Harri Tiido: keegi ei tea ega mõista, miks lollpea teeb seda, mida ta teeb | Arvamus

1441702h0f3dt24

Harri Tiido on Eesti ühiskonna tuntud figuur, kelle käitumist paljud ei suuda mõista ega selgitada. Tema teod ja sõnad on tihti vastuolulised ning panevad inimesi pead kratsima. Tiido on korduvalt sattunud kriitika ja imestuse alla oma avalduste ja käitumise pärast. Kuid just tema ebakonventsionaalsus ja vastuolulisus teevad temast intrigeeriva ja huvitava figuuri, kellega arvamusliidritel tasuks arvestada. Harri Tiido julge ja otsekohene lähenemine teeb temast inimese, kes paneb mõtlema ning tõstatama olulisi küsimusi ühiskonna ja poliitika kohta.

Võtan vesta inimlikust rumalusest ehk täpsemalt öeldes lollpeadest ühiskonnas. Termin “rumalus” on kindlasti leebem, kuid kuna originaalis ehk inglise keeles oli tänase teema puhul kasutusel sõna stupidity, mitte foolishness, siis on lollus ja lollpea kuidagi kohasem.

Jutu vahetuks ajendiks on Itaalia majandusajaloolase Carlo Maria Cipolla 1976. aastal üllitatud tekst pealkirjaga “Inimliku lolluse alusseadused”. Laiemaks ajendiks oli aga lollpeade askeldamise nägemine eri maades, sealhulgas ka meil. Cipolla tekst oli algselt kirjutatud inglise keeles sõpradele ja ilmus nummerdatud tiraažis eraviisiliselt kirjastatuna. Laiemalt sai see lugejatele kättesaadavaks 1988. aastal itaaliakeelses tõlkes ja alles ligi veerand sajandit hiljem algsel kujul inglise keeles.

Nüüd siis lolluse seaduste juurde. Cipolla märgib, et tema raamat on mõeldud mitte lollpeadele, vaid neile, kes taoliste tüüpidega kokku puutuvad. Lollpead kujutavad autori sõnul inimrühma, mis on võimsam kui maffia või sõjalis-tööstuslik kompleks või rahvusvaheline kommunism. See on organiseerimata inimhulk, millel ei ole pealikku ega tegevust juhtivaid reegleid, kuid mis siiski suudab toimida täielikus omavahelises kooskõlas, nagu juhiks seda nähtamatu käsi.,

Inimlolluse esimene seadus sätestabki, et iga inimene alahindab alati ja vältimatult liikvel olevate lollpeade hulka.

Lollpeade hulk ei saa siiski olla lõputu, sest elavate inimeste arv on igal ajahetkel lõplik. See esimene seadus ei võimalda autoril ka esitada lollpeade osakaalu elanikkonnas, kuna iga näitaja oleks ilmselt tegelikkuse alahindamine. Geneetikud ja sotsioloogid püüavad küll andmebaasidega žongleerides tõestada, et kõik inimesed on looduslikult võrdsed ja erinevused tulenevad vaid kasvatusest, mitte loodusest.

Cipolla väidab, et inimesed ei ole võrdsed, kuna mõned on lollimad kui teised ja erinevus tuleneb loodusest, mitte kultuuriteguritest. Inimene on loll samal moel nagu mõni on punapea või kuulub mingisse veregruppi.

Loe rohkem:  Mirjam Mõttus: kui tahad mõnusat elu, siis koli ääremaale | Arvamus

Lolluse teine seadus kuulutabki, et võimalus, et mingi inimene on lollpea, ei sõltu antud isiku mingist muust omadusest.

Lolluse esinemise puhul on märkimisväärne, et selle sagedus on üldiselt sama sõltumata inimrühma suurusest. Lisaks on lolluse sagedusnäitaja sama sinikraeliste tööliste, valgekraeliste ametnike, tudengite, professorite ja isegi Nobeli laureaatide hulgas. Ja see ei sõltu inimese soost või rassist.

Lolluse kolmas seadus kõlab, et lollpea on isik, kes põhjustab teistele kahjusid, kuid ei saa ise selle juures mingit kasu või kannab ise samuti kahju.

Keegi ei tea ega mõista, miks lollpea teeb seda, mida ta teeb. Sellele ei ole selgitust. Või õigemini on üks selgitus – kõnealune isik on lihtsalt lollpea. Mõned lollpead tekitavad vaid piiratud kahju, samal ajal kui teised võivad põhjustada kaotusi mitte ainult üksikisikutele, vaid kogu kogukonnale või ühiskonnale.

Lollpea kahju potentsiaal sõltub kahest mõjurist. Üks on geneetiline faktor ehk inimene võib pärida suure annuse lollusegeeni ja kuulub juba päritud omadustest tulenevalt omasuguste seas eliiti. Teine mõjur on seotud tema võimurollis olekuga ja sellest ühiskonnale tulenevate järelmitega. Lollpäid võib tuvastada nii bürokraatide, poliitikute kui ka riigijuhtide seas. Ja nende seisund võimendab nende kahjutekitamise võimalusi.

Kuidas nad sinna satuvad? Demokraatlikus riigis on selleks teeks üldvalimised, mis tagavad selle inimrühma esindajate pideva esindatuse võimu juures. Olemuslikult lollid inimesed on ohtlikud eelkõige põhjusel, et mõistlikel inimestel on raske ebaratsionaalset käitumist mõista ja ettegi kujutada.

Kui tegemist oleks bandiidiga, oleks asi lihtsam, kuna tema tegevus on ratsionaalne. Me võime tema tegevust ette näha ja selleks valmistuda. Lollpea puhul on see võimatu. Tal ei pruugi olla mingit plaani ega eesmärki ja ta võib lollusi teha suvalisel ajal ning suvalises kohas. Selleks on võimatu valmis olla.

Lolluse neljas alusseadus märgib, et mittelollid inimesed alahindavad pidevalt lollpeade kahjulikku mõju. Eriti ohtlik on pidev unustamine, et ükskõik millal või ükskõik kus ja ükskõik mis asjaoludel lollpeaga tegeleda on kulukas eksitus.

Ja lolluse viies alusseadus, mis on ehk kõige enam tuntud. See tõdeb, et lollpea on kõige ohtlikum inimtüüp.

Loe rohkem:  Toivo Tootsen: kuidas Keskerakonda Tallinnas võimult on kangutatud | Arvamus

Sellele seadusele võib lisada, et lollpea on ohtlikum kui bandiit. Täiusliku bandiidi tegevus tähendab, et ta saab ühe plussi, tekitades sama suure miinuse teisele isikule. Ühiskonnas tervikuna sellest tasakaal ei muutu. Kui kõik ühiskonna liikmed oleksid täiuslikud bandiidid, siis ühiskond püsiks stagneerununa, kuid suuremasse katastroofi langetamata.

“Arenevas ühiskonnas on harilikult suur kaal intelligentsetel inimestel, kes suudavad lollpeade fraktsiooni vaos hoida.”

Kui tegutsemas on lollpead, siis on hoopis teine lugu. Lollpea põhjustab teistele kahju ilma, et ta ise sellest kasu saaks. Seega kannatab kogu ühiskond. Ja võib lisada, et lollpeade hulk on samas suurusjärgus nii allakäivates kui ka edenevates ühiskondades. Arenevas ühiskonnas on harilikult suur kaal intelligentsetel inimestel, kes suudavad lollpeade fraktsiooni vaos hoida ja tuua kasu endale ja teistele ning seeläbi ühiskonna arengule kaasa aidata.

Allakäivas ühiskonnas on lollpeade osakaal sama, kuid ülejäänud elanikkonnas levivad lolluse joontega bandiidid ning osa ühiskonnast on lihtsalt abitu. Mittelolli ühiskonnaosa selline koosseis ei ole võimeline lollpäid tasakaalustama, lagundavad jõud võimenduvad ja riik läheb vältimatult allamäge. Ehk seda ootab ees vältimatu häving.

Kogu eelnenud jutust leiab ka teatava selgituse parlamentides ehk rahva esinduskogudes toimuvale, seda ka meil Eestis. Nagu öeldud, on lollpeade hulk ühiskonnas konstantne elanikkonnakihist sõltumata. Parlament on aga demokraatlikus ühiskonnas rahva koosseisu peegeldus. Järelikult, ka parlamendis peaks lollpeade hulk olema piisav, et elanikkonna seda osa väärikalt esindada. Ja igaüks neist annab parima, et oma rolli täita. Mida oligi tarvis tõestada ja ei maksa peeglit süüdistada.

Viited lugemishuvilistele

Lõpuks võime järeldada, et Harri Tiido rõhutab oma artiklis, et tihti on raske mõista teatud inimeste tegusid ja käitumist. Ta tuletab meile meelde, et enne hinnangute andmist või hukkamõistu tegemist peaksime proovima mõista nende motiive ja tausta. Inimeste käitumine võib olla keeruline ja mitmetahuline ning sageli on meil vaja proovida näha asju nende vaatenurgast. Oluline on jääda avatuks erinevatele arvamustele ja mitte kiirustada hukkamõistuga, sest võib-olla pole meil terviklikku pilti, mis võib anda teistsuguse perspektiivi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga