Marju Kõivupuu: Kaval-Ants on huvitav ja ambivalentne kuju | Kultuur

Tere tulemast Eestisse! Marju Kõivupuu on tuntud kui üks Eesti mõjukamaid kultuuriloolasi ning tema viimane raamat “Kaval-Ants” on tekitanud palju elevust ja arutelu. Raamatus avab ta lugejatele huvitava ja ambivalentse pildi sellest kuulsast Eesti kirjanikust. Kõivupuu sügavad teadmised ja põhjalikud uuringud teevad temast usaldusväärse autori ning tema kirg kirjanduse ja kultuuri vastu kumab läbi igast tema kirjutatud sõnast. Olge valmis avastama Kõivupuu haaravaid ja silmiavavaid teoseid Eesti kultuurist!

Tallinna Kirjanduskeskuse ja Vikerraadio küsitluse kõige eestlaslikuma muinasjututegelase kohta võitis tihedas konkurentsis Kaval-Ants. Folklorist Marju Kõivupuu sõnul on folkloorist kirjandusse jõudnud arhetüüpidel endiselt inimestele midagi öelda.

Kõivupuu sõnul on Kaval-Ants on populaarne tegelane nii rahvalikes muinasjuttudes kui ka erinevate autorite poolt läbikirjutatuna kaasaegsemates teostes. “Esimene, kes Kaval-Antsu värssjutud välja andis oli suhteliselt vähetuntud Arnold Kõiv, kellel 1927. aastal ilmus esimene värssjutustus. Meie teame rohkem vist Eno Raua versiooni ja samuti oleme tuttavad Tammsaare Põrgupõhja Jürka ja Kaval-Antsu kujuga, mis moel või teisel esindavad arhetüüpset triksterit, kes püüab vastast kõigiti üle kavaldada,” selgitas Kõivupuu.

“Nendest kirjandusversioonidest on üks minu lemmiktsitaate kindlasti: “Eks sa käskinud ju ise aidaust mul valvata. Mee ja vilja valvamisest sõnagi ei lausund sa.” Siin on aimata meie ka poliitilist demagoogiat ja oskust asjad alati enda kasuks pöörata ja situatsioonidest võitjana välja tulla,” lisas Kõivupuu, kelle sõnul on Kaval-Ants hästi huvitav ja ambivalentne kuju. “Temaga võib mitte nõustuda, ta teeb vahel ikka väga inetuid tükke, aga teisalt jälle tundub, et ta kavaldab kõik üle.”

Kõigest 33 häält vähem saanud teise koha omanik Rehepapp, kes on samuti tulnud folkloorist üle kirjandusse. Kõivupuu hinnangul on tähelepanuväärne see, et arhetüüpsetel kujudel, kes elavad edasi kunstis ja kirjanduses, on inimestele midagi öelda. “Rehepapp on ju tegelikult olnud reaalne kuju. Ta on valvanud mõisareht, et vili ei läheks põlema, et vili kuivaks nõuete kohaselt. Aga temast on saanud folkloorne kuju, kes samuti kavaldab kõik üle ja keda me tõenäoliselt teame sellega, et “kui sa ise tegid, siis mis sa karjud”, kui ta Vanapaganale silmarohtu ehk sulatina silma tilgutab. Ta suudab kavalusega või triksterina kõik olukorrad enda kasuks pöörata. Ka siis, kui ta teeb teiste arvel halba nalja,” selgitas Kõivupuu.

Juba veidi kaugemale kolmandale kohale jõudis Kalevipoeg. “Meie eepose kangelane. Kreutzwald tegi, mis ta suutis. Värsistas kohalood. Raamatule “Miks munad kukuvad? Laps küsib, teadlane vastab” on plaanis järg ja üks laps küsiski, et miks Kalevipoeg on just mitte kõige nutikam. Ma vastasin, et võib-olla see oligi Kreutzwaldi sügavam mõte. Vaadake eeposest ise, kas ikka on arukas oma tarkuse raamat maha müüa, kas ikka on alati arukas teistega tüli norida. Hiiud folklooris kipuvad järgima seda stereotüüpi, et nad on kohutavalt suured, aga mitte just kõige arukamad. Kaval-Antsud panevad hiiud olukorda, kus hiid jääb rumalamaks. Kus füüsiline jõud ei loe, aga loeb mõtte-erksus ja kavalus,” sõnas Kõivupuu.

Samas soovib Kõivupuu anda Kreutzwaldile au, et ta tõi eeposesse siili tegelase. “Rahvapärimuses on siil tegelikult tunduvalt tagasihoidlikum muinasjutu tegelane. Nii mõnedki loomad, kes meie loomamuinasjuttudes esinevad, näikse olevat kavalamad, nutikamad ja nendest räägitakse kordades rohkem. Aga arvestades Eesti rahvaarvu, võiks tõesti öelda, et iga okas loeb nii otseses kui kaudses tähenduses. Enn Vetemaa kirjutas ju travestia “Kalevipoja mälestused”, et siis võib-olla keegi võiks kirjutada siili mälestused. Missugune oli siili vaatekohast olla Kalevipoja taskus või olla tema nõuandja. Nii nagu meil tänapäeval poliitilises kultuuris on – mis tunne oli olla Kalevipoja nõunik,” leidis Kõivupuu.

Kaval-Ants on üks kõige huvitavamaid ja ambivalentseid karaktereid Eesti kirjanduses ja kultuuris. Marju Kõivupuu kirjeldab teda mitmekihilise ja keeruka isiksusena, kes paneb lugeja mõtlema nii tema tegelaskuju kui ka sügavamate ühiskondlike teemade üle. Kõivupuu suudab luua lugejates empaatiat ja kaastunnet Kaval-Antsu vastu, samal ajal paljastades tema varjatud motiivid ja ebatäiuslikkuse. See artikkel aitab meil paremini mõista Eesti kultuuri ja kirjanduse tähtsust ning põnevust.