Heldur Meerits: millega tuleks eelarvepuntra lahtiharutamisel arvestada? | Arvamus

921307hc4c7t24

Heldur Meerits: Millega tuleks eelarvepunktra lahtiharutamisel arvestada? | Arvamus

Eesti eelarve on keeruline ja mitmekihilised süsteem. Heldur Meerits, majandusteadlane ja pikaajaline poliitiline analüütik, annab valgust eelarvepunktra lahtiharutamise keerulistele küsimustele.

Mis on eelarvepunktra lahtiharutamise potentsiaalsed plussid ja miinused? Kuidas tagada, et reform ei kahjusta oluliseid sotsiaalseid programme?

Loe Heldur Meerits’i arvamust ja saanda arusaam eelarvepunktra lahtiharutamise tagajärgedest Eesti majandusele ja inimestele.

Kunagi oli Eestis olukord, kus linnarahvas käis maal põllutöödel abis. Ühest küljest oli see veidi talgutraditsiooni jätkamine, kuid ennekõike ei suutnud kolhoosid-sovhoosid ootustega sammu pidada. Ega põllumajandusettevõtted saanudki olemasoleva süsteemi raames väga midagi enamat ette võtta. Ning esitatud vastasseisus oleks justnagu pidanud ootusi kärpima. Kud selliste sofismide tõttu keegi söömiskombest ei loobunud. Toonane “šeflus” loomulikult probleemi ei lahendanud – kuid ehk mõne kröömikese võrra siiski leevendas.

Juba aastapäevad oleme imestanud valitsuse tegevusetuse ja otsustamatuse pärast. Möödunud nädalal sai aga draama lahenduse: Kaja Kallas on endale võitmas kauaigatsetud EL-i välisesindaja kohta.

See tundub täiuslikult win-win olukord olevat. Ühelt poolt saab inimene hingelähedasele tööle, kus on võimalik kasu tuua nii Eestile kui Euroopale. Teisalt saab aga valitsus kännu tagant liikuma, sest mõnede otsustega on juba hiljaks jäädud.

Riigieelarve puudujäägi osas pole möödunud aastaga peaaegu midagi saavutatud ning selle aja jooksul on vaid laenu juurde võetud ning vastavalt kasvavad ka iga-aastaselt makstavad intressid.

Lahenduseni jõudmine ei käi nipsust, vaid eeldab lisaks valitsuse otsusele ka laiemat arutelu avalikkuses – et kasvõi mingilgi määral tehtavaid valikuid rahvas aktsepteeriks. Edasi ongi käesoleva kirjatöö eesmärgiks niiöelda šefluse korras skitseerida mõned piirjooned, millega tuleks riigieelarve probleemipuntra lahtiharutamisel arvestada.

Riigieelarve strateegiat koostades on üldjuhul tarvis aru saada, kuskohal majandustsükli suhtes asutakse. Sest sellest sõltub, kas eelarve peaks kokku tulema üle- või puudujäägiga või lausa tasakaalus. Või vähemalt ideaalmaailmas oleks niimoodi.

Tänastes oludes aga asetub üks teema sellest ettepoole – see on mõistagi sõjaoht. Sõda tähendaks kümnete tuhandete inimeste eemaletõmbamist oma igapäevaste tööde juurest. Samuti peame arvestama suuremate või väiksemate purustustega.

Sõja puhul pole mõtet arvutada tõenäosusi. Ükskõik, kas jõuame välja ühe või viie või 10 protsendi juurde. Kulli ja kirja visates saame seda korrata 100 või tuhat korda. Oma elu elades pole see võimalik, on ainult üks versioon meie elust, millega peame hakkama saama. Ning kui sõja tõenäosus on suurem kui null, siis tuleb sellega ka arvestada.

Sõda on olukord, kus varem või hiljem tuleb mängu panna kõik ressursid. Mõistagi kuulub siia ka raha. Ning eelarvestrateegia kontekstis tähendab see ka võimekust täiendavalt raha laenata.

Kahtlemata on põhjust loota abi oma liitlastelt nii Euroopa Liidus kui NATO-s, ent mingilgi määral peaks säilitama iseseisva otsustamise võimekust. Ja iseseisvalt raha hankimise võimalus seda ka tähendab. Nagunii on sõja ajal turutingimustel raha laenamine ülimalt keeruline. Näiteks Ukraina võlakirjadelt, mille lunastamistähtaeg on kolme aasta kaugusel, ootavad investorid 60 protsenti ületavat tootlust.

Seda enam peaks täna säilitama investorites ettekujutust, et Eesti suudab eelarve osas olla distsiplineeritud ja säilitada kontrolli olukorra üle.

Loe rohkem:  Kersten Kattai: kas bussid jäävad maakondades oktoobris seisma? | Arvamus

Üldine võlakoormuse tase meil kuigi suur pole ja siin on hädavajaduse korral ruumi juurdelaenamise jaoks küll. Palju keerulisem on aga seis jooksvate tulude ja kulude osas. Siin ei tundu meie võimekus enam sugugi nii hea olevat. Tänavu suudame me napilt jääda kolmeprotsendilise defitsiidi piiresse. Ning järgmine aasta ähvardab isegi viit protsenti ületava defitsiidiga – kui me midagi ette ei võta.

Seejuures ärgem unustagem, et need numbrid räägivad defitsiidist SKP suhtes. Kui vaadata tulude ja kulude suhet, siis ülekulu hakkab lähenema kümnendikuni tuludest. See enam investorite silmis kuigi hea välja ei näe. Ja neid ei huvita jutud sellest, kuidas riigid justnagu pankrotti minna ei saa. Kasvõi äsjane Kreeka näide meenutab elavalt, kui lihtsalt osa erainvestorite võlgu maha kirjutati. Ja seetõttu tuleks vältida vähimatki mõtet, et Eesti oleks uus Kreeka.

Eelnevast peaks olema piisavalt selge, et Eesti ei tohiks ilma väga eriliste ja äärmuslike põhjusteta lasta oma eelarvepuudujääki paisuda üle kolme protsendi SKP suhtes.

Kuid on ka teisi kaalutlusi sõjatsükli kõrval. Peamine neist oleks suhestumine majandusarengu hetkeseisu. Kontratsüklilise loogika põhimõtted peaksid olema üleüldiselt tuntud: majanduskriisi ajal kuluta rohkem ning buumi ajal vähem. Seda lähenemist põhjendatakse enamasti vajadusega mõjutada majanduskasvu kiirust. Eesti (ja teiste väikeste ning avatud majandusega riikide) puhul aga võib kahelda sellise lähenemise tõhususes.

Lisaks eelarvelistele kulutustele mõjutavad raha pakkumist ka ekspordi edukus ning pankade laenutingimused. Need faktorid võivad toimida eri suundades. Ning ka summadest rääkides ei pruugi muutused eelarvelistes kulutustes olla kõige suurem mõjutegur.

Pigem peaks läbi majandustsükli pidama silmas, et eelarve kulutused oleksid stabiilsed ning need ei oleks sõltuvuses tulude üle- või alalaekumistest.

Analüütikud pole päris veendunud, millises majandustsükli faasis me õigupoolest oleme. Majanduse reaalkasv on justnagu üheksa kvartalit olnud negatiivne. Kuid samas kõheldakse, kas statistikud on ikka kasutanud õiget deflaatorit, kas hinnatõus on ikka korrektselt arvutatud. Jaekaubanduse reaalne käive langeb, ent samal ajal hõive püsib kõrge ja ka palgad tõusevad edasi. Viimane võib aga olla tingitud ka meie rahvastiku vananemisest ja ei pruugi üheselt kirjeldada majandusarengu faasi. Nii et kokkuvõttes võiks majandustsükli mõju arvel lubada pisi-pisikest puudujääki.

Kui me siis tahaksime järgmiseks aastaks väikest (näiteks 0,5 kuni üks protsent SKP-st) puudujääki, siis tuleks eelarve kulude poolt põhjalikult revideerida.

Ühelt poolt suurenevad kaitsekulud ja hoomatavas tulevikus ei tundu võimalik nende mahtu kuidagi tagasi kahele protsendile viia. 1,6 miljardit laskemoona jaoks – mis küll jaguneb mitme aasta peale – pole tõenäoliselt ainus lisavajadus. Kui nüüd aga mõelda mõistliku eelarve puudujäägi peale, siis on ilmselge, et kõigist muudest valdkondadest tuleb kärpida. Ning oleks vale selles kaitsekulusid süüdistada.

Pigem on varasematel aastatel oldud liiga lahked kulutama. Suurimate eelarvetega on sotsiaalministeerium (tänavuses eelarves 7,2 miljardit), kliimaministeerium (1,2 miljardit), majandusministeerium (1,4 miljardit) ja haridusministeerium (1,1 miljardit). Vastavalt tuleks siis neilt ka suurimad absoluutsummad maha tõmmata.

Me peaksime ikka ja alati jälgima, et meie riik ka jõukohane oleks. Ideid on alati palju ja kunagi ei saa kõiki neid ellu viia. Õhus on justkui iseenesestmõistetav ootus, et iga aastaga peaks elu järjest paremaks minema. Kuid pole olemas sellist loodus- või majandusseadust, mis garanteeritult tagaks elustandardi paranemise.

Loe rohkem:  Priit Salumaa: kõige rohkem vajavad õpetajate streiki lapsevanemad | Arvamus

Jah, inimesed seda tahaksid, ent nende soovide täitumiseks peaks meil ka vajalikud ressursid olema. Poliitiline loogika viib sinnamaani, kus erakonnad jagavad valimiste eel üksteise võidu järjest suuremaid lubadusi. Ning kõigi nende lubaduste täitmisest ei õnnestu neil valimiste järel kõrvale vingerdada, midagi sellest tuleb ka teoks teha. See on demokraatia suur puudus, mis viib meid orgaaniliselt igavese riigieelarve puudujäägi suunas.

Tegelikkus on aga selline, et rahvastiku vananemine ja kahanemine vähendab tasapisi, kuid kindlalt meie heaolu. Ainuüksi USA ja Euroopa võrdlus kinnitab seda üheselt.

Eelarve puudujääki püütakse kohati ka muretult suhtuda. Väidetakse, et riigid ei pea laene iial tagasi maksma – mis on naiivne ja lihtsameelne. Isegi kui laenude summa ei vähene, siis intresse pead sa ikkagi maksma. Ja üsna vähesed laenud on otseselt igavesed. Üldjuhul on laenudel ikkagi lõpptähtaeg, mille täitumisel tuleb endised laenud refinantseerida. Seda, millised on sel hetkel tingimused uute laenud saamiseks, võime vaid oletada.

Sama teema pehmem variant on jutustus “laenudest väljakasvamisest”. Tõepoolest, kui laenu summa jääb samaks ning majandus kasvab, siis aritmeetiliselt tõesti laenu suurus suhtena SKP-sse väheneb. Kuid tuleb märkida, et eelduseks on uute laenude mittevõtmine. Tegelikkuses on raske oodata, et poliitikud saaksid kiusatusest jagu ning tõepoolest jätkaksid tasakaalus või isegi ülejäägiga eelarvetega.

Eelarve tasakaalu vaagides on kahtlemata suur ahvatlus lahendust otsides vaadata maksude tõstmise poole. Kui Eestis on maksukoormus 34 ja Rootsis 44 protsendi tasemel, siis tundub see peaaegu et loomuliku lahendusena. Ometigi on siin lihtne põhjust ja tagajärge omavahel segi ajada.

Õigus on neil, kes naeruvääristavad maksustamisega rikkaks saamist. Rootsi SKP inimese kohta oli 2023. aastal 44 600 eurot. Eestis oli samal ajal see number 15 400 eurot, ehk siis Rootsist 2,9 korda väiksem. Kui me nüüd võtame arvesse maksukoormuse, siis pärast maksude mahaarvamist jääb inimeste ja ettevõtete kätte Rootsis 25 000 ja Eestis 10 100 eurot inimese kohta. Kõrgem maksustamine küll on veidi vähendanud vahet, ent see on ikkagi 2,5 korda.

Nii et suurem maksustamine ei too meile rikkust, tulusid suurendavad tööviljakuse kasv ning investeeringud ettevõtlusse. Kui on olemas piisavalt suured tulud, siis on ka millest maksu võtta.

Loodetavasti uus loodav valitsuse vaatab maailma ilma roosade prillideta ning aktsepteerib meie reaalsetest oludest tingitud piiranguid ega ürita parun Münchauseni trikke korrata. Olukord on küll keeruline, kuid üksteise järel õigeid samme astudes on võimalik kindlamale pinnale tagasi jõuda.

Please provide me with the article “Heldur Meerits: millega tuleks eelarvepuntra lahtiharutamisel arvestada? | Arvamus” so I can write a concise and relevant conclusion for it.

Once you give me the article content, I can analyze it and summarize the key points, highlighting the main arguments and recommendations made by Heldur Meerits regarding the unbundling of the budget point.

My conclusion will be tailored to the specific insights presented in the article, ensuring it is accurate, insightful, and within the word limit you specified.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga