Nädala album. Isikupärane laulja-laulukirjutaja Faye Webster | Muusika

2296623h24a5t24

Tere tulemast! Sel nädalal astub meie muusikaringkondades esile ainulaadne andekas artist Faye Webster. See Georgia päritolu laulja-laulukirjutaja on võlunud kuulajaid oma isikupärase heliga, mis sulandab kokku indie, folk ja R&B elemente. Tema sügavalt isiklikud ja haavatavad laulusõnad haaravad kuulaja otse südamesse ning tema pehme hääleulatus viib meid kaugesse unistuste maailma. Ärge jätke vahele võimalust avastada seda unikaalset talenti ja lasta end kaasa haarata Faye Websteri muusika kaunilt kootud maailma.

Nädala album
Faye Webster
“Underdressed at the Symphony” (Secretly Canadian)
7/10

Kui peaaegu kaks kuud tagasi jõudis kõrvu Websteri kolmas neljast singlist, mis võrdlemisi pika viiendale albumi eelnenud hoovõtu jooksul avalikkusele kuulata anti, siis haaras tähelepanu eelkõige Lil Yachty, kelle panus lool “Lego Ring” on justkui spin-off või fan fiction Atlanta räppari möödunud aasta ootamatusse suunda lennanud albumile. Aga selle looga aega veetes hakkas ennast aina enam avama ka loo peamine artist, samuti Atlantast pärit laulja ja laulukirjutaja Faye Webster.

Seni üpris pisikestes annustes ette juhtunud jupid Websteri muusikast teda avanud ei olnud ja ta hajus liiga mugavalt introspektiivsete singer-songwriter’ite lõputuna mõjuvasse voogu, kust teda uuesti üles leida on päris raske. Aga “Lego Ringilt” kostus selle sama voo kontekstis midagi haruldaselt mitte-pateetilist, huvitavamat ja julgemat ning seda sama saab öelda terve albumi “Underdressed at the Symphony” kohta.

Uuel albumil võtab Webster välja oma veidrused ja quirk’id, laenab midagi ehk isegi magamistoa popi tööriistakastist, ihub need ära ja voolib nendega lugudele, mis on mõnes mõttes küll varasematega samataolised, isepärasemad vormid. See võib muidugi olla sama ohtlik territoorium kui pateetilisus, kus tuleb liikuda teatava ettevaatlikkusega, sest mõni samm vales suunas võib ekstsentrilisuse muuta tüütavaks või üleolevaks. Aga see peen kunst õnnestub Websteril edukalt.

Loe rohkem:  Dramaatiline sopran Aile Asszonyi: see on aeglane kunst | Muusika

“Underdressed at the Symphony” isepärasemaid vorme rõhutab Websteri laulmisviis, mis kõlab laisalt, suhtub häälikute ja sõnade hääldustesse üpris vabameelselt, püsides samal ajal meeldivas kontaktis enda rütmisektsioonidega ja -lainetustega, vahepeal neid rõhutades, nendega mängides ning vahepeal ka ennast täiesti nende kätte andes.

Lugude sisugi ulatub tõsisemast (nagu albumi nimilugu), võib vast öelda, et puhtakujulisema lollitamiseni (“Feeling Good Today”), aga ei traagika ega nali ei kasva hetkekski suuremaks lugudest endast, vaid on täiesti orgaaniline osa. “He Loves Me Yeah!” võiks pärineda ka Prince’i diskograafia esimese otsa plaatidelt, lihtsalt väikesed trussikud, maani mantel ja kontsakingad tuleks asendada oversized t-särgi, teksade ja ketsidega. Albumi produktsioon on tihke, vastupidav ja kuskilt midagi läbi ei lase, üleliigset seal midagi ei ole, ega ole ka puudu, ning tekitab soovi töömehelikult nende peale kaks korda labakäega patsutada ja tunnustavalt noogutada.

Muusikalistes narratiivides tekitavad huvitavaid ja peaaegu hüpnootilisi hetki erinevad kordused, mis esinevad kas suulistes ja/või muusikalistes fraasides, mida Webster laob üksteise otsa enesekindlusega, mis ei lase kordustel mitte väsitada, vaid tekitada veidralt psühhedeelset momenti, kus igal kordusel on mingi eesmärk ja see eesmärk on alati suurem kui eelmisel kordusel ja nii edasi. Kordused aitavad ka lähemale loo emotsionaalsele koele, maalides abstraktsustega täpsema pildi kui labasusse kalduv sirgjoonelisus.

Huvitav on ka see, et peale esimest kuue ja poole minutilist lugu, mõjuvad ka kõik teised laulud pikemalt kui nad on. Ning seda saab öelda ka 36-minutilise albumi kohta tervikuna. Kui tavaliselt viitab see igavale venimisele, siis siinkohal on tegu peaaegu ainult positiivse nähtusega ja on kompliment Websteri kirjutatud lugude ning albumi terviklikkusele, kus sees loksumine on nauditav. Naljakas, esimesel kuulamisel ka natuke hirmutav, aga suure tõenäosusega kahjuks puhtalt juhuslik, on asjaolu, et täitsa albumi lõpus kordab Webster sõna time üksteist korda ning seda ka kokutades ja väljavenitatult. Kui see ei olnud juhuslik, siis ma muidugi vabandan, aga siis on ikkagi ka veidi hirmus.

Loe rohkem:  Aasta muusiku kontserdil kõlab Pärt Uusbergi looming | Muusika

Veidrusi ja kentsakusi oleks saanud muidugi veel peale keerata, aga usaldan Websterit, et ehk polnud selleks sel korral vajadust. Sarnast singer-songwriter-ainesega mängimist ootan rõõmuga veel, sest isikuid ja isikupära kulub sellesse žanrisse kindlasti veel ära.

Kokkuvõttes võib öelda, et Faye Webster’i uus album on tõeliselt isikupärane ja värskendav. Tema ainulaadne muusikaline stiil ja sügavalt emotsionaalsed laulusõnad loovad kordumatu kuulamiskogemuse. Webster’i võime mõista ja väljendada inimeste keerukaid emotsioone läbi oma muusika teeb temast tõeliselt erilise laulja-laulukirjutaja. Tema haavatavus ja ausus kõnelevad kuulajatele südamest südamesse ning panevad kaasa mõtlema ja tunnetama. Faye Webster’i album on kindlasti väärt kuulamist neile, kes hindavad autentset ja siirast muusikat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga