Harri Tiido: mälust ja poliitikast idanaabrite juures | Arvamus

1441702h0f3dt24

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime Harri Tiidost, kogenud diplomaadist, kes on pühendunud idanaabrite mälule ja poliitikale. Tema sügavad teadmised ja kogemused on teinud temast olulise arvamusliidri, kes on pidevalt kaasatud keerulisse ja olulisse suhtesse meie idapoolsete naabritega. Tema mõtteavaldused ja seisukohad on kujundanud arusaamist meie suhetest idanaabritega ning tema arvamus on muutunud oluliseks ka rahvusvahelisel tasandil. Harri Tiido mälust ja poliitikast idanaabrite juures on paeluv ja oluline teema, mis puudutab meid kõiki.

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord Jade McGlynni abil vaatluse all mineviku poliitika Putini Venemaa. McGlynni sõnutsi ei ole sõda Ukrainas pelgalt küünikute ettevõtmine, selle taga on äärmuslik mõttelaad, mis suunab kuritegudele kellegi väidetava vabastamise nimel, märgib Tiido.

Tõukun taas ühest Venemaad puudutavast raamatust. Tegemist on Jade McGlynni mulluse üllitisega “Mälu loojad. Mineviku poliitika Putini Venemaal” (Jade McGlynn, “Memory Makers. The Politics of the Past in Putin’s Russia”, 2023).

Raamat on põhiosas kirjutatud enne, kui Moskva laiendas Ukraina vastase agressiooni täieulatuslikuks sõjaks. Autor seletab aga kirjeldatud tegevuse ja retoorika otsest seost sellega, et Venemaa hõlmatuses jaoks oli sõda vaata et ainuke võimalus. Nimelt ei saa Venemaa kunagi olema rahus naabritega enne, kui suudab olla rahus iseenda ja oma ajalooga. Mälestustel on kultuuris tohutu jõud ning Kreml on seda jõudu kasutanud riigi elanikkonna ettevalmistamiseks sõjaks ja repressioonideks.

Mälupoliitika on üldse väga sügaval Vene poliitilises süsteemis. Kui vaadata paari aasta taguseid põhiseaduse muudatusi, siis tähtsaim neis ei olnud tegelikult Vladimir Putini ametiaja piirangute kaotamine. Kaalukam oli hoopis see, et põhiseaduse keskmesse paigutati kohustus kaitsta ajaloolist tõde ja suure isamaasõja mälestust. Selles mälestuses ei ole kohta hirmutegudele vallutatud aladel ega Ida-Euroopa okupeerimisel. Nii Vene valitsus kui ka riigimeedia hägustavad teadlikult erinevust ajaloo ja mälu vahel. Ajaloo pähe pakutakse seda, mis on tegelikult mälu. Mälu võib aga väga valiv olla.

Ajavahemikus 2018–2021 jõuti Moskvas seisukohale, et õige mälu on vene identiteedi põhitunnus. Ehk selleks, et vene rahvas omaks ühtset vene identiteeti, peetakse vajalikuks ühendada surnud, elavad ja veel sündimata inimesed kujutletud kogukonnaks.

Kremli narratiivile on leitud ka kolm tugiargumenti. Esiteks, Venemaal on vaja tugevat riiki. teiseks, Venemaal on oma eriline arengutee. Ja kolmandaks, Venemaa kui messianistlik suurriik omab midagi unikaalset, mida maailmale pakkuda. Selle viimase osas ei ole küll täpsustatud, mis see on.

Loe rohkem:  Aimar Ventsel: Vene maailma idee viisid massidesse Lenin ja Stalin | Arvamus

Oma ajaloonarratiivi selgrooks on võetud suur isamaasõda. Lisaks on Putini ajal esile tõusnud trend kodeerida nõukaaja ebamäärased mälestused ümber vene patriotismiks, et luua jätkuvuse tunnet. Kui varem oli rahvuslikkus ehk vene natsionalism sordiini all, siis Ukraina kriisi vallandumise järel hakati reklaamima etniliselt kaasavat “venelikkuse” (vene keeles “russkosti“), kuvandit. Etnilisi vähemusi ei tõrjuta küll otseselt kõrvale, kuid toonitatakse, et valitsev peab siiski olema vene kultuur ja vene mõttelaad.

Ajaloos peab valitsema üks narratiiv, mis vastab ka küsimusele venelaste ühtekuuluvusest ja argumendile unikaalsest vene kultuurilisest teadvusest. Nii saab tõsta esile Venemaa erilisust, vene rahvaks olemise mõtet ja õigust dikteerida tingimusi teistele rahvastele ja riikidele.

Kui vaadata Vene infojulgeoleku doktriini, loeb see erimeelsused ajaloo narratiivi osas rünnakuks vene rahva põhialuste vastu. Ehk sa kas usud ametlikku peegeldust ajaloost või oled rahvavaenlane.

Eksituste vältimiseks on rahvast vaja kaitsta võõraste ideede ja väärtuste eest. Alates 2012. aastast on olnud rida algatusi ja seadusi ning määrusi lubatu kohta ajaloost rääkimisel. Käivitati projekt võidu etteütlus ehk diktant pobedõ, mida püütakse ka teistesse riikidesse eksportida. Samuti tantsuvõistlus võidu valss, võidu laulud, surematu polk, rääkimata juba Georgi lindi kampaaniatest.

“Mõte on kinnitada, et toimumas olevad sündmused lõpevad samal moel kui ajaloolise näite puhul.”

Tuuakse ka võrdlusi nüüdisaja sündmuste ja mineviku vahel. Pärast Krimmi annekteerimist võrreldakse sõda Donbassis ja nüüd laiemalt Ukrainas suure isamaasõjaga. Tolle sõja ajal raamistati toimuvat 1812. aasta sõjaga Napoleoni vastu ja seda sõda omakorda kirjeldati kui kordust 1612. aasta lahingule Moskva pärast. Mõte on kinnitada, et toimumas olevad sündmused lõpevad samal moel kui ajaloolise näite puhul.

Ajalugu kasutatakse sisuliselt ka rahva koondamiseks vaenlaste vastu nii sise- kui ka välisriiklikult. Kasutatav keelepruuk viitab taas rahvavaenlastele, järsult on sagenenud süüdistused luuramises ja eriti riigireetmises. Seegi on ajaloost tuttav areng.

Kogu see ajaloo kallal nätsutamine ei piirdu oma rahvaga, ka välismaal püütakse levitada arusaama Venemaast kui riigist, millel on unikaalne side ajalooliste ja kultuuriliste traditsioonidega. Venet serveeritakse ka kui teenäitajat või majakat kõigile maailmas.

Loe rohkem:  Aile Lehtse: välistööjõust ja eesti keele oskusest | Arvamus

Ajalugu on kasutusel diplomaatiaski, mida jutuks oleva raamatu autor nimetab mäludiplomaatiaks. See erineb mälusõdadest selle poolest, et siht on pehme jõuga leida mälukaaslasi ja liitlasi, levitades Vene ajaloonägemust. Tõenäoliselt kõige edukam mäluekspordi artikkel on Georgi lint, seda siis alates 2009. aastast. Kuid ka surematu polgu ideed on püütud vähemalt Euroopas aktiivselt juurutada vene rahvusest kohalike elanike toel.

Arvatakse, et Venemaal on probleeme identiteedi ja eesmärgitundega. Boriss Jeltsini ajal oli antikommunism, vene natsionalism ja kapitalism. Neil ei õnnestunud vene rahva südant võita. Putini varased võimuaastad uut narratiivi ei esitanud ja keskenduti aineliste olude parandamisele.

Aastaks 2012 tunti Kremlis aga juba vajadust ühtse narratiivi järele, kuna massilised protestid ja majanduse allakäik hakkasid võimu ohustama. Tühimiku täitmiseks võetigi kasutusele kultuuriline ja ajalooline teadlikkus, jutlustades, kuidas Putin juhib venelasi kultuuri ja ajaloo õige mõistmise alusel. Kui nüüd sellele ka Ukrainas toimuv sõda juurde pookida, siis püüab Kreml viidata oma õigustele sundida õigele kultuuri- ja ajaloo alasele arusaamale teisigi rahvaid, sõltumata nende soovist.

Autor märgib, et sõda Ukrainas ei ole pelgalt küünikute ettevõtmine. Selle taga on äärmuslik mõttelaad, mis suunab kuritegudele suure isamaasõja ja kellegi väidetava vabastamise nimel. Olles liiga kaua jõllitanud iseenda heroilise mineviku peegeldusi on Putin ja tema kaaskondlased hakanud ilmselt ise oma valesid uskuma.

Nii rahvas, armee kui ka Kreml ise on paigutatud peegelmaailma, kus kõik on vastupidine tegelikkusele. Moskva mäluloojad on loonud venelaste jaoks kujutlusreaalsuse, mis tugineb ajaloo tõlgendamisel ja selle tõlgenduse tiražeerimisel nii meediamaastikul kui ka poliitikas. Ja see on mõeldud ka teiste rahvaste ajude komposteerimiseks.

Kokkuvõttes võib öelda, et Harri Tiido artikkel mälust ja poliitikast idanaabrite juures pakub huvitavat ja mõtlemapanevat lugemist. Ta suudab sügavalt ja sisuliselt analüüsida Eesti suhteid idanaabritega ning tuua esile ajaloolise mälu olulisust poliitilistes otsustes. Tiido julgeb välja öelda keerulisi tõdesid ja propageerib avatud ning ausat arutelu. Artikkel ergutab lugejaid mõtlema Eesti ja idanaabrite suhete üle ning paneb kahtlemata mõtlema sellele, kuidas minevik meie olevikku ja tulevikku mõjutab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga