kaasahaarava maailma, mis haarab lugejat endasse ning viib neid põnevale reisile läbi lugude ja kirevate tegelaste. Ärge jätke seda suurepärast lugemiselamust avastamata!

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitas sel nädalal kaht teost: Mari Teede lasteraamatut “Ingmar ja meri” ning Anneli Jordahli romaani “Karuküti tütar”.

Mari Teede “Ingmar ja meri” (Tänapäev)

On lasteraamatuid, mis on palju siiramad, sügavamad ja haaravamad kui suur osa nö suurtekatest. Ei hakka üles lugema lapsena loetud lugusid, millele ükski Dostojevski ega Tammsaare paar aastat hiljem mulje ja hingepuudutuse poolest haisulegi ei pääsenud. Neid ikka oli. On ka rõõm, et neid tekib juurde.

“Ingmar ja meri” on mu meelest üks imeliselt kirja pandud lugu. Kui esimese paari peatüki juures püsis mus väike kahtlus, et kas ongi nüüd kõik väga tavaline, siis kohe ja edasi kirjutati kõik tavaline eriliseks. Ei mingit fantastikat, võlukunsti ega muud nõksustikku, mis paljusid noortekaid käivitab. Harilik elu siinsamas Tallinnas, mitte mingit müstikat, inimlik ja liigutav ja realistlik ja täiesti põnev ning loogiline lugu. See kõik saaks juhtuda just nii, just siin, just praegu. Võib-olla juhtuski, ei mina tea. Lugejana tean, et kindlasti juhtus.

Ideaalne raamat kõigile kümneaastastele. Olen kindel, et nad suudavad ennast sinna sisse lugeda ning tõelist raamatus olemise rõõmu tunda. Kahtlustan, et jäävad ootama järge. Minagi ootan. Ei tahaks nüüd autorit kuidagi survestada, aga… ju ta aru saab. Ingmaril on veel igasugu asju ees ning ka meri on alles!

Minu loetud mineva-aastaste lastekate võimas võitja iga seitsme nurga alt. Südamlik, kohatajulik ja lihtsalt põnev.

Anneli Jordahl “Karuküti türed” (Varrak)
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Põhjamaa mõnedel kirjanikel ja libafilosoofidel on üks aegadetagune komme minna oma jutuga metsa. Heal juhul ajada mingit ökofašistlikku rida. Umbes, et ideaalne maailm olen mina ja loodus ja kõik ülejäänu on ääretu raiskamine. Kuskohast minu ja looduse suhestamiseks tarvilikud padrunid, tamiil, kohv, piim ja muu tulevad, ei ole oluline. Egotripp on peamine. Säändseid egoiste mahuks maailma peale paar tuhat ära küll. Nonde ülejäänud miljardite elanikega, kes siin praegu tatsavad, näib tiba teine ooper olevat.

“Karuküti tütred” on raamat, mis sobib väga hästi tähistamaks Clara Zetkini ja Rosa Luxemburgi nimelist rahvusvahelist naistepäeva, mil Nõukogude Liit ja Bulgaaria nelgi- ja tordimüüki omal ajal kõvasti tõstsivad. Siin teoses pole meil Rosast, Clarast ega Bulgaariast vähimatki juttu, kuum (õigemini külm) andmine käib sügaval Põhjala metsas. On naised ja on nende jõud ja iseolemine. Nelke närigu linnavurlede sõbranjed. Kobige ekraanide tagant välja, lugege raamatut ja värisege.

Mäletan, et koolipõlves kohustusliku kirjandusena ette antud Soome klassika, Aleksis Kivi “Seitse venda” oli toks ajaks ammu läbi loetud ja kohustusena mõistagi kohutavalt igav. Ega ta saagi tänapäevas eriti huvitav olla, roni või kivi otsa või mine otsi kurja pulli kuskilt vagusalt Eestimaalt. Jordahl toob sama murestiku siiasamasse, meie aega, näitab julmalt ja kaunisti, mis ja kuidas ka otse meie kõrval juhtuda saab. Metsas ja miks. Ja kirjutab seitse õde võimsaks. Noid kaht raamatut kõrvuti lugedes saab põhjamaise taustalaksu kätte nii mis müriseb.

Jõhkralt joviaalne kaamosekoomika kogu oma traagilisuses, jõuline minek läbi kõige ja kõikide. Ja milleks on ülepea olev ega pigem eimiski, küsiks filosoof. Metsamoorid purevad harilikku karu ja pugivad vatsad punni. Kõik haiseb, kõik on verine, porine, lumine… muumaisus, ei arvutitagusus. Pagana hästi kirja pandud ja kiidan veel seda uuemas kirjanduses harva esinevat veidi eemal seisvat jutustajapilku. Et äkki värk päris nõnda polnud, ent nõnda ma selle tükkidest kokku panin. Usu või ise.

Kuidagipidi on see elu väga aus. “Mets võib küll tappa, kui seal põleb või puud langevad või karud ründavad, kuid üks on kindel: ta ei räägi kedagi taga.”

Õu jee.

“Ingmar ja meri” on tõepoolest võrratu raamat, mis pakub rikkalikku lugemiselamust igale kümneaastasele. Selle lummav jutustus mereilma saladustest ja sõprusest tekitab lugejas sügavaid emotsioone ja mõtteid. Sinijärve raamatusoovitused on õigustatud, sest see raamat rikastab noorte lugejate maailmapilti ning innustab neid avastama uusi seiklusi ja unistusi. Oluline on julgustada lapsi lugema ja avastama kirjanduse võlusid ning “Ingmar ja meri” on selleks suurepärane valik.