Kokk: parimad ideed ütlevad alati välja inimesed, kes on vastu | Eesti

2245233h8a76t24

Tere tulemast Eestisse! Meil on hea meel tervitada teid siin, kus iga inimene on teretulnud oma arvamust avaldama. Kokk: parimad ideed ütlevad alati välja inimesed, kes on vastu| Eesti on meie väärtustest olulisim, sest me usume, et erinevad vaated ja kogemused aitavad meil kasvada ja areneda ühiskonnana. Pole tähtis, kas olete kohalik või tulnud külla – teie ideed ja arvamused on olulised. Astuge julgelt sammu edasi ja jagage oma mõtteid, sest just nii saame luua parema tuleviku koos. Teretulemast avatud ja arutlevasse Eestisse!

Sageli mõistab ajakirjandus inimese süüdi enne, kui lõplik tõde päevavalgele tuleb. Selleks ajaks on inimene avalikkuse silmis tühistatud ning ausa nime ja endise positsiooni taastamine ei pruugi õnnestuda. Mida teie sellest mõtlete?

Olen sellest küllalt sageli mõelnud. Ma ju alustasin karjääri ajakirjanikuna, kui oli veel sügav nõukogude aeg, kus sellist formaati nagu kritiseerimine ajakirjanduses eriti ei kasutatud. Kui tegemist ei olnud just kommunaalteemadega. Siis jõudsime uude aega, kus hakkasime väga tugevasti seisukohtasid võtma. Ja elu on mind küll õpetanud, et seisukohtade võtmise varjukülg seisneb selles, et mõnikord läheb viltu. Või on tõlgendus liiga terav. Või kõike muud. Ma sattusin kunagi lugema üht väga huvitavat antropoloogilist uurimust. Selle autor oli lätlane, professor Roberts Kilis, ta õpetas kunagi Stockholmi majanduskoolis Riias. Uurimus kandis pealkirja “Kuulujutt väikeses Siberi külas”.

Ma olen mõelnud selle peale, mida me täna tühistamiseks kutsume. Mu meelest see on täiesti tüüpiline klatš ja kuulujutt. Sellel on koht igas sootsiumis. Küsimus pole selles, et see üldse ära kaotada – alati on plähvijaid ja arvajaid ja parastajaid. Vaid peavad olemas olema mingid sotsiaalsed mehhanismid, mis rehabiliteerivad või annavad tõlgendusi läbimõeldumalt ja autoriteetsemalt. Kui selline klatš meist üle sõidab – tähendab minu jaoks pigem seda, et kvaliteetse debati või järeldebati kohta ei ole piisavalt. Rikutud suhete taastamine ei ole kerge. Suhete rikkumine on väga lihtne, aga siluda saab suhteid ainult rääkides, on minu kogemus. Niivõrd lihtne on jama üles keerutada ja niivõrd kallis on sellele vastata – aja mõttes, pingutuse mõttes.

Võib-olla need aastad, kus mina ajakirjanikuna alustasin, 1980-ndate lõpus ja 1990-ndatel, oli võimalus püünele pääseda küllalt piiratud. Sa pidid oskama kas kirjutada või hea jutustaja olema või karismaatiline mingisugusel moel. Täna saab oma sõna maailmas levitada igaüks ja selletõttu on see keskmine tase, mis sel jutul on, mis iga päev kanalitesse jõuab, see on ju palju madalam, kui see oli 20-40 aastat tagasi. Inimene on inimene ja kuulujutt on kuulujutt. Kohviautomaadi juures räägitakse kohe versioon ära, enne kui juht jõuab tulla ja rääkida, kuidas asjad tegelikult on. Nii see käib.                                      

Kirjutate ajakirja Edasi. Miks?

Peatoimetaja Janeck Uibo käib mul kogu aeg ukse peale koputamas, et ma järgmise loo teeksin. Oleme leppinud kokku, et ma olen talle võlgu, aga ma ei ole lubadust andnud, kunas ma jaksan selle järgmise loo ära kirjutada. Ajapuudus polegi nii suur, vaid ma pole leidnud nii head asja, millest ma tahaks kirjutada. Mõned ideed on, aga pole seda päris küpsemist olnud.

Mis Eesti arengut praegu pidurdab? Majanduslik ebavõrdsus? Poliitiline lõhestatus?     

Ebavõrdsus, ükskõik kas majanduslik või hariduslik, ei ole fundamentaalne probleem. Eestis on barjäärid jätkuvalt väga madalad, et positsiooni vahetada. Äri alustamine on lihtne, võimalusi on küllalt palju, Eesti on väga globaalne. Eesti haridussüsteem on mu meelest ütlemata hea, täpsemalt hoiakud hariduse vallas on head. Seda ma ei pea probleemiks.

Mis puudutab poliitilist lõhestatust, siis jaa! Liiga palju energiat läheb kaklemisele, liiga vähe energiat kulub kokkuleppimisele ja mingisuguste suurte protsesside algatamisele.

Enne president Pätsi, Eesti Vabariigi ajal, pärast Vabadussõda ja enne Nõukogude Liidu okupatsiooni, olid minu arust täpselt samasugused probleemid. Järsku ongi see eestlastele iseloomulik? Ja millega see lõppes? Lõppes sellega, et tuli keegi kolmas ja võttis võimu üle. Jah, paha!

2245233h8a76t24

Mis on maksusüsteemi roll Eestis?

Minu järjepidev seisukoht on, et maksusüsteemi ülesanne ei ole teha sotsiaalpoliitikat. Maksusüsteemi ülesanne on koguda raha. Kui minna sotsiaal-poliitikat tegema, siis see instrument, mida maksud on, on liiga vähe võimekas selles valdkonnas. Samas ma saan aru, et mida küpsemaks saab ühiskond, mida rohkem tekib huvirühmasid, seda suurem on vajadus maksusüsteemiga ka mingeid sotsiaalpoliitilisi eesmärke saavutada. Ma olen nii õnnelik, et osalesin 1990-ndate alguses Eesti oma maksusüsteemi käivitamisel – palju on öeldud, et ma olin tookord meie maksusüsteemi üks autoritest. Tõde on, et ma koordineerisin selle tegemist. Autorid olid eksperdid: üks väga kihvt ameeriklane peaasjalikult (Thomas Hart – toim). Aga mul oli mõistust teda kuulata ja mul on hea meel, et me suutsime teha tookord nii lihtsa ja väheste eranditega maksusüsteemi, et nii kaua on aega läinud, et nüüd hakatakse sellele erandeid tegema. Aga erandite tegemine – minu meelest see on paratamatu sotsiaalne protsess, millega tuleb lihtsalt leppida. Küll tuleb kogu aeg võtta seisukoht, et mitte liiga kiiresti muuta, teha seda nii aeglaselt kui võimalik.

Loe rohkem:  Tallinna bussijuhid: roolis olles ei tohi kedagi usaldada | Eesti

Üks mõõdik, millega mõõdetakse, kui palju riik raha ümber jagab, on maksu-koormus. Ja maksukoormuse mõttes me oleme jätkuvalt veel Skandinaaviast madalamal tasemel. Me jagame valitsuse või kohaliku omavalitsuste vahendusel vähem raha ümber kui seda tehakse Skandinaavias. Ja kui mõelda, missugust ühiskonda me siin ehitame, ka skandinaavialikku heaoluühiskonda? Siis tuleb paratamatult küsida, kuidas me seda teeme? Kuidas toetada neid valdkondi, mis ise raha ei teeni?

Kas uued maksud, mis tulekul, on möödapääsmatud?

Ma arvan, et kõik maksumuudatused ei ole möödapääsmatud. Need lepiti ju kokku väga nappidel tundidel, sageli öötundidel, kui hakati koalitsiooni moodustama: mina sulle, sina mulle!-süsteeemi järgi. Kindlasti on seal asju, mida ei mõeldud korralikult läbi.  

Ma ei julge öelda, et poliitikas ei ole kultuuri. Seal on omad kombed. Ma olen viimastel aastakümnetel ju näinud, mismoodi käib Tallinna poliitika. Nüüd, kus ma Tartus elan, olen hakanud nägema, kuidas käib Tartu poliitika, ja need on täiesti erinevad. Erinevad kombed. Tartu poliitika tundub mulle kuidagi sõbralikum olevat. Nii et kultuur on poliitikas igal juhul olemas. Ja niipalju, kui Tallinna poliitikud seal riigikogus mulle ütlevad, siis kui nad saalist väljas on, siis nad käituvad omavahel teistmoodi kui saalis. Selline oponendi professionaalsuse tunnustamine on täiesti olemas, on mulle mulje jäänud. Nii et – on ikka kultuur poliitikas ka. Me peame lihtsalt alati otsima võimalusi, kuidas olla rohkem sõbralikud. 

Mõnikord, kui ma olen olnud vaatajana kohtus – paar korda ma olen käinud, kui on mingisugused minu või ettevõtete või valdkonnaga, kus ma töötan, seotud lood -, siis olen alati põnevusega vaadanud, mida me ka filmides näeme, kus süüdistaja ja kaitsja on mõnikord vastastikku väga-väga teravad, siis nad lähevad kohtusaalist välja ja patsutavad teineteist õlale. Nad on kursusekaaslased, kolleegid, see on teatav maneer või formaat, mida nad täidavad kui osa stsenaariumist või mängureeglitest.     

Tõepoolest, kui keegi on reljeefse ütlemisega, siis see jääb ju inimestele paremini meelde. Kui ma oleksin poliitik, siis ma püüaksin ka võtta endale teema, kus ma olen tugev, milles teised poliitikud on loodetavasti nõrgemad, kus ma püüaksin selliste sõnumitega välja tulla, mis on hästi edasijutustatavad. Ja ma näen, et riigikogus on mõned naised ja mehed, kes seda mu meelest väga külmalt kaalutledes teevad. 

Milline on teie vaade Eesti kaitseväele?

Ma olen selles valdkonnas mõneti erapoolik, kuivõrd ma olen Eesti kaitseväe reservohvitser ja olen olnud seda juba aastast 1998. Minu vaade kaitseväele on seesugune, et see on Eesti kõige suurem koolitusasutus üleüldse. Aastas võetakse ajateenistusse 3500 – nüüd juba rohkem – noort inimest. Kümme protsenti neist õpetatakse juhtideks, seersantideks ja ohvitserideks. Nad saavad esimese juhtimiskogemuse nendesamade kamraadide juures, kellega koos nad on teenistusse võetud, mõned kuud tagasi, aga nad on läbi teinud sügavama õppe.

See tähendab, et igal aastal pealt kolmesaja inimese, kes on koolitatud juhtima teisi inimesi, tuleb tagasi tsiviilellu. Nad on kusagil ehitustel, kusagil põllumajan-duses, kusagil koolides. See on kasu, mida me otseselt ei näe, aga see on ülimalt kasulik meie ühiskonnale, et meil on selline juhtide koolitamise süsteem olemas. Seda on väga vähestel riikidel maailmas ja Euroopas peale meie.

Kas Eesti asumine sõjaohtlikus piirkonnas peletab siit investorid eemale?

Sõjaoht NATO idatiiva riikidele peletab investorid siit eemale, jah, see on tõsi. Aga ka Aafrika peletab investorid eemale, ka malaaria peletab investorid eemale. Me oleme siin, kus me oleme. Me peame töötama nendega, kes tahavad tulla. Ja neid on, nagu me näeme.

Kuidas kommenteerite peaminister Kaja Kallase hiljutist sõnumit intervjuus The Times’le, et Euroopa peab Venemaa rünnakuks valmis olema lähema kolme kuni viie aasta jooksul?

Jah, see on ambivalentne. Me ju teame, et osa ennustusi on isetäituvad ennustused. Kuulsin kuskilt ja tundub, et nii ongi. See on see halb pool. Teisipidi käib kõva sahmimine. Mida Kaja Kallas on väga jõuliselt ja väga hästi teinud, on see, et suruda kogu aeg suuri Euroopa riike, et nad toetaksid Ukrainat rohkem, et nad investeeriksid kaitsetööstusse ja nõnda edasi. Ma arvan, et see on üks asju, millega Kaja Kallas läheb ajalukku.

Te olete liikunud Postimehest Hoiupanka, seejärel Eesti Ekspressi ja sealt Eesti Päevalehte juhtima; algatanud Pärnu Konverentsides ärikonverentside kultuuri Eestis, viimati juhtinud US Real Estate’i ja veebruarist alustanud Tartu Südalinna Kultuurikeskuse rajamist. Kuidas käib lahtilaskmine organisatsioonist, kuhu aastaid ollakse ennast säästmata panuustanud ja oma elu pühendanud? Kuidas edasi liikuda?

Loe rohkem:  Enamik inimesi toetab presidendi otsust jätta paljud saadikud vastuvõtule kutsumata | Eesti

See on nagu tsirkuses need akrobaadid, kes trapetsite peal hüppavad. Selleks, et järgmisest trapetsist kinni haarata, pead sa ju eelmisest enne lahti laskma. Enamgi veel, hüpata tuleb sellesse kohta, kus uut trapetsit veel ei ole, see alles tuleb sinna. Loodetavasti.  

Lahtilaskmine on alati otsus. Otsus, et nüüd ma hakkan midagi muud tegema, ja siis kui see otsus on tehtud – elu on näidanud – on hakanud need võimalused ise tulema, mis on huvitavad. Viletsam pool selle asja juures on see, et vanad sõbrad ja kolleegid jäävad ju maha ja ikka juhtub paratamatult nii, et vahe kasvab liiga suureks. Alguses käid vanas kohas iga nädal külas, siis käid kuu aja pärast… nagu laps kasvades vanavanemate juures, samasugune protsess. Ma olen püüdnud ennast sundida, et ma ikka suhteid hoiaksin ja sõprussidemed, mis töö juures inimestel enamasti tekivad, et need ära ei kaoks. Kõige rõõmsam asi on see, et igas järgmises (töö-)kohas, neid inimesi, kellele helistada, kui sa põrkad probleemile, mida sa ei tea, mida sa ei oska lahendada, on järjest rohkem.

Ja mida peab alati arvesse võtma, eriti kui sa juhi kohalt lahkud – ma olen töötanud väga palju just tähtajaliste lepingutega – on ju see, et keegi tuleb pärast sind. Respektist järgmise inimese vastu tuleks ju uute asjade tegemine ära lõpetada. Kuna temal on enamasti teistsugused plaanid. Aga uute asjade tegemise äralõpetamisel tekib enamasti auk sisse. Vaat selle dilemma lahendamine on mind alati paelunud. Vastus on selles, et need uuendused ei oleks mitte sinu omad, vaid peavad olema organisatsiooni omad. Uuendused ei tohigi tulla juhilt, vaid peavad tulema meeskonnast. Juhi ülesanne on luua võimalused, et neid uuendusi teha. Selle peale ma olen palju mõelnud ja see on mind alati köitnud, kuidas jätkusuutlikkust või jätkupidevust tagada olukorras, kus inimesed vahetuvad.

Mis saab siis, kui osad tartlased ootavad SÜKU-st Emajõe Ateena väärilist kultuuritemplit, aga teie pakute noortepärast sisse-välja käimise keskust?

Ega ma ju lõpuni ei tea, milline ta tuleb. See on protsess, kus lööb kaasa palju inimesi. Aga selleks, et ta oleks edukas, ei tohi ta olla klassikaline, klassikalise muusika jaoks peaks jääma Vanemuine, aga SÜKU-s peaks olema ruumi teistsugusele muusikale. Seda tuleb juba ehitusel planeerida – kas hakkab olema lühikese või pika heliga saal. SÜKU-s hakkab olema lühikese heliga saal rohkem popmuusikale. Ma naudin seda, kui tuleb debatt. Parimad ideed ütlevad alati inimesed, kes on vastu. Sest nad ütlevad midagi teistmoodi – pead lihtsalt kuulama õigesti. Seal on raamatukogu, kinosaalid, mõned restoranikoha, mis võiksid olla sündmusrestoranid – kuidas see kõik tööle panna, et sünniks uus kvaliteet.

Kui teil tuleb SÜKU eesotsas seista silmitsi võimalike kärbetega, siis kuidas te reageerite? Millal ütlete, et siit ma edasi ei lähe?

Ma mõtlen alati, kuidas saavutada seda kõige paremat. Ma olen kogenud, et kui inimesed ütlevad, et see on minu punane joon, sealt ma edasi ei lähe, siis on konfliktioht. kui on tekkinud konflikt, siis pole enam võimalik leida mõistlikke lahendusi. Ma püüan teisele poole. Me tahame sinna palju inimesi käima, me tahame kokku panna selleks raamatukogu, muuseumi ja teised funktsioonid. Inimesed, kes neid funktsioone teostavad, peavad ütlema, mida selles olukorras teha, ja sealt me saame otsida edasi lahendusi.

Läbirääkimiste osas pean ennast osavaks, aga erarahakaasamises ma pole osav, selles on minust paremaid. SÜKU osas taandub see sellele, millised on need eraettevõtted, keda tahame kutsuda sinna üürnikutena. Nagu restoranid, kes peavad piisavalt hästi teenima, aga ka luuleõhtuid korraldada. Kui meil on korralikult maksev restoran, kes tegeleb ka kultuuriga – siis väga lahe!

2245212h8901t24

Aavo Kokk räägib Vikerraadio “Kajaloodile” antud intervjuus ka Eesti Päevalehe paberväljaande lõpetamisest, koos Andres Eilartiga kunstiraamatute väljaandmisest ja kultuuripealinna avapidustustest.

Kokk: parimad ideed ütlevad alati välja inimesed, kes on vastu” opens the conversation about the importance of constructive criticism in Estonia. It reflects the idea that the best ideas often come from those who are willing to challenge the status quo and speak out against the norm. This mindset is crucial for progress and innovation in any society. It encourages people to voice their opinions and push for improvement, ultimately leading to a more dynamic and resilient community. In Estonia, this concept serves as a reminder to embrace differing perspectives and foster a culture of open dialogue and continuous growth.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga