Marko Mägi: me ei saa endale lubada ökoloogilist lühinägelikkust | Arvamus

Marko Mägi, an esteemed environmental activist in Estonia, is known for his unwavering commitment to promoting sustainability and combating ecological short-sightedness. In his thought-provoking article, “Me ei saa endale lubada ökoloogilist lühinägelikkust | Arvamus” (We cannot afford ecological short-sightedness | Opinion), he addresses the urgent need for long-term environmental planning and the detrimental consequences of neglecting our planet’s well-being. Mägi’s insightful perspectives serve as a wake-up call for policymakers and individuals alike, urging us to prioritize environmental protection and build a more sustainable future for generations to come.

Me ei tohiks meretuulele selga pöörata ainult majanduslike arvutuste tõttu, sest me ei ole nii rikkad, kirjutab Marko Mägi.

Arvutused maismaa- ja meretuule püüdmiseks näitavad, et majanduslikult on maatuul odavam, kuid see on vaid pool rehkendust, sest ei arvesta keskkonnamõju hinda.

Olen arvamusel, et me ei tohi meretuulele selga pöörata enne, kui on üheselt selge, et maismaal kerkivad tuugenid inimese lähedale (inimesega on märksa lihtsam läbirääkimisi pidada kui kotkaga), mitte metsa või mujale loodusesse, sest vastasel juhul on tuugeni tegelik hind meie keskkonnale oluliselt soolasem, liiga kõrge.

Oskame vaevalt rahas hinnata, kui palju maksab tuugenis hukkunud kotkas, tuugenite tõttu muutuv või kaduv elupaik või piirkonna elurikkus muutumine. Ei ole võimatu, et ainult maismaale tuuleparke rajades kujuneb selle hind keskkonna muutumise tõttu nii kõrgeks, et me ei jaksa seda tasuda.

Meres inimene ei ela, seetõttu on seal ka oluliselt väiksem NIMBY-efekt ehk “mitte minu tagaaias” või oletatav negatiivne mõju inimesele. Kahtlemata on ka meretuule püüdmisel hind ja keskkonnamõju, kuid kui tasume mõju hinda ainult maismaal, võib juhtuda, et maismaaökosüsteemid ei kannata seda välja (või ei kannata inimene?) ja keerame süsteemi tuksi. Mereökosüsteemid on reeglina suuremad/mahukamad ja nende puhverdusvõime samuti (n-ö mastaabiefekt).

Võiksime piirduda maismaaga vaid juhul, kui inimene astub sammu tagasi ja tuugenid kerkivad asulate vahetusse lähedusse või põldudele, sest niigi suure inimmõjuga piirkonnas – ja seda asula lähedus kindlasti on – on tuugenist tingitud lisamõju keskkonnale väiksem.

On ohtlik, kui keskkonda puudutavad otsused langetatakse vaid majanduslikest kaalutlustest, negatiivseid näiteid leiab selle kohta inimkonna ajaloost küll ja rohkem veel. Siinkohal tuleks lähtuda eelkõige seisukohast, et majandus peab mahtuma keskkonna kandevõime piiresse, mitte seda lõhki ajama. Sellest vaatest on arendussurve leevendamiseks maismaalt pilgu merele laiendamine mõistlik.

Me ei ole nii rikkad, et saaksime endale lubada ökoloogilist lühinägelikkust. Ses osas nõustun Arvi Hamburgi sõnadega, et energeetika vajab arukaid, mitte ideoloogilisi otsuseid, sest just nii see olema peab.

Ma ei sea ka kahtluse alla Hamburgi väidet, et saame hakkama ka ainult maismaatuuleparkidega, kuid seda vaid siis, kui oleme valmis leppima tõigaga, et tuugenid kerkivad meie vahetusse lähedusse, kuna ei ole mõistlik rajada tuugeneid inimestest kaugele, kohtadesse, kus see ei ole mõistlik ei majanduslikult ega ökoloogiliselt.

Fossiilse energiatootmise ökoloogiline hind on oluliselt suurem ning seepärast ei saa ka nõustuda Rain Epleri arvamusega, et peaksime lähikümnenditel veel hoogsalt põlevkivist elektrit ajama.

Kuna hinda, mis kaasneb keskkonna muutumisega, on keeruline rahaliselt väljendada, on mõistlik lähtuda ettevaatusprintsiibist. Antud juhul pean silmas eelkõige keskkonnariskide hajutamist mere ja maa vahel. Ei ole tark hoida kõiki mune ühes korvis.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Marko Mägi on veendunud, et ökoloogiline lühinägelikkus on Eestile ja kogu maailmale ohtlik. Ta rõhutab vajadust jätkusuutlikkusele ning kliimamuutustega arvestamisele meie otsustes ja igapäevaelus. Tema seisukohad annavad mõtlemisainet ning panevad meid kriitiliselt hindama oma harjumusi ning valikuid keskkonna seisukohast. On oluline mõista, et me ei saa endale lubada lühiajalisi kasusid keskkonna arvelt, vaid peame tegutsema vastutustundlikult ning tulevikule mõeldes. Ökoloogiline tasakaal on võti jätkusuutlikkusele ning meie kõigi ühisele tulevikule.