Sinijärve raamatusoovitused: Mari Teede “Ingmar ja meri” on ideaalne raamat kõigile kümneaastastele | Kunst

2299281h7ae9

Tere tulemast Sinijärve raamatusoovitustesse! Mari Teede “Ingmar ja meri” on võrratu raamat kõigile kümneaastastele, kes armastavad seiklusi ja fantaasiarikkaid lugusid. See kütkestav lugu viib lugeja unustamatusse maailma, kus meri ja seiklused ootavad avastamist. Teede suudab oma sõnadega tõeliselt kaasahaaravalt maalida pildi, mis paneb lugejad tahtma järjest rohkem lehekülgi pöörata. Kui soovid sukelduda imelisse lugudemaailma, siis “Ingmar ja meri” on just see raamat, mida otsid. Ole valmis unustama end selles kaunis kunstiteoses!

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitas sel nädalal kaht teost: Mari Teede lasteraamatut “Ingmar ja meri” ning Anneli Jordahli romaani “Karuküti tütar”.

Mari Teede “Ingmar ja meri” (Tänapäev)

2299281h7ae9

On lasteraamatuid, mis on palju siiramad, sügavamad ja haaravamad kui suur osa nö suurtekatest. Ei hakka üles lugema lapsena loetud lugusid, millele ükski Dostojevski ega Tammsaare paar aastat hiljem mulje ja hingepuudutuse poolest haisulegi ei pääsenud. Neid ikka oli. On ka rõõm, et neid tekib juurde.

“Ingmar ja meri” on mu meelest üks imeliselt kirja pandud lugu. Kui esimese paari peatüki juures püsis mus väike kahtlus, et kas ongi nüüd kõik väga tavaline, siis kohe ja edasi kirjutati kõik tavaline eriliseks. Ei mingit fantastikat, võlukunsti ega muud nõksustikku, mis paljusid noortekaid käivitab. Harilik elu siinsamas Tallinnas, mitte mingit müstikat, inimlik ja liigutav ja realistlik ja täiesti põnev ning loogiline lugu. See kõik saaks juhtuda just nii, just siin, just praegu. Võib-olla juhtuski, ei mina tea. Lugejana tean, et kindlasti juhtus.

Ideaalne raamat kõigile kümneaastastele. Olen kindel, et nad suudavad ennast sinna sisse lugeda ning tõelist raamatus olemise rõõmu tunda. Kahtlustan, et jäävad ootama järge. Minagi ootan. Ei tahaks nüüd autorit kuidagi survestada, aga… ju ta aru saab. Ingmaril on veel igasugu asju ees ning ka meri on alles!

Loe rohkem:  Kris Lemsalu: aeg on New Yorgis jänes ja Tallinnas tigu | Kunst

Minu loetud mineva-aastaste lastekate võimas võitja iga seitsme nurga alt. Südamlik, kohatajulik ja lihtsalt põnev.

Anneli Jordahl “Karuküti türed” (Varrak)
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

2299278h0e82

Põhjamaa mõnedel kirjanikel ja libafilosoofidel on üks aegadetagune komme minna oma jutuga metsa. Heal juhul ajada mingit ökofašistlikku rida. Umbes, et ideaalne maailm olen mina ja loodus ja kõik ülejäänu on ääretu raiskamine. Kuskohast minu ja looduse suhestamiseks tarvilikud padrunid, tamiil, kohv, piim ja muu tulevad, ei ole oluline. Egotripp on peamine. Säändseid egoiste mahuks maailma peale paar tuhat ära küll. Nonde ülejäänud miljardite elanikega, kes siin praegu tatsavad, näib tiba teine ooper olevat.

“Karuküti tütred” on raamat, mis sobib väga hästi tähistamaks Clara Zetkini ja Rosa Luxemburgi nimelist rahvusvahelist naistepäeva, mil Nõukogude Liit ja Bulgaaria nelgi- ja tordimüüki omal ajal kõvasti tõstsivad. Siin teoses pole meil Rosast, Clarast ega Bulgaariast vähimatki juttu, kuum (õigemini külm) andmine käib sügaval Põhjala metsas. On naised ja on nende jõud ja iseolemine. Nelke närigu linnavurlede sõbranjed. Kobige ekraanide tagant välja, lugege raamatut ja värisege.

Mäletan, et koolipõlves kohustusliku kirjandusena ette antud Soome klassika, Aleksis Kivi “Seitse venda” oli toks ajaks ammu läbi loetud ja kohustusena mõistagi kohutavalt igav. Ega ta saagi tänapäevas eriti huvitav olla, roni või kivi otsa või mine otsi kurja pulli kuskilt vagusalt Eestimaalt. Jordahl toob sama murestiku siiasamasse, meie aega, näitab julmalt ja kaunisti, mis ja kuidas ka otse meie kõrval juhtuda saab. Metsas ja miks. Ja kirjutab seitse õde võimsaks. Noid kaht raamatut kõrvuti lugedes saab põhjamaise taustalaksu kätte nii mis müriseb.

Jõhkralt joviaalne kaamosekoomika kogu oma traagilisuses, jõuline minek läbi kõige ja kõikide. Ja milleks on ülepea olev ega pigem eimiski, küsiks filosoof. Metsamoorid purevad harilikku karu ja pugivad vatsad punni. Kõik haiseb, kõik on verine, porine, lumine… muumaisus, ei arvutitagusus. Pagana hästi kirja pandud ja kiidan veel seda uuemas kirjanduses harva esinevat veidi eemal seisvat jutustajapilku. Et äkki värk päris nõnda polnud, ent nõnda ma selle tükkidest kokku panin. Usu või ise.

Loe rohkem:  Okapi galeriis näeb klaasi eriala tudengite ühisnäitust "Hüva nõu" | Kunst

Kuidagipidi on see elu väga aus. “Mets võib küll tappa, kui seal põleb või puud langevad või karud ründavad, kuid üks on kindel: ta ei räägi kedagi taga.”

Õu jee.

Mari Teede raamat “Ingmar ja meri” on tõepoolest suurepärane valik kümneaastastele lastele. Teos võlub lugejat oma kaasahaarava looga ning õpetliku sõnumiga. Raamat julgustab noori avastama loodust ning hindama keskkonda enda ümber. Lisaks sellele arendab see laste kujutlusvõimet ning õpetab neile olulisi elamiseks vajalikke väärtusi. Mari Teede suudab oma looga tõeliselt kaasa elada ning tekitada lugejates soovi pöörduda raamatu poole korduvalt. “Ingmar ja meri” on kindlasti üks neist raamatutest, mida soovitame lugeda kõigil kümneaastastel lastel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga