Toivo Tootsen: kuidas Keskerakonda Tallinnas võimult on kangutatud | Arvamus

2289522h06a1t24

Toivo Tootsen: kuidas Keskerakonda Tallinnas võimult on kangutatud | Arvamus

In recent years, the political landscape in Tallinn has undergone significant changes, particularly within the Keskerakond party. Toivo Tootsen’s insightful analysis delves into how power dynamics have shifted within the party, leading to its ousting from power in the Estonian capital. His nuanced perspective sheds light on the intricate web of political maneuvering and internal strife that ultimately led to this surprising turn of events. Tootsen’s commentary offers a compelling narrative of the rise and fall of Keskerakond in Tallinn, providing valuable insights into the ever-evolving dynamics of Estonian politics.

Hoogsalt on hakatud levitama juttu, kuidas kohe-kohe kõik Tallinna volikogus olevad erakonnad koonduvad, lükkavad Keskerakonna võimult kõrvale ja hakkavad siis ise linna valitsema. Seda on varemgi püütud teha, aga mis sellest välja tuli…

Esimene kord püüti teha kambakat 1999. aastal nii, et kõik teised erakonnad on Keskerakonna vastu. Kevadiste riigikogu valimiste järel valitses riiki kolmikliit – Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad. Peaministriks sai Mart Laar, kelle nõue koalitsioonikaaslastele oli, et ka Tallinnas peab kolmikliit ühte hoidma ning võimu võtma, mis sellest, et Keskerakond oli valimised võitnud.

Kolme peale kokku saadi Tallinna volikogus aga ainult 28 häält, nii et lisa tuli leida mujalt, eelkõige vene valimisliidult Rahva Usaldus. Nüüd oli valitsuskoalitsioonil 32 häält, aga see oli ikkagi ainult pool 64-st volikogu häälest, vaja oleks olnud veel paari lisahäält. Need loodeti saada teisest niinimetatud vene nimekirjast, milleks oli Rahva Valik. Otsustavaks saigi Leonid Tsingisseri hääl Rahva Valikust, volikogu esimeheks valiti Rein Voog.

Isamaaliit heitis ühte vene erakondadega

Täbaramalt läks linnapea valimistel Jüri Mõisal, tema sai vajalikud poolthääled kokku alles teises valimisvoorus. Et oma nappi positsiooni kindlustada, sõlmis Mõis 10. novembril 2000. aastal Tallinnas uue valitsemiskokkuleppe, millel oli seitse osapoolt. Need olid Isamaaliit, Reformierakond, Mõõdukad, Vene Balti Erakond Eestis, Eesti Demokraatlik Partei, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ja Vene Erakond Eestis.

Iga sellise killukese hoidmine koalitsioonis nõudis mõnd rammusat ametikohta või muud hüve. Ainuüksi Eesti Demokraatliku Partei ainukese volikogu liikme Annika Laasi hääle eest tuli anda Kristiine linnaosa vanema koht ja lisaks ka nõuniku koht tema sugulasele, räägiti ka muudest hüvedest ja tasudest.

Volikogus aga tiksusid linnapeale umbusaldused – iga kahe nädala järel uus. Keskfraktsiooni sihiks oli hoida Mõis avalikkuse ebameeldiva tähelepanu all. Suve lähenedes hakkasid umbusaldustega ühinema ka Reformierakonna liikmed, kes mais algatasid juba ise linnapea vastu umbusalduse. See oli selge märk ja pragmaatilise mõtlemisega Mõis astus ise linnapea postilt tagasi, teatades, et tagasiastumise peapõhjus on Isamaaliidu jõhker surve.

Loe rohkem:  Jana Toom: Euroopa on oma liitlase pantvang | Arvamus

Veel enne 2001. aasta lõppu sündis Tallinnas uus koalitsioon. 7. detsembril kirjutati alla Keskfraktsiooni ja Reformierakonna fraktsiooni koostöölepe Tallinnas. Maret Maripuu valiti 13. detsembril volikogu esimeheks, Edgar Savisaar linnapeaks. Seitsme päkapiku valitsus kadus ajalukku. Loomulikult ei kadunud ajalukku aga mitmete poliitikute soov Keskerakond Tallinnas võimult kukutada. Järgmine katse tehti 2004. aastal.

“Kui 2003. aastal pärast riigikogu valimisi jäeti meid riigis opositsiooni, siis lahkus suur seltskond nimekaid keskerakondlasi.”

2002. aasta valimistel sai Keskerakonna nimekiri Tallinnas 32 kohta volikogus, seega esimest korda absoluutse enamuse. Ometi otsustas Savisaar jätkata koos Reformierakonnaga, kuna olime koos ju võimul ka riigis. Savisaar oli linnapea ja Maripuu volikogu aseesimees. Aga kui 2003. aastal pärast riigikogu valimisi jäeti meid riigis opositsiooni, siis lahkus suur seltskond nimekaid keskerakondlasi nii riigikogu fraktsioonist kui ka volikogu fraktsioonist. Siis hakati Keskerakonda Tallinnas võimult kangutama.

Saadikute üleostmine

Ma olin tolleks ajaks Tallinna volikogus olnud juba 11 aastat, aga sellist tehingute virrvarri pole ma veel enne näinud. Jah, ka varem on saadikuid ahvatletud või meelitatud üle, aga lausa varjamatuks riigi rahaga (palgaga) saadikute sõna otseses tähenduses ostmiseks pole seni küll veel läinud. Nüüd oli. Siseminister Margus Leivo tegi näiteks Vitali Faktulinile ministeeriumis tulusa nõuniku ametikoha ja sealt läks käibele ütlus “faktulinit tegema”.

Müüdi ka seda, mis endale päriselt ei kuulunudki. Näiteks Vitali Faktulin ja Jüri Trumm tulid volikogusse Lasnamäe valimisringkonnas Edgar Savisaare häälte tublil toel, oma hääli sai Trumm ainult 221, Faktulin 189, aga Savisaare poolt andis hääle 14 547 inimest. Seega pääsesid nad volikogusse Savisaare selja taga Keskerakonnale antud häältega.

Res Publicasse üle läinud Irina Didenko sai Kesklinnas 257 häält, volikogusse pääses ta Siiri Oviiri (2064 häält) ja teiste keskerakondlaste häälte toel. Kas ei tule tuttav ette, kui vaadata praeguseid ülejooksikuid?

Meie saadikute üleostmise tulemusena polnud Keskerakonna fraktsioonil enam volikogus absoluutset enamust. Eespool kirjeldatud tehingute abil oldi nii kaugel, et 2004. aastal toimus niinimetatud oktoobriputš.

Loomulikult ei algatanud umbusaldust meie koalitsioonipartner Reformierakond, vaid opositsioonis olev Res Publica. Res Publical oli 17, Reformierakonnal 11 ja Rahvaliidul kolm häält. Kokku siiski ainult 31 häält. Vaja olnuks vähemalt 32. Kui uus liit kaasas ka Keskerakonnast sotsiks läinud Peeter Kreitzbergi, olid hääled koos. Nii et Keskerakond taheti kukutada endiste keskerakondlaste häältega. Meenutan, et ka Rahvaliidu kolm häält volikogus olid inimesed, kes Keskerakonnast sinna üle läksid.

Niisiis oli kõik valmis, et Savisaare umbusaldamine läbi läheks. Ei kardetud ka kulusid: Rahumäe põhikooli reformierakondlasest direktor Matti Martinson viibis Madagaskaril puhkusel, ajakirjanike sõnul sõitis teda otsima ja õigeks ajaks tagasi tooma endine abilinnapea Anders Tsahkna.

Loe rohkem:  Harri Tiido: putinluse ideoloogiast | Arvamus

Kasutusele võeti kõikvõimalikud ettevaatusabinõud. Tallinna linnapeakandidaat Tõnis Palts broneeris erakonnakaaslastele üheks ööks enne Savisaare umbusaldamist üheksa tuba hotellis Olümpia, kirjutas tolleaegne Eesti Ekspress. Palts tellis erakonnakaaslastele ka õhtusöögi. Eks ta tahtis kindel olla, et “hääled laiali ei jookse”, nagu tol ajal öeldi. Paltsi sõnul maksis ta nii tubade kui ka söögi eest umbes 20 000 krooni omast taskust. Linnapea Savisaare umbusaldamiseks oli Tallinna 63-liikmelises volikogus vaja vähemalt 32 häält.

Reformierakond käitus reeturlikult

Neljapäeval, 14. oktoobril 2004. aastal avaldas volikogu umbusaldust Savisaarele. Linnapeaks sai Palts ja volikogu esimehena jätkas Maripuu.

Jama oli muidugi linnaosavanemate vabastamisega. Linnavalitsuse ametist lahkumine ei kohustanud neid ametit maha panema. Tuli pakkuda präänikut ehk siis kopsakat lahkumishüvitist, et oma linnaosa vanematele koht vabaks teha.

Just linnaosade vanemad said varsti Paltsi linnapeakoha hauakaevajateks. Linnapeale astusid vastu just Reformierakonnast pärit linnaosavanemad. Nad keeldusid täitmast Paltsi kirjalikku korraldust lõpetada neile kasulikud lepingud reklaamifirmaga Unicom. Seda oli linnapeal kindlasti kaunis raske seedida. Palts süüdistas Reformierakonda sahkerdamises ja susserdamises. Veebruari lõpus ähvardas Palts juba avalikult, et kui Reformierakond ei tee järeleandmisi, lööb ta käed Keskerakonnaga.

Ja siis tuligi pommuudis. 2005. aasta 14. märtsi pärastlõunal teatas Res Publica otsusest lõpetada Tallinnas koalitsioon Reformierakonnaga ja teha ettepanek läbirääkimisteks Keskerakonnale. 15. märtsi pärastlõunal sai koalitsioonileping allkirjad.

Linnapeana jätkas Palts, volikogu esimeheks sai Savisaar ning abilinnapeadeks Keskerakonnast Toomas Vitsut, Jüri Ratas ja Kaia Jäppinen. Nad olid olnud abilinnapead ka siis, kui Savisaar oli linnapea, pool aastat tagasi, enne niinimetatud “augustiputši”. Järgmised valimised võitis taas absoluutse enamusega Keskerakond ja oli sellest ajast alates palju aastaid Tallinnas ainuvõimul.

Vaat nii on lõppenud Keskerakonna kangutamised Tallinnas.

Toivo Tootsen’s article sheds light on the power struggles within the Center Party in Tallinn and the methods used to remove him from office. It highlights the challenges of political maneuvering and the murky waters of local politics in Estonia. Tootsen’s insights remind us of the importance of transparency and accountability in governance. As citizens, we must remain vigilant and hold our leaders to high ethical standards to ensure the integrity of our democratic institutions. The article serves as a call to action for all Estonians to actively participate in the democratic process and demand accountability from those in power.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga