Arvustus. “Elu ja armastus” näitab teed kodumaise kommertsfilmi tulevikule | Film

2258280h0a5at24

Tere tulemast filmimaailma! Kui otsid midagi uut ja kaasakiskuvat, siis “Elu ja armastus” on just see, mida vajad. See Eesti film avab ukse kodumaisele kommertsfilmile tulevikus, pakkudes vaatajatele sügavat ja haaravat kogemust. “Elu ja armastus” on lugu armastusest, elust ning unistustest, mis paneb sind naerma, nutma ja kaasa elama. See on täis emotsioone, põnevust ning kaunilt jäädvustatud stseene, mis jäävad kauaks meelde. Ära jäta seda võimalust kasutamata ja sukeldu sellesse kaasakiskuvasse filmielamusse kohe täna!

Vahet ei ole, mis nurga alt Eesti filmi lähiajaloost ka rääkima ei hakkaks, kõik teed viivad lõpuks ikkagi Apolloni. Ärge hakake automaatselt arvama, et see tendents on kuidagi miinusmärgiga ja taandav, pigem vastupidi. Kuigi enamikke nende toodetud filmidest ei viitsiks ma kunagi teist korda läbi taluda, on nad tõestanud üsna ilmekalt, mis koroonajärgsel kinoturul inimestel jalad tagumikult alt välja ajab ning sunnib kukrut kergendama. Nad on kombanud piire, mis minu isikliku maitse seisukohalt ei väärigi lähemat uurimist, aga olukorras, kus Eesti kommertsfilmi võimalikkus on korduvalt tõestatud, on vaja ikkagi mingid markerid silmapiirile paika seada.

Melchiori triloogia tegi mõned ootamatud esteetilised valikud ja üllatas hetkiti positiivselt, ent sinna kõrvale saime möödunud aastal neilt tervelt kolm üsna lihtsakoelist ja taandatud Eesti kirjandusklassika ekraniseeringut – “Kuulsuse narrid”, “Suvitajad” ning “Vigased pruudid”. Ja nüüd võetakse ette üks armastatumaid Tammsaare romaane!

Kui saalis tuled kustusid, oli kõhus õõnes tunne, nimetame seda siis viisakalt ootusärevuseks, kuid seal oli ka osa siirast hirmu, et äkki kukub Irma veel enne pealinna jõudmist korraks nägupidi lehmakooki. Kui kardate, et midagi olulist reedan ja edasi lugeda ei taha, siis teadke vähemalt seda: ühtki väljaheidete teemalist nalja sel korral ei tehta.

2258280h0a5at24

Õnneks saab kiirelt selgeks, et “Elu ja armastus” kaugeneb paljuski Apollo senistest turvalistest lähenemistest, iga sekund ei ole täpselt nivelleeritud ning elust tühjaks klopitud, vaid ohjad lastakse heas mõttes lahti. Eks juba paberil olid filmil selleks tugevad eeldused: Apollo usaldas Tammsaare ekraniseeringu lavastaja Helen Takkini kätte, kelle jaoks see on täispikk debüüt, lisaks on juba žestina oluline, et kodumaise armastuskirjanduse üht tippteost tõlgib kinolinale just naislavastaja.

Need eeldused on ka realiseerunud, Takkin ei aja näpuga järge, vaid julgeb ka teerajalt kõrvale astuda ning väikeste vormimängude üllatada. Neis on mõistagi debüütlavastajale igati andestavat naiivsust, kuid Apollo senises filmograafias mõjuvad ka lihtsamad katsetused tõelise revolutsioonina.

Kõnd teatraalsuse piiril

Kui astuda korra paar sammu tagasi ja vaadata kodumaiseid kirjandusklassika ekraniseeringuid ühe suure tervikuna, siis ikka ja jälle puutume kokku probleemiga film vs teater. Eestlased armastavad teatrit, nõukogude ajal armastati tugevalt ka teleteatrit, mis tähendab, et kuskil kollektiivses lihasmälus on soodumus kalduda teatriliku esteetika vastu. Selle kivi otsa on ikka ja jälle komistatud, et operaator teeb imesid, lendab kõrgelt või suumib mikroskaalasse, aga kui võtteplatsil tehakse lihtsalt suure-eelarvelist teatrilavastust põhja keeratud maneerlikkusega, siis jäädakse kinoime vaates lihtsalt poolel teel pidama.

Just selle hädaga seisis silmitsi ka Tanel Toomi “Tõde ja õigus”, mis hakkas minema õiget rada pidi, aga tervikpilt oli lõpuks ikkagi klanitud, habemed liiga sirge joonega pügatud ja sopp ning rääm otsekui valgete siidkinnastega kraavi äärde tõstetud. Ma ei saanudki kunagi selle filmiga päriselt kokku, olime üksteisele küll päris lähedal, aga mingi õrn siidkardin jäi vahele.

Loe rohkem:  Nädalavahetuse vaadatuim film Eesti kinolevis oli triller "Mesinik" | Film

Muidugi on Tammsaaret ette võttes vaja esmalt murda läbi kultuuriloolisest ballastist, mis aastakümnetega sinna peale kuhjunud on ning ehk sai just see “Tõele ja õigusele” mõneti saatuslikuks. Õnneks ei lase Helen Takkin end sellest justkui liialt häiridagi. Otsekui skalpelliga lõikab ta “Elu ja armastuse” ümber ekraanikõlbulikuks, seejuures oli abiks kindlasti kaasstsenarist Martin Algus, kelle oskus lugusid filmi või sarja jaoks ümberpakkida oma imekspandav. Kuid olulisem küsimusest “mida võtta, mida jätta” on ilmselt olnud hoopis see, kuidas panna Irma ja Rudolfi armastuse keerdkäigud kõnelema kaasajas, raputada sealt maha ajastudraama roidumus ja rääkida lugu nii, et ajaline distants kaotab lõpuks tähenduse. Ning sellega said nad edukalt hakkama.

2258292hb60at24

Selle loomingulise valikuga tegi Takkin enda töö kindlasti palju kergemaks. Polnud vaja Tallinnas terveid tänavaid ümber ehitada, vaid ajastu joonistati välja pisikeste detailidega ning suuremat sellega oma pead vaevama ei hakatud. Suurem osa sündmustikust avanebki läbi suurte plaanide, operaator Alvar Kõue ronib oma kaameraga näitlejatele nii lähedale, et mängima hakkab õrn huulevärin või veiklevad silmad. Selle võttega kaugenetakse ka teatraalsusest, sest ka teatrisaalis esimeses reas istudes ei jõua me kunagi tegelastele nii lähedale. On muidugi hetki, kus “Elu ja armastuse” kammerkeskkonnad ning Mait Malmsteni ja Karolin Jürise ekraanikeemia loovad tunde tubateatrist, aga mitte piisavalt, et illusiooni lõhkuda.

Terviku nimel võinuks veel ohverdusi teha

On üsna kindel, et “Elust ja armastusest” saanuks teha kümme erinevat filmi, mis on üksteisele küll sarnased, aga lähevad ka põhimõttelisetest küsimustest täiesti vastassuundades. Antud juhul on Helen Takkin jätnud juhtteljeks ikkagi maalt Tallinna elama tulnud Irma ning lükkab loo ka kiirelt käima: ilma suurema sissejuhatuseta asub Irma tööle trükikoja juhataja Rudolfi teenijana. Selline lähenemine on sümpaatne, sest vabalt võinuks joonistada detailselt lahti Irma mineviku ja arenemisloo, aga antud filmi seisukohalt oleks see olnud ebavajalik ballast. Tõhusus on voorus.

Sama kompaktselt võinuks ka jätkata. Tõsi, suurem osa filmist kulgebki Rudolfi kodu seinte vahel, kus piir õdusa idülli ja lämmatava paranoia vahel on minut minuti järel üha õrnem, ent kõrvalliinina püütakse avada ka vapside tegemisi ning Rudolfi eelmise silmarõõmu Eedi lugu. Mõlema telje jaoks ei jagu tegijatel aga võrdselt tähelepanu ja armastust. Rudolfil ja Irmal lastakse ekraanil kasvada, nad on elavad ja hingavad karakterid omade pahede ja voorustega, teised tegelased jäävad kahjuks seal ümber skemaatilisteks, õrnadeks skitseeringuteks, kes mitte ei ela selles loos, vaid on lihtsalt nupud mängulaual, mida vajalikul hetkel liigutatakse.

Ka esteetiliselt ei sobitu need kaks maailma kokku. Kui Rudolf ja Irma avanevad väikestes detailides ja mikroemotsioonides, isegi piirini, et parimatel hetkedel mõjub see kõik klaustrofoobsena, siis vapside asjaajamine mõjub toore telefilmina. Sündmustik on lihtsalt ilma suuremate kunstiliste ambitsioonideta üles võetud, suurte plaanide asemel on lihtsamad üldplaanid, millega aetakse otsekui taga ajaloolist tõde, mistõttui lähevad suusad ülejäänud filmiga risti. Lõpuks mõjuvad need hetked lihtsalt tüütu vahepalana, mille ajal mõtlen korduvalt, et läheks nüüd asja juurde tagasi.

2258298h7b6et24

Äkki võinuks seda dimensiooni avada samuti`läbi mikroskaala? Rudolfi kodu akende taga, kuhu Irma on kui kärbes liimipaberile kinni jäänud, võinuks avaneda maailm, milleni tema ei küündi ja mida ta hästi ei mõista. Praegu me küll aimame, et tal pole täit arusaama sellest, mis toimub, aga vapside liin on otsekui teine reaalsus, mis toimub kuskil mujal, teisel ajal, teiste inimestega. Need kaks maailma puutuvad kokku nii harva ja juhuslikult, et need mõjuvad pigem erinevate filmidena, mida me mingil põhjusel vaatame korraga.

Loe rohkem:  Arvustus. "Vaesekesed" kui häbita elutants | Film

Kogu film seisab Karolin Jürise õlgadel

Nagu ma ütlesin: korraga vaataksime justkui kahte filmi. See aga tähendab, et üsna lihtne on lasta end ka kõrvalteemade puudustest mitte häirida ja keskenduda põhilisele. Ja seejuures ei saa aga üle ega ümber Karolin Jürisest, kes seisab “Elu ja armastuse” keskel kui tugisammas, mille peale kõik muu toetub. On rolle, mis defineerivad näitlejate karjääre ning üsna kindel, et Jürise puhul hakatakse tulevikus viitama just sellele filmile.

Temas on korraga olemas nii uljus ja häbematus kui ka eluterve ettevaatlikkus, samuti oskus iseend ausalt hinnata, kuid samal ajal ka soovimatus tundeid ja hirme endale päriselt tunnistada. Jürise on küll teatritaustaga, end temast õhkub tipptasemel filminäitleja vaimu: ta oskab mängida mängimata, Irma tegelaskuju elab rohkem tema sees ning keset järjekordset pidu teeseldud naeratusega külalisi tervitades ei peagi ta midagi suurt tegema, et vaatajas õigeid nuppe vajutada.

2258286h9b37t24

Selles valguses on isegi huvitav vaadata tema dünaamikat Mait Malmsteniga, kes on küll kümnetest filmides üles astunud, kuid mõjub endiselt rohkem teatrinäitlejana, kes maalib pigem suurte pintsllitõmmetega kui õrnade graatsiliste joontega. Praegu tuleb see selgelt tema rollile tugevalt kasuks, kuna illustreerib ilmekalt seda, kui kaugel üksteisest on Rudolf ja Irma ka nendel hetkedel, mil nad pealtnäha peaksid olema teineteisele kõige lähemal. Ent mul on siiski ka tunne, et Jürise peen näitlejatöö sütitab antud juhul ka Malmstenit ja toob temas välja värve, mida üldjuhul ei märkagi.

Kõike seda arvesse võttes on isegi üllatav, et “Elu ja armastus” on Helen Takkini debüüt. Ühelt poolt on siin muidugi olemas esimesele filmile omane julgus otsida, proovida ja ka eksida, ent samas on temas ka ootamatult palju küpsust, ilma milleta oleks raske ette kujutada nii peent ja nüansirikast rolli nagu Karolin Jürise kehastatud Irma. Ta mõistab filmikeelt, oskab segada kammerdraamasse ka sähvatusi muudest žanritest ning leida loost üles seeme, millest filmi köitev juhtliin kasvama panna. Niiviisi kirjeldades tundub lihtne, aga on lavastajaid, kes jõuavad selleni kolmanda-neljanda filmiga.

Kui Apollo on viimaste aastatega joonistanud maha nii rahvakomöödia kui ka filmiekraniseeringute piire, siis Takkin näitab oma värske linateosega kõige ilmekamalt, mida võib üks kodumaine kommertsfilm saavutada. Vaatajat ei olegi vaja täielikuks idioodiks pidada, vaid võib teda ka austada, pisut proovile panna ning lasta tal mõned otsad ka ise kokku siduda. Kui nüüd meie erarahastusega film sellisel kursil edasi purjetaks, võib veel imesid sündida. Pöidlad pihku!

“Elu ja armastus” on silmapaistev näide sellest, kuidas kodumaine kommertsfilm võib pakkuda mitmekülgseid ja kaasakiskuvaid lugusid. Film pakub emotsionaalset sügavust ja kaasakiskuvat narratiivi, mis näitab tee tulevikule Eesti filmimaastikul. Näitlejate tugevad esitused ja suurepärane lavastus muudavad selle filmi tõeliselt meeldejäävaks. “Elu ja armastus” julgeb puudutada keerulisi teemasid ning pakub vaatajatele unustamatu kinokogemuse. See on kindel samm õiges suunas kodumaise kino arengus ning loodetavasti inspireerib teisi sarnaseid projekte.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga