Martti Helde: mulle on oluline, et mu filmid oleksid märgilised | Film

Martti Helde on andekas Eesti filmilooja, kellele on oluline luua filme, mis jäävad inimeste mällu ja südamesse. Tema unikaalne visuaalne stiil ja sügavad lood tõstavad esile olulisi teemasid ning panevad vaatajad mõtlema ja tunnetama. Helde eesmärk on luua märgilisi teoseid, mis kõnetavad publikut ja jäävad kestma läbi aegade. Oma loomingus käsitleb ta tihti identiteedi, ajaloo ja inimsuhete teemasid, tuues need esile läbi visuaalse poeesia ja kaasahaarava narratiivi. Martti Helde on tõeline filmikunsti visionäär, kelle filmid suudavad puudutada iga vaataja südant ja meelt.

Dokfilmis “Vara küps”, nagu ka elus, põimuvad sadu niite pidi keskkonnakaitsjate, riigi, metsatöösturite huvid; erakondade rahaallikad, teadlaste analüüs, Eesti suurim loodusrikkus – mets – ja majanduslik kasu. Millise hinnaga see kõik poolteise tunni sisse õnnestus suruda?

Eks igasuguse filmi tegemine nõuab teatud ohverdust teemade lõikes, millest peab loobuma, midagi peab esile tõstma, midagi peab rõhutama. Filmi dramaturgia on juba selline, et sa näitad ju ainult momente ja nendest momentidest sünnib kokku narratiiv või lugu. See lugu, mida on mõistlik või vajalik jutustada. Nii proovisime ka “Vara küps” puhul jäämäe tipu kaardistada, kõige olulisema välja tuua, et vaataja saaks kinost lahkudes ise edasi mõelda ja arutleda.

Metsateema puhul on film tõesti vaid ühe resonantsi tekitamine. Me ei saa anda pooleteist tunni jooksul pikapidavaid vastuseid, pigem saame esitada retoorilisi küsimusi ja suunata avalikkuse tähelepanu teatud valupunktuidele.

Kui filmitiim vajas metsa-alast nõu, siis kellele te helistasite?

Meil oli õnneks seljataga väga palju teadlasi, kelle käest sai alati nõu küsida, eriti mis puudutas faktilist poolt. Me ei saanud lubada faktides eksimist või komistamist, seetõttu olid nii Tartu ülikooli metsateadlased kui ka vabaühenduste spetsialistid meil kogu aeg käeulatuses.

Filmi autorina saite juba enne esilinastust advokaadibüroo blanketil nõude, mida kärpida või filmist välja jätta. Kuidas see filmi loojale mõjub?

Kahtepidi. Ühtepidi kindlasti nii, et kui mingi jõud ühele lihtsale eesti filmile vastu seisab, näitab see, et me oleme midagi teinud õigesti, me tegeleme millegagi, mis on vajalik. Ma näen, et sellise käitumise (nõuete esitamise – toim.) taga on hirm.

Aga teistpidi, isiklikult – jõululaupäeval nõudekirja saada ei ole kõige meeldivam, aga see on paratamatus. Me teadsime, et kui me sellise teemaga tegeleme, siis mingi vastuseis tuleb. See ei olnud meie jaoks ootamatu, küll aga oli ajastus ootamatu.  

Mina olen alati valmis avatud vestlusteks ja kompromissiks. Me kõik elame ju demokraatlikus riigis ja avatud ühiskonnas, kõige lihtsam on võtta telefon ja helistada, asjad omavahel selgeks rääkida. Paraku tolle intsidendi puhul jäi see osa vahele ja juriidilised masinad pandi tööle. See on see ebameeldiv osa. Meeleldi ma sellega ei tegeleks, aga kui teravad teemad on õhus, siis see on möödapääsmatu. Lõpuks see siiski lahenes.

Kui teil oleks võimalust ja tahtmist teha “Vara küps” uuesti algusest peale, kas muudaksite midagi? Nihutaksite fookust? Keeraksite vinti peale?

Ma arvan, et võib-olla oleksin veel kriitilisem. Tegime seda filmi kolm aastat ja püüdsime ajakirjanduslikult hästi tasakaalukad olla, mis ma arvan, et filmis ka õnnestus. Aga mulle tundub, et Eesti metsaga toimuv on palju kriitilisem, kui film seda peegeldab. Olukord on väga hull ja inimesi on vaja vahepeal raputada, et saada aru, mis toimub.

Tõenäoliselt ma oleksin mingis osas kriitilisem ja julmem, just visuaalse keele mõttes julmem. Filmis me hoidusime rohkete lageraie lankide näitamisest, aga tagantjärele vaadates oleks pidanud seda veel rohkem näitama, veel naturalistlikumalt esitama. See on kindlasti asi, mida ma muudaks, et seda natuke veel tooremalt näidata.

Olete saanud rohkesti kutseid vaatajatega kohtuma. Tavainimestena on meil raske mõista, kellel on metsamajandamise asjus õigus, kellel andmeid saab usaldada. Milline pilt meie teadmistest jääb?

Hästi palju kohtumisi on olnud just seansijärgselt üle Eesti: Viljandis, Jõhvis, Raplas, nüüd oli Võrus, Tõrvas, Tartus väga palju. Üleüldine reaktsioon inimeste poolt on nukker. Pärast filmi lõppu on hästi selline… vaikus saalis, inimesed on kuidagi löödud, sest me oleme toonud nähtavale midagi, mis argitegevuses on jäänud märkamata ning teadmine, et meie loodusel läheb halvasti, on tegelikult inimesi puudutanud. 

Väga paljud koolid on tellinud filmi endale, olen õpilastega koos filmi vaadanud ja nendega pärast rääkinud. Ja neid on veel tulemas. Huvi filmi vastu on olnud väga suur, kinokülastatavus väga-väga hea. Meil läks selle filmiga hästi. Või läheb endiselt väga hästi. Inimeste teadlikkus meie metsade tervisest on tõusmas ja seda probleemi nähakse sügavamalt.

Hiljuti kohtusin Tartus Eesti Loodusuurijate Seltsis erinevate teadlastega, enamik neist oli filmi näinud, paljud isegi mitu korda. Nad olid väga teadlikud probleemist, kohtumiste ühtne sõnum on olnud see, et film peab jõudma koolidesse, seda peavad nägema noored. Muutus algab ikkagi noortest.

Kui tahame muuta arusaama meie looduskeskkonnast või tõsta loodusteadlikkust ja kui soovime muutusi ühiskonnas laiemalt näha, on kõige tulusam alustada teadmise jagamist väga varakult. Hilisemalt väärtushinnanguid kujundama hakata on hilja.  

Millistele festivalidele “Vara küps” läheb?

See on vara öelda, veel ei tea. Teame, et välisriikidest on naaberriikide televisioonid huvitatud filmi näitamisest, sest ka Soomes, Lätis ja Leedus on metsanduses täpselt samad probleemid. Aga festivalide osas ei ole me veel jõudnud tööd alustada.

Kas olete valmis, et pärast teie filmi ei muutu metsade majandamises midagi?  Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoon EV 100 aastapäevakontserdi põhisõnum oli, et mets on meie kodu, ekraanid näitasid palgivirnu ja harvestereid, misjärel raiete tempo isegi ei aeglustunud. Vastupidi.

Jaa, absoluutselt olen valmis. Juba esimesest-teisest päevast peale, kui filmiga alustasime, teadvustasime endale valjuhäälselt, et ega see film mingit muutust ei too. Ma ei ela illusioonides, et üks või teine film võiks muuta mingit suurt kurssi.

Aga ma tunnen, et mul on kunstnikuna ja filmitegijana vastutus võtta sõna – kui ühiskonnas on mingid valupunktid, mingid mädapaised ning kui minu tööriistakastis on audiovisuaalse pildikeelega jutustamine, millegi selgitamine, millegi üle arutlemine, oleks ülekohtune seda tööriistakasti mitte kasutada.  

Ma tahtsin enda jaoks ka rahu teha, et vähemalt ma olen midagi teinud. Apaatia on kõige hullem asi, mis saab olla. Niisama lilledest ja liblikatest – naljaga pooleks – filmi teha on ju tore, aga kas see annab midagi sellele maailmale, kuskohas ma elan.

Vaadates, kui palju filme eesti režissöörid keskmiselt eluaja jooksul teevad, siis neid ei ole ju palju, heal juhul saab need kahe käe näppudel kokku lugeda, mistõttu on mulle filmiloojana hästi oluline, et mu filmid oleksid märgilised. Et ma jätan märgi maha; et ma muudan seda elukeskkonda, kultuuriruumi rikkalikumaks.

Või et astun sammu edasi kuskile ülespoole, et järgmised filmitegijad või kultuuritegelased saavad sealt järje üle võtta ja edasi minna.
See on mulle väga oluline. 

Aga tunnetate, et teised kultuuriloojad – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, teatritegijad – on teiega samal lainel, kui räägime metsateemast?

Jah, kultuuriinimesed on sel teemal väga teadlikud. Väga palju kultuuriinimesi eri valdkondadest on mulle kirjutanud ja helistanud. Nad saavad väga hästi aru, mis toimub. Toetus on olnud äärmiselt suur.

Te olete lapsena metsade keskel üles kasvanud. See andis teistsuguse elutunnetuse? 

Täiesti kindlasti. Jaa-jaa, ma olen ikkagi metsapoiss (naerab – toim.). Kui osad ütlevad, et nad on mereinimesed, teised metsainimesed, siis mina olen kahtlemata metsainimene. Ma tunnen ennast kindlasti metsas paremini kui mere ääres.

Missuguse sisemise tunde metsas kõndimine teile annab?

Pulsi rahunemine, vaikus ja rahu on see, mis metsa tagasi viib. Sellest räägivad inimesed ka mere ääres olemisest – selline lõputus, silm kaob kuskile ja kaugusesse minev pilk aitab sissepoole vaadata.

Metsa puhul on samamoodi. Metsas on lihtsalt see huvitav asi, et mida kauem sa seal oled, seda rohkem ta hakkab sinuga tööle. “Vara küps” filmimise ajal me ööbisimegi metsas ja kõige põnevamaks läheb tavaliselt teise päeva lõpus, kolmandal päeval, siis on linna elu-olu maha käinud, küünealused on mullased, oled lõkkehaisuga koos ja siis hakkab alles see päris asi – siis läheb kõige mõnusamaks. Pikalt metsas olemine on kõige fantastilisem!

Martti Helde on alustanudoma kolmanda täispika mängufilmi ettevalmistusi. Selle aluseks olevat Lennart Meri raamatut “Hõbevalge” võrdleb Helde vormi poolest eesti regilauluga. Ta otsib praegu pildikeelt, kuidas raamatu vorm ja rütm ekraanil eestlase mõttemaailma kujunemisega ühes taktis tuksuma panna.

“Õigupoolest peaks pildikeele lugemisoskust õpetama, et me filmivaatajaina ei rahulduks n-ö kiirtoiduga,” rääkis Helde.

Pikemat intervjuud Martti Heldega kuuleb Vikerraadio “Kajalood” laupäeval kell 12.05. Saatejuht on Kaja Kärner.

Martti Helde on Eesti filmiloojate seas tõeliselt silmapaistev talent, kes püüab luua filme, mis jäävad inimeste südametesse ja mõtetesse. Ta püüab oma loomingus leida sügavamat tähendust ning anda edasi olulisi sõnumeid. Helde on tõeliselt pühendunud oma kunstile ning soovib luua filme, mis jäävad ajatuks ja märgiliseks. Tema tööd on inspireerivad ning pakuvad vaatajatele mõtlemisainet. Martti Helde on kindlasti üks tähelepanuväärsemaid Eesti filmitegijaid ning tema loomingus on tunda kirge ja sügavust.