Rebeca Parbus: haiget tegev kunst aitab näha asju, mis on hästi | Kunst

Tere tulemast Eestisse, kus kunstnik Rebeca Parbus toob esile sügavad emotsioonid ja mõtted oma haiget tegevate kunstiteostega. Tema unikaalne lähenemine aitab meil näha asju, mis on hästi ning avab meie silmad uutele perspektiividele ja tunded. Paras just vaimustavalt avastusretkele, et avastada Parbus’st pärit kunstiteoseid ning lasta endal pilku heita kunstniku maailma, kus valu ja ilu kohtuvad looval moel. Tutvustage end tema loomingu kaudu ja käige temaga kaasa tema kunstilisel rännakul.

Rebeca Parbus, möödunud nädalal Tallinna linnaruumis avatud näituse “Hetk” üks loojatest, nentis “Pealtnägijas”, et hävinenud linnaruumi kujutav suunab nägema asju, mis on hästi.

25-aastane Rebeca Parbus on koos 26-aastase Estookin Andreeniga viimase pooleteist nädala jooksul komeedina tõusnud šokikunsti kõrgeimasse liigasse, kui panid Tallinna linnaruumi pildid justkui katki pommitatud majadest. Näituse kohta on arvamust avaldatud nii tavakodanikud kui president. 

Mustamäel üles kasvanud ning Eesti Kunstiakadeemias stsenograafiat õppinud Estookin Andreen töötab reklaamiagentuuris, annab EKA-s loenguid, on teinud mitmeid näituseid, neist viimase New Yorgi Eesti majas, ja tegutsenud kümme aastat digitaalkunstnikuna. Tema kunstiakadeemias antud kursusel osales ka stsenograafia kolmanda aasta tudeng Rebeca Parbus, kes tegutseb valdavalt foto- ja videograafina, aga on katsetanud ka installatsiooni ja osalenud teatriprojektides.

Just Parbuse peas hakkas sügisel idanema idee linnaruumi näitusest. Pärast nelja kuud intensiivset tööd koos endise õppejõuga jõudis näitus eelmisel esmaspäeval avalikkuse ette. “Ma olin kohe nõus. Tundus, et see on õige teema, millest läbi kunsti rääkida,” sõnas Estookin. 

Selleks, et näitus linnas püsti panna, oli vaja linnalt luba saada. Kui luba oli saadud, hakati lokatsioone valima, tehti vajalikud pildid ning asuti fotosid töötlema.

“Tegemist on fotomanipulatsiooniga, kus enamjaolt on kasutatud fotosid hävinenud majadest. Samuti on tehisintellektiga korrektuure tehtud. Levinud on arvamus, et kõik on tehisintellekti ehk AI filtriga tehtud, kuid tegelikult oli see palju enamat ning üldine teos on ikkagi käsitsi loodud,” täpsustas Estookin. 

Näitus jõudis linnapilti samal nädalal, mil Eesti tähistas 106. aastapäeva. Samal nädalal möödus ka kaks aastat täiemahulise sõja algusest Ukrainas. “Näituse ajastus on vägagi teadlik valik, selle taga on väga palju kihte,” kinnitas Parbus, kes nentis, et kuigi inimesed on sõjast rääkimisest väsinud, ei tohi sellest rääkimist lõpetada. “Me eestlastena oleme Ukrainale nii lähedal, nendest teemadest on vaja rääkida.”

Kultuurkapitalilt saadud 5000 euro toel eelmisel esmaspäeval pealinna neljale reklaamitahvlile pandud fotomanipulatsioon pani käima avaliku keeristormi. Vabariigi aastapäeva eel arutleti kunsti rollist tele- ja raadiosaadetes ning näiteks Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart avaldas pahameelt.

“Läbi kunsti peab korraks valus olema, et näha seda, mis on hästi. See, et maailmas on sellised ajad, ei tähenda, et peaks pea liiva alla peitma või mõtlema, et see ei puuduta meid,” sõnas Parbus. “See näitus mõjus puhtalt sellepärast, et see on linnaruumis – see on inimesele ja ta ihule nii lähedal, et see puudutab kohe õiget närvi.”

Et tabatud on valusat teemat näitab ka kunstnikele tulnud personaalne tagasiside, mille käigus on nad nii kiituse kui ka sõimuga üle valatud. “Ma ausalt öeldes ootasin seda, et selline reaktsioon võib tulla, aga samuti on seal kõrval ka tänusõnad olnud,” täheldas Estookin. 

“Võib-olla mis endale pakub natukene sellist head meelt on see, et on tekkinud jälle see  Duchampi pissuaari küsimus, et kas see on kunst. See on miski, mis mulle endale väga on kuidagi korda läinud. See arutelu on väga-väga vahva ja filosoofiline küsimus, mis on kunst, on uuesti üles kerkinud,” rõõmustas Parbus. 

Näitus laienes ka digimeediasse, kus on üleval veel erinevaid linnaruumi vaateid. “Hetk” jääb linnaruumi üles 3. märtsini.

Rebeca Parbusi haiget tegev kunst pakub vaatajatele võimalust sügavamale mõelda ja näha maailma teistsugusest vaatepunktist. Tema looming julgustab meid avardama meie arusaama ilust ja tõest ning mõistma, et valu ja kannatused võivad olla ka allikaks inspiratsiooniks ja jõuks edasiliikumisel. Parbusi tööd innustavad meid olema avatud erinevatele kogemustele ning väljakutsetele ning aitavad meil mõista, et kunst võib olla tõeline teraapia hinge ja meele jaoks. Tema looming rõhutab, et isegi kõige valusamad kogemused võivad olla võimalus kasvada ja õitseda.