Eduard Odinets: kiirlaenude ohvrid vajavad märksa suuremat kaitset | Arvamus

Eestis on kiirlaenude ohvrite kaitse oluline teema ning Eduard Odinets on tulnud välja seisukohaga, et praegune kaitse tase ei ole piisav. Tema arvates vajavad kiiresti laene võtvad inimesed palju suuremat kaitset kuritarvituste ja halbade finantsotsuste eest. Eduard Odinetsi arvamus on aktuaalne ning väärivad tähelepanu kõik, kes seisavad silmitsi kiirlaenude negatiivsete mõjudega. See on oluline teema, mis mõjutab paljusid Eesti elanikke ning nõuab kiiret ja tõhusat lahendust.

Kindlasti ei ole Eestis piisavalt tehtud selleks, et inimesed end lõhki ei laenaks, et “kiiret” raha ei antaks neile, kes pole võimelised tagasi maksma ja et laenuga kaasnevad kulud ei ületaks laenusummat, kirjutab Eduard Odinets.

Eluaseme- ja tarbimislaenudega seotud probleemid ning nende lahendamine on taas teravamalt päevakorda kerkinud. Eluasemelaenude puhul käib jutt pigem reeglite lihtsustamisest, näiteks bürokraatia ja sellega kaasnevate kulude vähendamisest laenu ülekandmisel ühest pangast teise. Sellest kõneles Eesti Panga panganduse konkurentsiolukorra analüüs ning neid mõtteid toetas hiljuti Aivar Hundimägi Vikerraadio päevakommentaaris.

Tarbimislaenude puhul on muresid oluliselt rohkem. Eesti Pank juhtis tähelepanu sellele, et vaatamata majanduskriisile on suurenenud tagatiseta tarbimislaenude ja krediitkaardilaenude arv. Selliste laenude kiire kasv on suurendanud ohtu, et üha rohkem inimesi satub tagasimaksetega raskustesse, kirjutas ökonomist Raol Kallas. Justkui keskpanga analüüsi kinnituseks kirjeldasid võlanõustajad ERR-i uudises, kui kergekäeliselt antakse noortele suurte summade ulatuses tarbimislaene, mis ei ole kooskõlas nende töötasuga. Kahjuks on päris tavapärane kiirlaenude andmine töötutele.

Näited tegelikkusest, samuti erinevad analüüsid viitavad otseselt vajadusele reguleerida kiirlaenude turgu nii, et krediidisaajad oleksid enam kaitstud. Krediidiandja ei lase kindlasti endale liiga teha.

Juba aastaid on suured lootused seotud nn positiivse võlaregistriga, mis annaks ülevaate selle kohta, millised on meist igaühe kohustused ja mis loodetavasti aitaks välistada vastutustundetu laenamise. Rahandusministeerium on lubanud saata registri loomise eelnõu tänavu riigikokku, et pärast vajalike muudatuste seadustamist tegeleda veel aastake tehniliste lahendustega.

Seega pole enne 2026. aastat seda kauaoodatud tööriista oodata. Lood elust enesest ja probleemi süvenemine osutavad küll vajadusele pingutada selle nimel, et võlaregister kiiremini tööle hakkaks.

Riigikogu menetluses on veel üks ammuoodatud algatus, krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu. Õiguskomisjon valmistab seda praegu ette suure saali esimeseks lugemiseks, mis eeldatavasti juhtub aprilli teisel nädalal. Kavas on allutada inkassofirmad finantsinspektsiooni järelevalvele, näha neile ette sanktsioonid ning sätestada firmade juhtidele ja omanikele nn usaldusväärsuse nõuded.

Uus seadus kohustab inkassofirmasid taotlema tegevusluba ja omama vähemalt 25 000 euro suurust kapitali. Terve rida nõudeid kehtib inkassofirmadele siis, kui nad kasutavad võlgade sissenõudmiseks kolmandaid isikuid. Inkassoteenuste reguleerimine on kahtlemata väga oluline samm kaitsmaks neid laenusaajaid, kes on jäänud oma kohustuste täitmisel hätta.

Kas on tehtud piisavalt, et inimene ei jõuaks nii kaugele, et temaga tegeleb inkasso? Eesti inimeste sissetulekute suurendamine ja parema laenuvõimekuse tagamine on asja üks pool ja sellele tuleb poliitikutel igapäevaselt mõelda. Kindlasti ei ole piisavalt tehtud selleks, et inimesed end lõhki ei laenaks, et “kiiret” raha ei antaks neile, kes pole võimelised tagasi maksma ja et laenuga kaasnevad kulud ei ületaks laenusummat.

Väidan, et inimesed vajavad suuremat õiguslikku kaitset kohe laenu andmise etapis, sest hiljem, kui nad on võlakeerisesse sattunud, on abi juba märksa keerulisem anda.

Kindlasti tasub kaaluda ettepanekut kehtestada sarnaselt eluasemelaenudega ka tarbimislaenudele eraldi piirmäär, mis lähtub laenumaksete ja sissetuleku suhtest. See oleks vajalik just kiirlaenude puhul.

Pikalt on arutatud tarbijakrediidilepingute viivisele absoluutlae seadmise üle. Praegune seadus lubab kehtestada viivise määraks Euroopa Keskpanga intressimäära +8 protsenti, kuid määrata saab ka suuremat viivist. Meediast on teada valusad lood viiviste ulmelistest intressidest, mis näitab, et ka selles teemas tuleb lahenduseni jõuda. Lisaks võiks tarbijakrediidi puhul sätestada hilisema viivise jooksmise tähtaja.

Eraldi teema puudutab kiirlaenude reklaami keelustamisest. Minu meelest tuleb esimesena paika saada kiirlaenu legaaldefinitsioon, sest hetkel on tegu lihtsalt laenutootega, mida iseloomustab tagatise nõude puudumine, väike laenusumma ning lühike tagasimaksetähtaeg.

“Rahasumma otse kätte lubamine on praegu keelatud vaid teles ja raadios, mistõttu teevad muret neti- ja otsepostireklaamid.”

Ja kui ei õnnestu kiirlaenu definitsiooni seadustesse panna, siis tasuks ehk keelata selliste krediiditoodete reklaam, kus tagatist ei nõuta tagatist või jääb laenusumma alla 2000 euro. Igal juhul tuleb midagi ette võtta. Rahasumma otse kätte lubamine on praegu keelatud vaid teles ja raadios, mistõttu teevad muret neti- ja otsepostireklaamid.

Pikalt õhus olnud idee muuta tarbijavaidluste komisjoni otsused siduvateks (siduvad on näiteks töövaidluskomisjoni otsused) on seni takerdunud justiitsministeeriumi vastuseisu taha. Selline muudatus oleks eriti oodatud just tarbimislaenude puhul.

Krediidi kulukuse piirmäär on laenusaajaid väga aidanud ja ka turgu korrastanud. Aga krediidilepingu tühisuse võiks määrata ka muudel juhtudel, näiteks siis, kui laenuvõimekust on ebapiisavalt hinnatud või on loodud laenu kulukusest vale ettekujutus.

Veel võiks muuta kohustuslikus tarbijakrediidilepingu kohtuvälise ümberkujundamise ettepaneku tegemise laenusaajale, kui klient on tagasimaksetega raskustes. See võiks hõlmata tähtaja pikendamist, tagasimakse edasilükkamist, mitme lepingu nõuete summeerimist, aga ka intresside, viiviste määrade muutmist. Seaduseelnõus on hetkel kirjas see võimaluse, mitte kohustusena.

Need on ainult mõned mõtted ja ideed, mis väärivad minu hinnangul ellu viimist. Minuni jõuavad pea iga päev kurvad juhtumid kiirlaenuohvritest. Seega tunnen kohustust teha nii nende kui nende perede heaks midagi enamat, kui vaid võlaregistri rakendamine ja järelevalve tugevdamine inkassofirmade üle.

Keerulises majandusolukorras otsivad paljud kaaskodanikud kõige lihtsamaid raha laenamise viise, kuid pahatihti osutavad sellised laenud hiljem üle jõu käivitaks ning vaid süvendavad raskusi. Raha laenamine ei pea nii kerge olema.

Kokkuvõttes on selge, et Eduard Odinetsil on õigus, kui ta räägib kiirlaenude ohvrite vajadusest suurema kaitse järele Eestis. Kiirlaenudest tingitud võlgadesse sattumine võib olla üksikisikutele hävitav ning seetõttu on oluline rakendada meetmeid nende kaitsmiseks. Eesti võimud peaksid astuma samme, et reguleerida ja järelevalvet kiirlaenuturul ning tagada, et tarbijaid kaitstakse ebaõiglaste laenutingimuste eest. Ainult nii saame tagada turvalisema ja jätkusuutlikuma finantskeskkonna kõigile Eesti kodanikele.