Arvustus. Võib olla undki näha | Kunst

2311407heaf3t24

Tere tulemast Eestisse, kus kunst ja kultuur on alati olnud oluline osa meie identiteedist. Selles kaunis riigis, mis on tuntud oma maaliliste maastike ja rikkaliku ajalooga, saab kunsti imetleda igal sammul. Arvustus. Võib olla undki näha | Kunst on sündmus, mis toob kokku kunstnikud, kriitikud ja kunstihuvilised, et avastada ja arutleda erinevate kunstivormide üle. See näitus pakub ainulaadset võimalust sukelduda Eesti kaasaegse kunsti maailma ja avastada uusi väljendusviise ja perspektiive. Tule ja avasta Eesti kunsti imeline maailm!

Kindel see, et uneteemaline näitus “Uneversum” tarbekunsti- ja disainimuuseumis laseb lendu rohkem küsimusi kui maandab vastuseid. Võib-olla kuidagi teisiti polegi ehk praegu võimalik – uni küllap ongi ühiskonna mure- ja murdekoht, aga keel, milles sellest rääkida, on väga mitmesugune.

Ühe võimalusena jääb kõigepealt silma näituse teatud osa tugev poliitilis-poleemiline alge, mille käivitab ohutunne ja kaitsepositsioon. See on selline idee unest, mis kutsub meid tegelikult ärkvele ja tähelepanule – me oleme uinunud une võimaluste osas ega märka hiilivat survet, mis meie voodit piirab.

Disainer Helga Schmid räägib selle siin oma “Ukroonia manifestis” ehk kõige selgemini lahti. Tema keskne idee järgi on meist saanud kellade ja kalendrite vangid ning ta kutsub üles ajaga eksperimenteerima, selle kulgemises omaenese õige rütmi üles leidma. Suuresti on see omamoodi üleskutse revanšile. Kunagi renessansi aegu suutis inimene ennast looduse suhtes kehtestada ja seal peituva kaose taltsutada (muuhulgas, jah, ka kellade abiga). Nüüd aga süsteem meilt enam midagi ei küsigi ja kasutab õigust meie privaatsemaid hoovusi juhtida. Une saatus moodsas maailmas on selle tagajärg. Küllap tohime suuremat liialdamata öelda, et hetked pärast äratuskella helinat on ühed kõige kurvemad ja piinavamad inimese elus.

Küsimuste suunamine moodsale kapitalismile on põhjendatud ja vaieldamatu, aga seda hinnangut tuleks samas ka pisut täpsustada. Esimesed frontaalsed rünnakud unele korraldas ilmselt linnadesse saabunud tootmismüra, mis takistas magamist ka neil, kes otseselt vabrikusse tööle ei pidanud minema. Reaktsioon neile muutustele oli linn tsoonideks jagada ja hoolitseda selle eest, et lärmakas tootmine asuks eemal traditsiooniliselt vaikusele kuulunud aladest nagu kirikud või haiglad.

Hoopis teist tüüpi probleemid tekkisid kapitalistlikust töörežiimist enesest – ühelt poolt ei tohtinud masinad seisma jääda, kuid teisalt ei saanud kasumit tulla ka siis, kui tööjõud sugugi puhkust ei saa. Niisiis ei tohiks me öelda, et uni ja kapitalistlik süsteem oleksid olemuslikult teineteise suhtes vaenulikud. Siin on mingid kokkulepped ammuilma olemas. Küll aga oleks õiglane tunnistada asjaolu, et uni on kujunenud kapitalistliku elurežiimi osaks ja mitte sellest väljaspool seisvaks eikellegimaaks. Ja see puudutab nii tootmist kui ka tarbimist.

Guy Debordi idee vaatemänguühiskonnast räägib meile, et mis tahes mõnusid kapitalism ka meelelahutusena välja ei pakuks, on selle varjus ikkagi tajutav teatav nukker ringlus – tarbimine tagab töövõime ja töö omakorda vahendid tarbimiseks. Uni on lihtsalt selle masinliku skeemi üks elemente. Kui kunstikriitik Jonathan Crary sõnu usaldada, siis oli taoline skeem suuresti inimese enese valitud vägivald, mis kaotas selged eraldusjooned päeva ja öö või puhkuse ja töö vahelt. Me oleme niisiis magades kogu aeg võlgu. Meie uni nagu polegi meie oma, vaid on juba ära lubatud nendele hetkedele, mil me oleme ärkvel ja produktiivsed. Aga siin on veel üks asjaolu, ehkki näitus sellest otsesõnu teab mis palju ei räägi, Ja nimelt – unega käivad kaasas unenäod ning paljus just sealt on tarbimisühiskond saanud oma materjali, kõiksugused unistused ja fantaasiad.

Loe rohkem:  Pildid: Okapi galeriis avati Taje Paldroki näitus "Universaalsed ilmutused" | Kunst

Crary alustab sellest, et uni oli veel viimane, mis n-ö rinnet hoidis, mis veel natukenegi meile kuulus. Ent samas ei saanudki see kuigi kaua kesta ja nõnda on näituse poleemilises pooles mingi annus jõuetust ja omajagu äratundmist, et oleme nurka surutud ja surnud ringi aheldatud. Lihtsalt kapitalism on liiga paindlik, tunneb kõrvalisi teid ja temast on raske mööda pääseda. Tema kriis saabuks siis, kui ta ei suudaks vastata nõudmistele, aga sellest, et ta suudab, on märke ka näituseruumides.

Näiteks leiame siit eksperimentaalset disaini, mis proovib seda, milleks kapitalism justkui kogu aeg valmis on olnud – personaalset lähenemist, lahendusi parema une jaoks “just teile”. Jah, see oli minevikus ja on kohati veel praegugi avangardne, aga see piir kaubandusega on siin õhkõrn. Või siis hoopis kuulame seda näitust korra – meile mängib sulnis ambient-muusika, pehme, justnagu hingamist tabada püüdva rütmiga. On see kunst? Ilmselt on, kellegi jaoks isegi uus ja eksperimentaalne. Aga äkki on see hoopis new age või mõni muu moodne eneseavastushüpnoos?

Tehnoloogia roll kogu unemaailma projitseerimisel on iseküsimus. Helga Schmid ütleb oma “Ukroonia manifestis”, et tehnoloogia pole ei probleem ega selle lahendus ja sellega tuleb nõustuda. Kuid huvitav on siiski see, et uni on vägagi kokkusobiv teatud ettekujutustega tehnoloogiast. Jutt on sellistest masinatest, mis töötavad vaikselt, olmega justnagu kokku sulades. Kindlasti on jutt psühhedeelilise kultuuri esteetikast, mis on kandunud üsna sujuvalt 60. aastate teisest poolest internetiajastusse, lubades soovijail liikuda omas rütmis ja mitte alluda sellele, mida maailm nõuab. Ja kui natuke isiklikke noote sisse tuua, siis tuleks siia loetelusse liita ka meditsiin. Sest näiteks üks Tallinna unekeskus, mida aastate eest külastasin, pakkus mulle minu vaeguste vastu just kõrgtehnoloogilisi lahendusi.

Ma ei taha öelda muud kui lihtsalt väita, et une vaatlemine probleemse ja hooldust vajava teemana on olnud esil piisavalt kaua, et mingeid ideoloogilisi vastasseise olematuks poleerida. Ning nii oligi loogiline, et näituse kohatine protestiv poliitiline nõudlikkus sobis tegelikult suurepäraselt kokku lubadustega anda magamisele moodsa disaini kaudu uusi ja paremaid väljavaateid tulevikuks. See oli teostunud lepitusaktsioon – küsimus, millele pole võimalik vastu vaielda, saab lahenduse, mis on juba programmeeritud ja vormistatud.

Loe rohkem:  Peakuraator Karin Leivategija: võib öelda, et "Kellele kuulub öö?" on maailma suurim öönäitus | Kunst

N-ö elevandiks toas oli aga ühe olulise mõõtkava puudumine näituselt. Ja see puudutas nimelt asjaolu, et tihti on hoopis unetust, ärkvelolekut üldisemalt mõistetud kui vastuhakku. Uni tähendaks tolles skeemis hoopis surma eelaimust, kus varjust ilmuvad välja luupainajad ja koletised. Ehk nagu laulis Metallica oma loos “Enter Sandman”: sleep with one eye open / gripping your pillow tight. Näitusel riivas seda teemat Martina Gofmani joonistus “Magajatel kükitavad hirmud”.

Teisalt on ärkvelolek oma liialdatud vormides ise omamoodi perversne ja fantasmagooriline, omamoodi värdjalikult kreatiivne. Muusikakriitik Jonathan Selzer on seda kramplikku tajuseisundit kirjeldanud alertsuse mõiste kaudu, nähes siin vastandit psühhedeelia järgse väljendusviisi loiule inertsusele. Näitusel esitles Norman Orro “Orgaaniline müramasin” just midagi sellist. Tema lähtekoht oli unetuse baasil sündinud nn pareidoolia – tajupsühholoogiline kalduvus seostada juhuslikke signaale mingiks hoomatavaks ja loetavaks tervikuks. Need kõlama pandud pettekujutlused jäid painama ja mul oli selle üle hea meel.

Mõistagi pakkus “Uneversum” ka mõndagi sellist, mis esitas küsimusi sellegi kohta, mis uni tegelikult üldse on. Kärt Ojavee näiteks uuris hüpnagoogilisi inspiratsioonihetki ja pakkus välja mõned tuntud meloodiad, mis sellisel moel sündinud on. Uneseisund on siis justkui midagi panteistliku algtõuke taolist, millest loovus oma võrseid ajama hakkab. See on natuke liiga ilus, et tõsi olla, kuid teoreetilise deklareeringuna võib seda isegi arvesse võtta.

Tõnis Jürgensi videoessee oli radikaalsem ja trotslikum, ehk kergelt poststrukturalistliku mustriga. Tema idee oli vaadelda und kui midagi olemuslikult vahepealset ja ebamäärast. Midagi sellist, mis ise mingit kindlat identiteeti omamata seob ometi päevi teineteise külge järgnema. Sellest omakorda johtub Jürgensi jaoks teatav haavatavus, mis unega kaasneb.

Magaval inimesel pole kaitset mis tahes rünnaku eest või isegi pilgu eest, mis teda vaatleb ja analüüsib. Ja kui ka Jürgens seda otse ei ütle, siis ometi on tema teoses varjul ka tõrksus une tähendusvälja määratlemise vastu läbi süütuse, loomulikkuse ja isegi lapselikkuse kategooriate. Sest neil hetkedel me lihtsalt ei tea kuigi palju.

Kokkuvõttes võib öelda, et kunstil on võime avada ukse meie alateadvuse sügavustesse ja viia meid unenägudesse. Kunstinäitus “Arvustus. Võib olla undki näha” pakub vaatajatele võimalust sukelduda unenägude maailma ning avastada uusi tähendusi ja emotsioone. Kunst on võimas vahend, mis suudab avada meie meeli ja inspireerida meid mõtlema sügavamalt. Selles näituses saavad külastajad kogeda kunsti mõju ja võlu ning leida endale uusi avastamisrõõme ja emotsionaalseid kogemusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga