Nädala album. Kanye Westi kokkuklopsitud demod | Muusika

2259270hd4eet24

Tere tulemast! Sel nädalal tutvustame teile Kanye Westi uut albumit, mis koosneb tema enda kokkuklopsitud demodest. See on oodatud muusikaline eksperiment, mis pakub kuulajatele uudseid, intrigeerivaid helimaastikke. Kanye West on tuntud oma loomingulise julguse poolest ning tema uusim album ei jäta kuulajaid ükskõikseks. Demod on täis emotsioone, sügavaid sõnumeid ja unikaalset soundi, mis annavad aimu artisti uuemast loometeest. Olge valmis avastama Kanye Westi uut muusikalist maailma!

Chicago räppari ja superstaari Kanye Westi ehk Ye’ üheteistkümnes album “Vultures 1” valmis kahasse California laulja ja räppari Ty Dolla Signiga ja peale mitut väljakuulutatud kuupäeva see väikse hilinemisega möödunud reede, laupäeva ja pühapäeva jooksul lõpuks ka ilmus. Album on esimene osa “Vulturesi”-triloogiast, mille järgmised osad peaksid saabuma märtsi ja aprilli alguses.

Tuleb tõdeda, et sellest on väga raske kirjutada ja seda hinnata. Ei tea, kustmaalt jooksevad sisse albumile iseenda sees seatud ootused, albumi väljaandmisele eelnenud tüütu segadus ja Westi enda viimase pooleteise aasta problemaatilised sõnavõtud.

Keerukust lisab veel see, et pärast mitmekordset kuulamist on selgeks saanud, et see plaat polegi valmis. See väljendub nii poolikult tehtud lugudes ja ideedes, mis tingib omakorda igasuguse muusikalise värskuse puudumise kui ka Westi kohta ootamatult laiskades salmides ja harjumatult kehvades esitustes, mida saadavad paljud teised veidrad loomingulised otsused. Albumi poolikut seisukorda ilmestab kõige paremini asjaolu, et ühtlase volüümitasemega albumit kuulata ei saa. Lood kõlavad kõrvale ebaühtlased – mõni kostab vaiksemalt või valjemalt kui teine ja vahel võib seda täheldada isegi ühe loo sees, kus üks salm võib olla sügaval kõrva sees ja järgmine mattunud produktsiooni alla, mis tähendab, et albumi lihvimine, miksimine ja masterdamine on vahele jäetud, tehtud on ehk ainult hädavajalik, et plaat kiiruga lõpuks välja anda.

Selles võib iseenesest olla mingi omalaadi romantika, aga “Vulturesi” veidrat tagasivaatavat popräppi see kuidagi ei toeta, sest ellujäämiseks peaks see vastupidi olema ülilihvitud ja särav. Ka Westi 2016. aasta album “The Life of Pablo” (“TLOP”) ilmus alguses poolikuna. West miksis ilmumisele järgnenud kuude jooksul juba digiplatvormidel üleval olnud plaati jooksvalt ning isegi vahetas laule välja või kirjutas neid ümber. Lõpuks läks asi nii kaugele, et mõned väljaanded arvustasid esimest ja viimast varianti eraldi plaatidena.

Aga “TLOP” oli muusikaliselt nii veider ja huvitav, täis värskendavaid külalisi ja elemente, et kogu see kaos toetas seda. “Vulturesi” puhul see voorus ei ole ja isegi kui West nüüd kolme ja poole nädala jooksul enne järgmise albumi ilmumist lihvimise ette võtab, siis ega siin suurt päästa ei ole.

Ka eelmisele albumile, 2021. aastal ilmunud “Dondale” sai suuresti osaks sama saatus. Plaat ilmus lõpuks ei-tea-mitmendal väljakuulutatud kuupäeval ning ilmumisele järgnenud nädalate jooksul lisandus ja kadus lugudelt külalisesinejaid ning mõned lood said ka uue remiksi. Kuid ka seal tundus, et selle kaootilisuse ja Westi Donald Trumpi toetavate sõnavõttude taga on vähemalt muusikalises mõttes mingit sorti positiivne varjukülg, mis lubas peaaegu kahetunniselt plaadilt noppida välja väga hea tunnipikkuse albumi. “Vulturesi” puhul haigutab varjukülje taga hoopis tühjus.

Meile kuulamiseks pakutud tooriku peal kuuleb näiteks lugusid “Paperwork” ja “Hoodrat”, mis kõlavad nagu demod, mis jäid üpris hea põhjusega välja räppari 2013. aasta albumilt “Yeezus”. “Do it” ja “Burn” esindavad eespool mainitud tagasivaatavat popräppi, milles pole alles kübetki elu. “Problematic” ja “King” on samuti lood, mida oleme juba justkui albumitel “My Beautiful Dark Twisted Fantasy” ja “TLOP” kuulnud. Ning “Beg Forgiveness”, mis on iseenesest albumi kontekstis isegi huvitav moment, kannab endas liigagi selgelt albumi “808’s & Heartbreak” vaimu. Kokkuvõttes moodustavad suurema osa plaadist laisad teisendused ideedest, mida West juba ise on mitu korda paremini teinud või millest keegi veel puudust ei tunne, ja kui tunnekski, siis nende lugudega seda igatsust ei leevenda.

Loe rohkem:  Arvo Pärdi keskuses tuleb esiettekandele Tõnu Kõrvitsa uudisteos | Muusika

Ka kõige huvitavamad ja tugevamad hetked mõjuvad väga fragmentaarsena ning ajavad oma kohmakuses ohkama. “Paid” võiks õnnestunud ja mõttega tehtud albumil olla väga hea albumilugu, aga sel albumil ta lõpuni välja arendamata ideena seda maitsetut kompotti päästa ei jaksa. Rääkimata sellest, et parema versiooni samast loost on Ty Dolla Sign ja West koos juba loo “Fade” näol teinud. “Talkingu” peal saavutavad ootamatult kena sümbioosi James Blake ja Kanye Westi tütar North West, kuid see lugu kappab lõpuks välja kuhugi veidralt kliinilisse kommertsi.

“Fuk Sumn” vetrub alguses väga nõtkelt, plärisevates bassi- ja süntesaatorisaundides on sees mingi kaootilisus ja etteaimamatus, millega nad mööda helituba loiult ja füüsikareeglitele allumata ringi põrkavad ning seda kõike toetab Dolla Signi tuikuv esitusmaneer. Ka uue hääle ja tämbriga esinev Playboi Carti leiab endale õdusa koha, aga siis tervitab Alvini ja koopaoravate kombel kuulajaid Kanye West ning seejärel ei aita lugu täielikult rööbastele tagasi ka võrdlemisi huvitav Travis Scotti salm.

Fännide lemmik “Carnival” jääb mulle totaalseks mõistatuseks. Jällegi tühi, kõle ja miksimata demo – Playboi Carti räpib mikrofonist paar meetrit kaugemal, taustal eepilisust taotlev jorsikoor jääb üheplaaniliseks ning kogu tervik on nii lünklik ja nurklik, et poolel teel saab kuulajana jaks otsa. Viimane kehtib ka albumi nimiloo ja tegelikult terve albumi kohta, sest otsast lõpuni ongi raske albumi turjal püsida.

Ning albumi kuulamise ning arvustuse kirjutamise (ja lugemise) jooksul ei tasu unustada, et tegelikult on see kahe artisti ühisplaat. Kuigi see tõesti kipub meelest minema, siis Ty Dolla Signi esitletakse meile Westile võrdväärse osalisena. Aga mis väärtust ta plaadile peale mõne üksiku erandi lisab? Seda on raske öelda.

Ty Dolla Sign on oma unikaalse tämbri tõttu olnud Westi viimastel projektidel tihe külaline ja tõhus tööriist, mida West on osanud õigesti doseerida ja ära kasutada. Ma küll kahtlen sügavalt, et Ty Dolla Sign n-ö kunstilise juhi rolli Kanye Westiga (!) võrdselt jagas ja loomingulistes otsustes räppariga konstruktiivsesse dialoogi astus, aga ruumi on lauljale “Vulturesi” peal palju antud.

Lausa nii palju, et ta ei jõudnudki välja mõelda, mida sellega peale hakata, sest 90 protsenti Ty Dolla Signi panusest, ideedest ja salmidest ununevad hetkel, mil need lõppevad. Seda on varem tõestanud ka Ty Dolla Signi sooloalbumid, et kõige tugevam, ja ta võib olla väga tugev, on ta kellegi teise ideede ohjes. Kui seda koostööd võrrelda Westi teise ühisprojektiga “Watch The Throne”, kus kolleegiks oli Jay-Z, siis sarnast keemiat ja ühist hingamist ei saavutata hetkekski ja põhjus selle taga, miks see on nende ühine album või miks Ty Dolla Sign üldse sellisel määral kaasati, meile ilmsiks ei saa.

Kõige rohkem on albumilt puudu siiski geniaalne produtsent Kanye West, kes leidlikult ja provotseerivalt külalisi ning produktsioonilahendusi üksteise otsa laob ja kokku seob, tuues nii endas kui ka teistes artistides välja külgi, mida neis ehk varem polnudki. Ja üldse – ega see tegelikult kõlagi eriti nagu Kanye Westi album. Arvestades, millise suvalisusega laulud järgmisele üle lähevad, meenutab laulude kogumik pigem DJ Khaledi plaati, kus kõik oma töö entusiastliku ja suure jutuga telefonikõne peale ära teevad, ilma et kellelgi omavahel ega ka laulu endaga mingit sidet tekiks.

Ja eespool mainitud Westi problemaatilisusest me polegi veel rääkida jõudnud. Elukutseline provotseerija, kes on aastate jooksul korduvalt kasutanud skandaalseid väljaütlemisi ja tegusid oma plaatide ja toodete turundamiseks, läks 2022. aasta sügisel leebelt öeldes paar sammu liiga kaugele, kui hakkas ühismeedias tegema antisemiitlikke sõnavõtte ja remarke, mis läksid talle maksma sadu miljoneid dollareid brändidiilides ja sulges uksed, mis muidu avanesid superstaari ees iseenesest. Minu tagasihoidlik arvamus on, et West siiski ise antisemiit ega rassist ei ole ja inimestel juhtme kokku ajamine pakub talle mingit friigilikku naudingut. Kuid šokeerimislatt oli nii kõrgele aetud, et lihtsamate rumaluste välja sülitamisest, mille eest ta kunagi reaalselt vastutama ei pidanud, enam poleks piisanud ja tähelepanu saamiseks oli vaja liikuda juba süngemale territooriumile.

Loe rohkem:  Elamusfestival I Land Sound pälvis rahvusvahelise roheauhinna | Muusika

Aga see, kas ta nüüd ise ka usub, mida räägib või mitte, ei ole oluline, sest on palju inimesi, kes seda usuvad. Kui muidu võis Westi väljaütlemiste peale kollektiivselt ohata ja kulmu kortsutada, siis seekord olid ta sõnavõttudel, mis kajasid üha paremäärmuslikumas maailmas, reaalsed ja ka päriselt inimestele ohtlikud tagajärjed. Neonatsid ja rassistid said Westi sõnavõttudest hoogu juurde ning kasutasid teda omamoodi eestkõneleja või kinnitusena oma seisukohtadele. Lisaks on pöörased Westi fännid oma lemmiku toetamiseks võtnud naljatledes kasutusele üldse mitte naljaka antisemiitliku retoorika või siis tegelevad Westi antisemiitlike plätserduste ratsionaliseerimisega.

Kuigi tänaseks on räppar oma sõnavõttude eest enamasti vabandust palunud ja nende problemaatilisust tunnistanud, siis uue albumi peal läheb mööda täpselt 34 sekundit, kuni West räpib muuseas, et nüüdsest hoiab ta oma tiimis palgal ka mõned juudid (keep a few jews on the staff now). Mis tõele vastates võiks kuidagipidi pea peal seistes vaadatuna olla ju kena žest või esimene samm, aga kogu albumi vältel tuleb ette üksjagu momente, kus West läheneb sellele teemale sõnamängulise kerguse ja ehk isegi huumoriga. Vahel tundub, et ka mingilt ohvripositsioonilt, kus lõppkokkuvõttes on tema tagakiusatu, keda ei mõisteta, kellest üritatakse pahalast maalida ja kelle väljaütlemisi skandaalijanus inimesed tema enda vastu ära kasutavad.

Sellest kõigest jääb mulje, et oma sõnade kaalust ja mõjust, mis ulatub kaugemale ühismeediast ja valab õli reaalsele ühiskondlikult ohtlikule lõkkele, räppar siiski aru ei saa. Selle taustal kurtis ta veel Instagramis kergelt morni olemisega oma muret, et ta sai ühendust ainult ühe staadioniga, kus oma kontsert korraldada ja palus abi tema ees uksed sulgenud kontsertpaikadega kontakti saamisel. Seeläbi kinnitades, et ta vist päris täpselt ei saa aru, kuidas ta juudiverd inimesi ohtu seadis, kui proovib nüüd mängida mingile kaastundele enda kui kannatava artisti vastu, keda endiselt (ehk poolteist aastat hiljem) kiusatakse. Iseenesest on ju loogiline, et kui sa räägid Alex Jonesi podcast’is koos rassistist paremäärmuslasega, et Adolf Hitler ei olnud üdini halb, siis tuleb veidi aega nurgas oma jutu üle järele mõelda. Või ei?

Igatahes. Kui Kanye üritas Vaiko Epliku eeskujul teha enda “Klišeed”, siis see igal juhul ei õnnestunud. Kui tahtis luua uues võtmes “Watch The Throne’i” maagiat koos Ty Dolla Signiga, siis see ei õnnestunud. Kui ta tahtis jagada meiega oma demosid, siis väga kena temast, aga need lood jäid põhjusega alguses demodeks ja võivad enamuses jääda rahulikult ka edaspidi. Õnneks ootab meid ees veel kaks plaaditäit, millel on väga suur potentsiaal üllatada, sest ootused trambiti päris madalaks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kanye Westi kokkuklopsitud demod on pälvinud nii kiitust kui ka kriitikat. Mõned fännid on imetlenud tema loomingulisust ja eksperimentaalset lähenemist, samas kui teised on leidnud, et demod jätavad soovida. Ükskõik, mis on arvamused, ei saa eitada Kanye Westi mõju muusikamaailmale ja tema pidevat püüdlust uute helide ja ainulaadse stiili loomisel. “Nädala albumi” järgi võib öelda, et Kanye Westi demod on kindlasti tekitanud palju vastukaja ja pole jätnud kedagi ükskõikseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga