Mari Peegel: omada raamatuid või olla kirjanduses | Arvamus

1707139090 2220027hdb6ft24

Tere tulemast Eestisse! Mari Peegel on tuntud Eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle kirg kirjanduse vastu on inspireerinud paljusid inimesi üle kogu maailma. Tema arvamus sellest, kas omada raamatuid või olla kirjanduses, on põnev ja kõnekas teema, mis pakub palju mõtteainet nii lugejatele kui ka kirjanikele. Mari Peegel on tuntud oma terava mõistuse ja sõnakuse poolest ning tema arvamusartiklid on alati sügavalt kaasakiskuvad. Olgu teie huvi seotud kirjandusega mis tahes viisil, Mari Peegeli arvamus on kindlasti väärt lugemist.

Tänaste noorte kodudesse ei mahu raamatud ära mitte sellepärast, et noored lugeda ei sooviks, vaid kuna taskukohased korterid on lihtsalt nii väikesed. Nii ei mahu sinna ka päranduseks saadud 1980-ndate masstiraažide raamatud.

Hiljuti oli Tartu Postimehes ilmselt eesti kirjanduse päeva puhul tore artikkel jäätmejaama töötajatest, kes olid teinud neile toodud raamatutest raamatukogu või õigemini raamatute tasuta äraandmise punkti. Ajakirjaniku sõnul oskas jäätmejaama töötaja anda ka häid soovitusi, mida lugeda võtta. Jäätmejaama klienditeenindaja mainis muuseas ka, et peale 2000. aastat trükitud raamatuid enam väga jäätmejaama ei tooda ja pakkus selgituseks, et raamatuid hakati siis vähem trükkima ja ka vähem ostma. Hiigeltiraažide aeg oli mööda saanud – see kajastub praegu ka jäätmejaama raamatukogus.

Enamik inimesi teab neid nõuka-aegseid hiigeltiraaže – kas on ise nende keskel elanud või kui on noorem, siis näinud neid riiulite ja riiulite kaupa Uuskasutuskeskustes. Nõukogude ajal trükiti Eestis raamatud massiliselt ja ilmselt müüdi suuremas osas ka kõik ära. Toonaste uusarenduste Mustamäe või Annelinna korterite seinaääred olid ähvaravalt kummuvaid riiuleid täis – seinakõrgune raamatumüür kaitses inimesi nõukogude ebameeldiva tegelikkuse eest.  

Liigsest tarbimisest raamatute kontekstis või raamatute ökoloogilisest jalajäljest ei räägitud toona tõenäoliselt just kuigi palju. Raamatud olid odavad, kuid raamatuid kindlasti väärtustati ka: olid ju varasemad põlvkonnad kasvanud üles ajal, mil raamat nii kättesaadav polnud, isegi hilisemad Eesti kirjanduse- või teaduse suurkujud võisid 20. sajandi alguses kasvada kodus, kus raamatuid oli kümmekond ja lasteraamatud veel vähem. Ehk võis ka see olla põhjuseks, miks hiljem justkui varasemat ilmajäetust kompenseerides osteti ära kogu uudiskirjandus, alati isegi mõtlemata, kas seda lugeda tahetakse või jõutakse.

Loe rohkem:  Jüri Ratas: valitsus on oma rahanduspoliitikaga libedal teel | Arvamus

Ääremärkusena võib öelda, et need Uuskasutuskeskuse lugematud köited, ütleme Vilde “Jutustusi” või Zola “Söekaevureid”, näevad tihti välja nagu poleks keegi neid kunagi avanud. Kuid toonast raamatute kuhjamist võimaldas ikkagi ka uusrajoonide toel kasvav elamufond ehk see, et sul on päris sinu oma koht, kuhu oma raamatuid reaalset panna.

Seega äkki võikski väita, et Z-põlvkond või nendest järgmine alfa-põlvkond, kellest suur osa ei tõenäoliselt niipea ei teeni piisavalt, et osta 3000-või 5000-eurose ruutmeetrihinnaga kortereid, ei tassiks raamatuid lademetes koju ka siis, kui kirjavara odavam oleks. Kui ei muutu midagi Eesti eluasemepoliitikas, siis ei ela nad tõenäoliselt kunagi korterites, kuhu mahuksid ka seinasuurused raamaturiiulid või elavad seal ajutiselt, kulgedes ühest üürikorterist teise.

Juba praegu ja ilmselt veel enam tulevikus elatakse ruumi mõistes napilt ja mõeldakse läbi iga füüsilisest objektist ost, mille alla kuuluvad ka raamatud, sest kahjuks on ka kõige hõllanduslikumal teosel paberist ja papist rüü üll ja ta võtab ruumi (kui ta pole just e-raamat). Raamatuid saavad noored raamatukogudest, taaskasutusest ja üksteisega vahetades, tõsi, ka allalaadides. Raamatuostud valitakse täpselt. Loetakse ikka, aga pigem raamatu sisu pärast, mitte nende suurt hulka fetišeerides.

Ilmselt nii rahalisest kui ka ruumilisest kitsikusest tingituna toimub siin tõeliselt eesrindlik tasaareng. See on muidugi iseasi, kas just tublid Eesti kirjastused peavad olema esimeste seas, kelle näol majanduskasvu pidurdavat ühiskonnamudelit juurutatakse, kuid kuuldavasti jääb järjest vähemaks raamatuid, mida isegi tuhat eksemplari maha müüa suudetakse. Tänaste noorte tarbimisharjumusi vaadates on kirjastamine üks nendest paljudest majandusharudest, mis peab ennast ümberkorraldama. Näiteks nähes üha olulisema kliendina raamatukogusid, kes tegelikult juba ammu võiksid populaarsemaid teoseid kordades rohkem osta.

Loe rohkem:  Ginter ja Linnamäe: enda kaitsmine meedia vigade eest on jõukate privileeg | Arvamus

Jõudes aga jälle tagasi jäätmejaama juurde, kes ajab tõeliselt moodsat ja tabusid murdvat asja. Ja mitte ainult raamatuid päästes ja edasi kinkides, vaid tegelikult neid ka vanapaberiks tehes. Sest mõelge, kui see üürikorteriga noor pärib esivanematelt mitu komplekti Vilde “Jutustusi” ja Zola “Söekaevureid” – mida ta nendega tegema peaks? Ka Uuskasutuskeskused ei jõua neid köiteid lõputult mahutada.

Jäätmejaam kõlab kirjanduse kontekstis kohatult, kuid kunagi massiliselt toodetud raamatute elukaar ei lõpe tegelikult raamatupurustajas: vanapaberist toodetakse uut paberit, millel on suur potentsiaal uueks raamatuks saada. Selline uuestisünd pole ühele nõukaaegsele suurtiraaži raamatule sugugi kõige kehvem saatus. 

In conclusion, Mari Peegel makes a compelling argument for the importance of owning books and being immersed in literature. She emphasizes the value of physical books and the impact they can have on one’s life. Her perspective on the relationship between individuals and literature is thought-provoking and encourages a deeper appreciation for the written word. Peegel’s views remind us of the power and significance of books in shaping our understanding of the world. Whether through collecting books or actively engaging with literature, her message resonates with the literary community in Estonia and beyond.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga