Hans Väre: kuidas nõelad eelarve heinakuhjast üles leida? | Arvamus

1708000h6b2dt24

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime Hans Värest, kes on tuntud Eesti poliitik ja majandusekspert. Tema arvamusartikkel “Kuidas nõelad eelarve heinakuhjast üles leida?” pakub sügavat sissevaadet Eesti eelarveprobleemidesse ja annab välja nõuandeid selle kohta, kuidas neid probleeme lahendada. Värske ja innovaatiline lähenemine majanduspoliitikale on teinud temast häälestatud autoriteediks valdkonnas ning tema arvamust hinnatakse kogu riigis. Olgu teie jaoks huviks majandus või poliitika, Hans Väre arvamusartikkel pakub kindlasti mõtlemapanevat lugemist.

Üks väheseid tõeliselt avalikke riigieelarve osi on olnud katuserahade jaotamine. Seda on puhkenud skandaalide tõttu sageli kõvasti kritiseeritud, kuid hämarad teod jõudsid avalikkuse ette just seepärast, et katuserahad olid avalikud, leiab Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

Ilmselt mõtlesid paljud, kes Christopher Nolani filmi “Openheimer” kinos vaatamas käisid, tuumasõjaohule, maailmalõpule, suurepärasele näitlejatööle või teadlaste geniaalsusele. New York Timesi ajakirjanik Catie Edmondson, kelle tööks on tavaliselt eelarvekulutuste kajastamine kongressis, arutles aga suure osa ajast hoopis selle üle, kuidas nii suurt projekti salaja rahastada suudeti.

Aatompommi, eriti esimest, ei nokitse valmis põlve otsas. Selle jaoks ehitati terve linn, hangiti ning loodi väga kalleid seadmeid, palgati parimaid teadlasi ja kümnete tuhandete kaupa lihtsamat tööjõudu, veeti miilide viisi okastraati ja nii edasi. Kokku kulus projektile Manhattan 800 miljonit dollarit, mis poleks ka praegu just 3,50, aga inflatsiooni arvestades on summa veelgi kolossaalsem, praegustes dollarites teeks see 13,6 miljardit.

Kummalisel kombel polnud keegi enne Edmondsoni 80 aasta jooksul uurinud, kuidas rahamägi, mis jääb vaid kolme miljardiga alla Eesti riigi tänavustele tuludele, ära peideti. Selgus, et selleks läks vaja USA eelarve suurust heinakuhja, sõjaajale omast “eesmärk pühitseb abinõu” lähenemisviisi, seitset juhtivat kongresmeni, kes saladusse pühendati, ja ühte mittemidagiütlevat rida lõpututes eelarvetabelites. Ju siis kõlas “tootmise kiirendamine” maailmasõja keerises loogiliselt isegi juhul, kui selle järele oli kirjutatud 800 miljonit dollarit.

Meie heinakuhjad on märgatavalt pisemad, aga ka nõelad on tillukesed. Nii on võimalik neid soovi korral siia ja sinna susata, mõni kukub päris kogemata kõrte vahele, ja keegi ei märka.

Üks sarnane lugu sai hiljuti pärjatud Jaan Tõnissoni fondi parima maakonnalehes ilmunud uuriva loo preemiaga. Nimelt kirjutasime eelmisel talvel Sakalas, et samal ajal, kui kümned tuhanded maainimesed ja -ettevõtted juba aastaid kiiret internetti ootavad, kavatseb üks riigihanke võitnud firma selle 45 000-eurose toetuse eest viia Soe külas tühjalt seisvatesse ja lagunevatesse garaažidesse. Ainsaks põhjuseks sellise avantüüri ettevõtmiseks oli tõik, et 16 kuuri ja garaaži oli jagatud tervelt 17 kinnistuks ning toetust sai küsida iga kinnistu jaoks.

Loe rohkem:  Följeton. Eesti sisuloojad on maailma juhid ärevusse ajanud | Arvamus

Internetiseerimiseks riigilt toetust saanud 6000 aadressi Exceli tabelis garaažid tähelepanu ei äratanud ning ilma kohalikke olusid tundva ajakirjaniku uurimistööta oleks neist ilmselt nüüdseks saanud suurima virtuaalvõimekusega tondiloss maailmas. Kas ja kui palju selliseid kummitusaadresse veel avastamata on jäänud, ma kahjuks öelda ei oska.

“Palgatud ettevõtjad avastasid küll kohale jõudes sageli, et niita pole enam midagi, kuid kes töö nende eest ära teeb, ei teadnud nemadki.”

Teises, samuti eelmisel aastal Sakalas ilmunud loos, on pahatahtlikkust raske kahtlustada, kuid heaks näiteks, kuidas mingid asjad avaliku sektori lõpututesse varalaegastesse ära kaovad, on seegi. Nimelt maksis maa-amet üle Eesti mitme kinnistu niitmise eest eraettevõtetele, kuigi tegelikult hooldas sama kinnistut mõni omavalitsus. Riik ei teadnud, mida linnad teevad, omavalitsejad ei teadnud aga riigi tegutsemisest. Palgatud ettevõtjad avastasid küll kohale jõudes sageli, et niita pole enam midagi, kuid kes töö nende eest ära teeb, ei teadnud nemadki. Ega tahtnudki enamasti teada.

Ainus kindel ning piisavalt kiire viis heinakuhjast nõel üles leida on teatavasti kuhi põlema panna ja siis tuhk ära puhuda, aga seda teed ei tahaks vist keegi meist minna, sest õigupoolest on meil seda heina väga vaja. Sestap tuleb ilmselt leppida, et mõni nõel jääbki heinte vahele kadunuks. See ei tähenda aga, et me ei saaks praeguseid süsteeme paremaks muuta. Vähemalt nii palju, et naasklid ja pussnoad üles leiaks.

Selleks on vaja võimalikult suur osa avaliku sektori kuludest detailselt avalikkusele kättesaadavaks teha. Ideaalis võiksid kõik arved, mis pole just riigisaladusega kaetud, olla masinloetavad ja seega analüüsitavad, aga alustama peaks praeguse tegevuspõhise riigieelarve ümber tegemisest. Raske on rääkida avalikust infost, kui isegi paljud parlamendi liikmed ja riigikontroll ei saa aru, kuhu raha täpselt läheb.

Loe rohkem:  Karsten Staehr: automaks võib aidata nii keskkonda kui tuua ka maksutulu | Arvamus

Üks väheseid tõeliselt avalikke riigieelarve osi on olnud katuserahade jaotamine. Seda on puhkenud skandaalide tõttu sageli kõvasti kritiseeritud, kuid hämarad teod on avalikkuse ette jõudnud just seepärast, et katuserahad on avalikud. Avalikud on nii raha jagaja kui ka saaja ja summad on jõudnud tasemele, millest lihtinimene aru saab.

Me ei tea, kuhu jõuab välja Tõnis Mölderi Kõo jahimajale antud 25 000 euro uurimine, ent selles samas katuserahade sahmakas, millest sai osa Kõo jahiselts, oli ka 26 000 eurot, mille toonane riigikogu reformierakondlasest liige Sulev Kannimäe tahtis anda oma kodutänavale valgustuse rajamiseks. Selle tänavavalgustuse raha võttis Reformierakonna fraktsioon tänu Sakala artiklile eelarvest veel enne kinnitamist välja.

Käesoleva aasta eelarves katuserahasid enam ei ole. Rahandusminister Mart Võrklaev rõhutas seda läinud reedel pärast Mölderi skandaali puhkemist kui töövõitu. Kuna ülejäänud riigieelarves puudub nii suur isiklik otsustusõigus, võiks ju tõepoolest öelda, et üks võimalus nõelte heinakuhja peitmiseks on nüüd ära võetud. Samal ajal on meilt paraku ära võetud ka võimalus nõelte üles leidmiseks. Ja ärgem unustagem, et kollektiivne kontroll pole iseenesest mingi imerelv. Hea tahtmise korral võib riigieelarvesse ära peita isegi tuumapommi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

Overall, Hans Väre’s article provides an insightful perspective on how to navigate through the complexities of budgeting in Estonia. His emphasis on the importance of carefully examining and prioritizing budget allocations is a valuable lesson for individuals and organizations alike. By advocating for a more thoughtful and strategic approach to budget management, Väre offers practical solutions for improving financial decision-making in Estonia. It is clear that his experience and expertise in this area make his insights highly valuable for anyone looking to better understand and navigate the intricacies of budgeting in Estonia.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga