Kert Valdaru: kooliea tõstmine kaasava hariduse peegelpildis | Arvamus

2295198h9dect24

Estonia has made significant strides in fostering inclusive education for all students, and Kert Valdaru is at the forefront of this progressive movement. In his article, “Kert Valdaru: kooliea tõstmine kaasava hariduse peegelpildis | Arvamus,” he sheds light on the importance of inclusive education in reflecting the true diversity of society. Valdaru’s insights and advocacy for equal opportunities for all students, regardless of their background or abilities, are both inspiring and thought-provoking. Join us as we delve into the transformative power of inclusive education through Valdaru’s perspective.

Me vist kõik nõustume, et mitteõppivate noorte osakaal on murettekitavalt suur. Noori, kellel on vaid põhiharidus, loeme viimasel kolmel aastal kokku 11 protsenti. See tähendab, et 13 000–14 000 noort inimest on kolmel viimasel aastal jäänud koju, nad ei õpi ega tööta.

Samuti jätkab järjest vähem noori oma haridusteed. Kui varem ei tegelenud õpingutega kolm protsenti põhikooli lõpetanutest, siis nüüd on sellest protsendist saanud viis. Nii lõpetab igal aastal põhikooli ligikaudu 13 000 noort, kellest 850 kaovad kogu haridussüsteemist üldse minema. Haihtuvad. Justkui iseenesest.

Kaasav haridus ja individuaalne õpitee kõlavad sõnades hästi, aga kui vaatame otsa arvudele, siis kas me teame päriselt, mis peitub nende taga? Kas oskame öelda, milliseid lugusid jutustavad need tuhanded noored, kel kõigil on erinevad põhjused selleks, miks nad ei ole oma õpiteed jätkanud?

Leian, et siiani ei ole iga õpilase loosse piisavalt hästi sisse puuritud. Tihti võivad õpitee katkemise taga olla põhjused, mis ei ole seotud koolikeskkonnaga. Näiteks võib tegu olla majanduslike ja/või sotsiaalsete probleemidega. Iva võib peituda ka noore inimese eripärades.

Õpikohustusliku ea tõstmine on küll õige väärtuspõhine tegu, kuid see ei lahenda meie ees seisvaid probleeme sisuliselt. Miks? Sest koolis püsimise kohustus ei muuda õpilase isikust lähtuvaid probleemkohti või – kasvõi näiteks võitlust mõne haiguse või ärevushäirega – lihtsamaks. Samuti ei tõsta see automaatselt õppijate enesekindlust ja motivatsiooni haridussüsteemis püsimiseks. Vaja on tugevat tugivõrgustikku noore ümber. On positiivne, et haridus- ja teadusministeerium püüab reformi eestvedajana lahendusi otsida.

Kutsehariduse õlule lükatakse suur vastutus

Õpikohustuse pikendamine lükkab kutseõppeasutustele tohutult suure vastutuskoorma. Kui põhikoolis ei ole olnud piisavalt aega toevajadusega noortega tegeleda – kuna puudu on vajalik arv tugispetsialiste, aega ja üldiselt ressurssi –, siis reform ei tohi anda põhikoolile vabastust õppijatele toepakkumisest ja lisa-aasta võimaldamise vastutusest. Umbes nii, et tegelege nende tekkivate probleemidega nüüd ise edasi, teie kohustus ja vastutus on hoida neid noori kuni 18. eluaastani koolis.

Samal ajal kostub ka esimesi signaale gümnaasiumide direktoritelt, et nad pigem tõstavad lävendit ja võtavad kooli vähem õppijaid, kui pakuvad võimalusi probleemsetele noortele õppima tulla. Nõnda võibki langeda vastutuskoorem suuresti kutsehariduse õlgadele.

Haridusreformi kaasava hariduse tõepeeglisse vaatamine kipub praegu koonduma kutsekoolidesse, kus tuleb aru saada, milline on noore inimese toevajadus tegelikult ja millist tuge, sh tugiteenuseid, on talle pakutud põhikoolis. Selgeks on tarvis teha, kas ta on saanud kaasa piisavalt põhjaliku ettevalmistuse ja oskuste pagasi koolitee jätkamiseks.

Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse kogemus näitab, et põhikoolide tase on väga erinev. Meile saabub õpilasi, kes on saanud põhjaliku ettevalmistuse ja toetuse, sh sotsiaalsete oskuse osas, aga paraku neidki, kelle enesekindluse tõstmisega peame hakkama väga aktiivselt igapäevaselt tegelema.

Loe rohkem:  Alar Karis: hinnakem puhast keelt, hinnakem kirjanikke ja õpetajaid | Arvamus

Haridusreformi üks teravik tuleb suunata tõesti päriselt individuaalsesse õpiteesse ning sellesse, et iga toevajadusega noorega tegeletaks vajaduspõhiselt ning süstemaatiliselt. Peame saama jälile põhjustele, miks noored põhikooli lõpetades oma haridusteed ei jätka või miks nad koolist välja langevad, ja nende põhjustega tegelema. 

Õpilase sotsiaalsete oskuste hindamine peab algama põhikoolis

Olen veendunud, et õpilaste oskustepagasi kaalumine alles gümnaasiumisse või kutsehariduskeskusesse suundumisel on liialt hiline. Teinekord ei hinnata kutsekooli vastuvõtuperioodil õpilasi ka kuigi põhjalikult, mis tähendab, et kooliaasta alguses hakkavadki tekkima esimesed erinevad probleemid. Seda sel lihtsal põhjusel, et koolil, õpetajal ja spetsialistidel puudub info, missugust tähelepanu, tuge ja toetavat keskkonda oleks vaja noortele juba algusest peale pakkuda.

Õpilase suhtes oleks ausam, kui põhikool hindaks põhjalikult, kas noor on valmis liikuma edasi järgmisse õppeastmesse või vajaks ta mõtestatud lisa-aastat, et lihvida sotsiaalseid ja igapäevaeluks vajalikke oskusi, mis võimaldaksid hiljem paremini kutsekoolis hakkama saada.

On selge, et reform tõstab õpetajate koormust ning vajadust rohkemate spetsialistide järele kutsekoolis. Kui õpilastele mõeldaks varem, oleks koolil võimalik oma ressursse paremini planeerida.

Tugisüsteem ei tohi kaduda koos kooliga

Ühtse hindamissüsteemi tekkimine ja olemasolu on väga tähtis ka näiteks siis, kui õpilane liigub õppima teise kooli ja kõik vajalikud andmed, kogu õpitee ja kaardistus tulevad temaga kaasa. Järgmises koolis ei ole enam tarvis raisata aega sellele, et õpilast uuesti nii-öelda lahti muukida.

“Noore tugivõrgustik peab olema rohkem kogukonnapõhisem ning mitte piirduma kooliga.”

Lisaks tuleks ümber vaadata meie praegune tugisüsteem kutsehariduses. Kui vaatame noorte vaimse tervise probleemide tõusvat trendi, siis nõudlus toevajaduse ja tugispetsialistide järele kasvab. Kutsekoolil üksi on keeruline kogu toetavat tugivõrgustikku üleval hoida. Raske on rahaliselt ja raskusi on tugispetsialiste leidmisega, olgu selleks siis psühholoog, eripedagoog, tööhõivespetsialist või sotsiaaltöötaja. Noore tugivõrgustik peab olema rohkem kogukonnapõhisem ning mitte piirduma kooliga.

Ainult koolipõhisele tugisüsteemile toetudes on väga suur oht, et õppetöö katkestades haihtub noor oma probleemidega. Kohaliku omavalitsuse ja koolide infosüsteemid ei ühildu ning info, et noor on katkestanud õppetöö, ei jõua kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajateni. Kui on olnud toevajadus kutsekoolis, siis ei kao see vajadus iseenesest ka kutsekoolist lahkudes. Aitaks, kui suureneks koostöö kohalike omavalitsuste, töötukassa spetsialistide ja ka koolide enda vahel.

Õpime soomlastelt

Võiksime haridusreformiga jõuda sellise süsteemini, nagu on Soomes. Seal võeti paar aastat tagasi vastu seadus, millega tõsteti kohustusliku hariduse iga 18. eluaastani. Reformiga kaasnes toevajadustega õppijate kasv kutsekoolides. Tugivõrgustiku sujuvalt tööle saamine võttis aega ning individuaalse õpitee pakkumisel ilmnes raskusi. Nüüd ollakse olukorraga rahul. Rahulolu saavutamisele on kaasa aidanud kaks tööriista: RUORI ja HOKS

Soome Luovi ametikoolis kasutatakse õpilaste sisseastumisel RUORI-metoodikat, millega hinnatakse õpilase tugevusi ja arengukohti neljas kategoorias: enesejuhtimine ja motivatsioon, õppimise ja töötamise oskused, koostööoskused (sotsiaalsed oskused) ning argioskused.

Õpilase arengut hinnatakse pärast sisseastumist kogu õppeperioodi jooksul kaks kuni kolm korda aastas. Selleks on ette nähtud grupp spetsialiste, kes hindavad, millistes aspektides tuleb õpilast järele aidata. Näiteks võib selguda, et noorel inimesel on muresid stressijuhtimisega ja seda teades suunatakse spetsialistide tugi ning abi just selle väljakutse lahendamisse. RUORI asemel võib kool valida endale ka mõne teise metoodika.

Loe rohkem:  Joe Noormets: treeneri ja sportlase inimväärikus ei tohi sõltuda edust spordis | Arvamus

Tuginedes RUORI hindamismetoodikale annab Luovi ametikool sisendi HOKS-i ehk õppija erialase ja sotsiaalsete oskuste arenguplaani. Sellest saab õppija teekaart iseseisvamasse ellu, selles on välja toodud tema kompetentsid, arengukohad ning millist tuge õppija vajab, et ta oleks võimeline oma eesmärgid saavutama, näiteks avatud tööturul töötama. HOKS-i süsteem on Soomes üleriiklik ning samadel alustel kõikides kutsekoolides. Samuti on olemas ühtne tehnoloogiline platvorm.

Sellised hindamissüsteemid nagu RUORI ja HOKS võimaldavad muuta õppija õppeaja paindlikuks. Soomes võetakse kutsekoolidesse õpilasi vastu aasta läbi ning õpilased lõpetavad kooli erinevatel aegadel. Kui kaheaastane õppekava läbitakse pooleteise aastaga ja õppija on omandanud kõik vajalikud oskused, ei hoita teda koolisüsteemis veel pool aastat kinni, vaid ta saab kooli lõpetada ja tööturule liikuda. See võimaldab ka õpetajatel ja koolil oma ressursse paremini jagada.

Oluline on, et iga õppija saab toe õigel ajal

Vaadates haridustee katkemiste hulka Eestis, on selge, et vajame iga õpilase toevajaduse hindamiseks ühtset mudelit ja süsteemi, mis peaks algama alusharidusest ja olema läbivalt lapsega kaasas. Nii saaksime luua paremaid sildu üldhariduskoolide, kutsekoolide ja ka gümnaasiumi vahel. See võimaldab ka õpetajal paremini keskenduda klassiruumis erialaste teadmiste edasiandmisele kõikidele õpilastele.

“Oluline peaks olema see, et iga õppija saab toe õigel ajal, ja et toe pakkumine õppijale põhineks vajadustel.”

Oluline on mõista, et iga inimese toevajadus on erinev. Mida varem tegeletakse õpilase ja tema individuaalse õpiplaaniga, seda vähem kaotame hiljem väärtuslikku aega. Oluline peaks olema see, et iga õppija saab toe õigel ajal, ja et toe pakkumine õppijale põhineks vajadustel, mitte võimalustel. Nii on võimalik ka koolis püsida ja pakkuda noortele ning õpetajatele ja tugispetsialistidele eneseteostuseks motiveerivat keskkonda.

Keegi ju ei taha, et hiljem peeglist vaadates kostuks haridusreformi tunnuslauluna Radioheadi “Creep” ning nii noored kui üle töötanud õpetajad ja tugispetsialistid samastaks end tulevikus koolis laulusõnadega: “But I’m a creep, I’m a weirdo What the hell am I doing here? I don’t belong here” (Aga ma olen imelik, ma olen veidrik. Mida kuradit ma siin teen? Ma ei kuulu siia).

Pigem soovime, et nii noor kui ka õpetaja ja tugispetsialistid tunneks ennast haridusmaastikul erilisena, oodatuna ja kooli kuuluvana. Optimistina usun, et tunnuslauluks kujunebki midagi positiivset. Aga selle laulu kirjutamisega oleme alles alguses.

Kokkuvõttes on Kert Valdaru artikkel kaasava hariduse olulisusest ning kooliea tõstmisest väga oluline ja aktuaalne teema Eestis. Ta toob välja vajaduse tagada kõigile lastele võrdne ligipääs haridusele ning rõhutab, kuidas kaasav haridus võib aidata kaasa ühiskonna arengule ja õiglasemate võimaluste loomisele. Valdaru artikkel paneb mõtlema haridussüsteemi muutmise vajalikkuse üle ning innustab mõtlema sellele, kuidas saaksime kõikide laste arengut ja õppimist toetada. Tuleb jätkata arutelu ja tegevusi, mis aitaksid kaasavat haridust Eestis veelgi edendada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga