Are Tralla fotonäitus “Keha mäletab” uurib nõukogude aja vaimset surutist | Kunst

Tere tulemast Eestisse! Are Tralla fotonäitus “Keha mäletab” avab ukse nõukogude aja vaimsesse surutisse, pakkudes külastajatele võimalust avastada mineviku traumaatilisi kogemusi. Tralla haarab vaatajaid kaasa oma sügavalt isikliku ja emotsionaalse lähenemisega, tuues esile ajastu kõhedust ja vaimselt rasket survet. Tema kunst tekitab küsimusi minevikust ja selle mõjust tänapäevale, pannes meid mõtlema mineviku ja oleviku seostele ning sellele, kuidas need mõjutavad meie keha ja meeli. Kui olete huvitatud nii ajaloost kui ka kunstist, siis ärge jätke vahele võimalust avastada Tralla fotonäitus “Keha mäletab”.

Neljapäeval avati Tartus Pallase galeriis Are Tralla fotonäitus “Keha mäletab”. Näitusel on väljas aktifotod, millest osad valminud 90-ndate alguses, mis uurivad nõukogude ajast pärinevat mõju ning vaimset surutist läbi mehe vaatenurga.

Tartus tegutsev fotokunstnik, meediagraafik ja õppejõud Are Tralla ütleb, et mehe vastandlik olemus on teemana tal pikalt meeles mõlkunud.

“Tänu mingitele mineviku mälestustele oma perekonnast või ka ümbrusest, olid minus juba siis küsimused, et kui ma olen mees, kes peaks kaitsma ja olema hoidja. Miks muutuvad mehed ühel hetkel agressiivseks, vägistajateks ja hoolimatuks? Ning teisel hetkel on väga toredad inimesed,” küsis Tralla.

“Lapsena mul oli küsimus et miks mu isa joob, miks mu onu joob, miks ma oma vanaisa pole näinud. Ma olen näinud ja tundnud, mida teeb alkohol inimesega. See on täiesti kohutav. See on minus koguaeg olnud, tekitanud küsimusi ja sundinud mind ennast vaatama – mis me siis oleme? Ja kui me libastume, kas me kuskilt abi saame ja kuidas me abi saame,” selgitas Tralla.

Näituse idee sai alguse kui kunstnik taasavastas oma vana mapi teostega, mis loodud analoogajastul 1990. aastate alguses, keset poliitilisi ja kultuurilisi muutuseid. Näituse teine osa on viimasest ajast, mil Tralla pöördus tagasi 30 aasta eest alustatud teema juurde. Aktifotode kaudu loodab ta panna vaatajat mõtlema sellele, kus inimese kehas on peidus koletis.

“Keha ju mäletab kõiki neid hirme. Need hirmud on meie füüsilise keha sees. Tavaolukorras me võib-olla ei mõtle sellele, et meie sees on hirmud. Küsimus on selles, et kuidas me neid hirme maandada oskaksime. Sest meil siin Eestis on tohutu hirmusisend olnud. Nõukogude ajast, Peeter I ajast, meid on koguaeg tapetud, vägistatud, Siberisse viidud. Ja me ei ole rahvusena osanud neid hirme ohjata ega ennast maandada. Võib-olla natuke on meid päästnud see, et meil on loodus, kus me oleme saanud käia ja natukene ennast tagasi hoida,” arvas Tralla.

Tralla ütleb, et näituse sütikuks oli ka tunne, et meeste vaimu kujunemise ja agressiivsuse teemadega ei tegeleta piisavalt. “Kui ma vaatan meie meediat ja ühiskonda, siis meil tegeletakse minu arust valede asjadega. Me räägime automaksust, mingist suhkruhinnast ja bla-bla-bla. Kui meil on endiselt nii, et kui lähed õhtul baari, võid saada korgijooki ja hommikul on su maailm totaalselt hävitatud. Loeme uudistest, et isa tappis oma lapse ära ja poos ennast üles. Keegi ei küsi, et miks ta seda tegi ja kuidas ta jõudis selleni. Seda ennetust ma ei näe absoluutselt meie ühiskonnas,” nentis Tralla.

Fotonäitus “Keha mäletab” on Tartus Pallase galeriis avatud 16. märtsini.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tralla fotonäitus “Keha mäletab” avab tähtsa arutelu nõukogude aja mõju kohta Eesti kultuurile ja ühiskonnale. Näitus toob esile vaimse surutise, mida inimesed sel perioodil läbi elasid, ning tõstab esile nende kogemusi ja tunnetusi. Kunstniku kujutatud kehade ja keskkonna kaudu avaneb vaatajatele võimalus mõista ja tunnetada nõukogude aja traumaatilist mõju. See on oluline samm mineviku mõistmise suunas ning aitab kaasa ühiskondlikule arutelule ja tervenemisele. Tralla fotonäitus on oluline kunstiteos, mis aitab mõista mineviku jälgi tänapäeval ning kannab kaasaegsetele põlvkondadele olulist sõnumit ajaloo mõjust inimese kehale ja meelele.