Ralf Sauter: “Elu ja armastus” on üle pika aja esimene Eesti armastusfilm | Film

Tere tulemast Eesti filmimaastikule! “Elu ja armastus” on Ralf Sauteri esimene armastusfilm üle pika aja, mis toob värsket õhku meie kodumaisele kinole. Film jutustab kaasahaarava loo armastusest, pühendumisest ja keerulistest suhetest, pakkudes vaatajatele südantsoojendavat kogemust. Sauteri oskuslik lavastamine ja kaasaegne lähenemine teevad sellest filmist tõelise meistriteose, mis ei jäta ühtegi vaatajat ükskõikseks. Tule ja sukeldu Eesti filmikunsti maagiasse koos “Elu ja armastusega”!

Sauter selgitas, et kui Tanel Toomi “Tõde ja õigus” oli keskendatud maaelule ja kaugemale minevikule, siis “Elu ja armastus” on 1930. aastate alguses toimuv abielu lugu. “Tammsaare armastusromaanist lähtuvalt on Apollo Film Productions ja Taska Film teinud ka esimese Eesti armastusfilmi üle tüki aja. Harva kohtab seda, et kodumaine film konkreetsemalt räägib romantilisest suhtest, abielust, abielus inimese hingeurgude keerukusest, intiimsusest, kõigest kurvast ja romantilisest,” kirjeldas Sauter.

“Tammsaare ise vältis poliitilist taustsüsteemi oma romaanis. “Elu ja armastus” on selline raamat, et ükskõik, kust see lahti teha, leiab poole lehekülje pikkuse monoloogi armastuse teemal. Üks filmiversiooni lisandusi on tuua sisse 1930. aastate poliitiline kliima ja luua abielu taustale poliitiline sfäär, kus näeb kahe poole põrkumist,” selgitas Sauter ja lisas, et lugu ise keskendub Rudolfile ja Irmale, kes on abielupaar, kõrvaltegelaste seas on ka Irmale maalt linna järgnenud maapoiss Eedi, kes hoiab vapside poolele, samas kui Rudolf on hästi Pätsi-meelne.

“Kaspar Viilup kirjutas ERR-is, et need kaks maailma ei taha loos hästi kohtuda, aga minu meelest Helen Takkini ja Martin Alguse stsenaarium on siinkohal õnnestunud. Alguses Eedit nähes mulle küll tundus, et ta on peaaegu nagu väljaspoolt sissepoole ründav noaga maniakk, klišeelik tegelane, kes ähvardab keskset abielu. Aga stsenaarium toob sisse poliitilise intriigi, mis aitab Rudolfi ja Eedi vastasseisu mõtestada. Ma selle koha pealt hindasin, et vapside küsimus on siia sisse toodud,” rõhutas ta.

Sauter kurtis, et tema suhe Apollo Film Productionsi ja Taska Filmiga on hästi künklik ja käänuline olnud, kuid Helen Takkini mängufilmidebüüt “Elu ja armastus” on võrdlemisi hästi õnnestunud. “Mulle meeldib selle suhtedraama psühholoogilisus. Keskne suhe on hästi pingestatud, sest vaatajas luuakse palju kõhklust selles osas, kui siiras Rudolf üldse on oma armastuses Irma vastu. Korra vihjatakse, et kui Rudolf võtab Irma teenijannaks ja hakkab teda kosima, siis ta teeb seda kõigi teenijannadega. Teisalt Mait Malmsten suudab tegelaskuju mängida kohati hellaks ja südamlikuks, justkui ta näeks Irmas siiralt midagi sellist, mida ta teistes naistes siiski ei näe.”

Tema sõnul on hästi lahti kirjutatud ka suhte naispool Irma. “Ta on kolinud maalt linna elama, ta on loomingulise hingega ja kirjutab luulet, loodab uues elus läbi lüüa ja filmis paistab Rudolf olevat ainus inimene, kes tema loomingulist külge näeb. Rudolfiga koos veedetud hetkedel tunneb mõjuvalt läbi vaikusehetkede, et Irma koos Rudolfiga koos olles nagu olekski looduses, mingis maagilises vaikuses, mida ta on selja taha jätnud ja mille poole ta võib-olla hinges ikkagi tagasi küündib,” tõdes ta ja lisas, et nende suhe on õhuline ja kuramaaž meeldiv. “Aga samal ajal ripub õhus pinge, mis süveneb muide veelgi, kui Irma läheb Rudolfi juurde elama ning seal on suletud toauks ning kaamera pinevalt piilub läbi lukuaugu. Meile antakse mõista, et seal on mingi salajane tuba, mingi hämar saladus, mida film hakkab üha enam avama. Mida aeg edasi, seda tumedamaks Rudolf muutub, seda häirivamaks tema tegelaskuju muutub.”

Sauter kiitis eriti filmis esile tulevat vampiirimotiivi. “Helen Takkin on visuaalselt mõtlev lavastaja, kes suudab siia laduda psühholoogilist nüanssi, mistõttu tundsin kogu aeg pinge kasvamist. Tegelikult on see üsna häiriv lugu inimesest, kes läheb võimusuhtesse, kuna ta ei suuda iseennast armastada ja muutub selle pärast ka manipulatiivseks. Siin on käimas vaikne, salapärane ja aina ebamugavamaks muutuv mees- ja naispoole lahing, seda enam et Rudolf ja Irma on alguses ühiskondlikelt nii erinevatel positsioonidel. Selle filmi kõige suurem õnnestumine on tuua erinevatest suundadest kogu aeg põnevust juurde, sealhulgas ajaloolises võtmes vapside kaudu.”

Kultuuriajakirjanik heitis ette tumedate sümbolitega liialdamist, mis võib muutuda naeruväärseks. “Terav pidev kärbsepinin on siin küll liialdatud. See-eest filmi kõige briljantsem moment saabub siis, kui Irma vaatab kinos “Nosferatut” ja stseeni ajal, kus vampiir Orlok astub tuppa, astub kinosaali ka Mait Malmsten. Järsku oleks Orlok nagu Malmsteni peegelpilt.”
 
Lisaks “Elule ja armastusele” rääkis Sauter saates ka romantilisest Kanada draamast nimega “Armastuse olemus”. “Selle lavastajaks on Monia Chokri. Filmi keskmes on 40ndates naine nimega Sophia, kes õpetab ülikoolis filosoofiat ja on kõrgelt haritud. Ta on abielus ja lapsi tal pole. Sophia on ostnud suvila, mida ta peab hakkama renoveerima. Selleks tuleb talle appi kena, terava puuraiduri energiaga tisler, kellega tal tekib armastussuhe. Ühel hetkel läheb naine abikaasast lahku ja alustab uut kirglikku suhet selle tisleriga, aga paraku konflikt filmis tuleneb sellest, et intellektuaalselt ei ole see tisler samavõrd kõrgel tasemel ja sellega kaasneb ka teatav häbi sõprade ringkonnas. Seetõttu hakkab peategelasest naine üha rohkem ebakindlust tundma ja uues suhteski kahtlema.”

Sauter ütles, et kuigi lugu on tuttavlik, on sellel filmil oma humoorikas sarm. “Me oleme lugu intellektuaalsest, aga vindunud voodieluga keskealisest inimesest, kes arvab, et rohi on mujal rohelisem, juba korduvalt näinud. Ja tegelikult ka see film viitab korra “Leedi Chatterley armukesele”, mis on selliste lugude üks tüvitekste. Aga mulle meeldib, et “Armastuse olemus” on hästi eneseirooniline ja naerab sellist tüüpi lugude üle. Siin on jõuliselt naljakaid kaameravõtteid ja alati, kui peategelasel on sõbrannadega tõsine vestlus, siis taustal kostub mingi lärm, sest ollakse näiteks laste tantsutunnis ja jutt läheb selle sisse kaduma.”

Tema hinnangul näitab “Armastuse olemus” eneseteadlikul ja vaimukal viisil sellist otsingut, kus sügavat tõde ei olegi. “On hästi naljakas, et peategelane on filosoofiaprofessor, kes käib õpetamas, kuidas Vana-Kreeka filosoofid mõtlesid kirest ja armastusest ning üritab seda kõike uskuda, aga ise ei suuda adekvaatselt oma suhet mõtestada või nende toime tulla sedasi, et oleks võimalik suhet ka hoida. Film on isegi natuke pilkav, aga mitte pahatahtlikult, pigem oskab ta õhuliselt naljakaks keerata sellist tüüpi loo, mida me kõik teame. Olgugi et lugu ise on aimatav. Teiseks näeb see film väga ilus välja. Ta kulgeb ilusates seepiatoonides, meenutades nagu mõnd 1970. aastate filmi.”

Stuudios oli ka Ralf Sauteri abikaasa Greta Sauter, kes lisas, et film mõjub ajatult ja vaadates on raske arugi saada, kas tegevus toimub tänapäeval või 1970. aastatel. Loo enda kohta ütles Greta, et tegemist on keskeakriisi tõlgendusega. “Film näitab, et kui inimene ei oska millegagi rahul olla, siis ta ei saa ka kellegagi rahul olla, kellega ta koos on. Aga mulle üldiselt ei meeldi filmid, kus ma esimese kümne minuti jooksul arvan ära, mis saama hakkab ja mis lõpus juhtub. Sellega juhtus samamoodi. Aga samas seda vaadates igav ei hakka, tal on meelelahutuslik element olemas.”

In conclusion, Ralf Sauter’s “Elu ja armastus” marks a significant moment in Estonian cinema as the first love story film in a long time. The film has received praise for its heartfelt storytelling, beautiful cinematography, and strong performances from the cast. It’s a refreshing addition to the Estonian film industry and shows a promising shift towards more diverse and emotionally resonant narratives. “Elu ja armastus” has not only captured the hearts of audiences but also sparked a renewed interest in love stories within Estonian cinema. Overall, Sauter’s film is a welcome and important contribution to the country’s cinematic landscape.