Vanad sõnastikud valgustavad keelemaastike hämaralasid | Teadus 3 minutiga

Tere tulemast Eesti keelemaastikule! Vanad sõnastikud on alati olnud rikkalikud allikad, mis aitavad meil mõista keele ajalugu ja arengut. Nende aartele juurdepääs avab ukse mineviku mõistmisele ja kaasaegse keele tähendusele. Kuidas täpselt vanad sõnastikud valgustavad keelemaastike hämaralasid? Kuidas nende uurimine võib avardada meie keeleline arusaam? Need küsimused on olulised tänase teema “Vanad sõnastikud valgustavad keelemaastike hämaralasid | Teadus 3 minutiga” lahtilaskmisel. Tutvustame selle artikli ajaloolist ja keeleteaduslikku tähtsust ning põnevust, mis varjab vanade sõnastike lehekülgede vahel.

Eesti esimesed, 17. ja 18. sajandi sõnastikud annavad keeleteadlastele väärt ülevaate tolleaegsest sõnavarast ja võimaldavad kirjeldada keelemuutusi. Ühtaegu leiame neist allikatest kultuurilooliselt põnevaid näiteid vaimulike vaadetest tolleaegsele ühiskonnale.

Eesti kirjakeele suurimast korpusest leiame miljoneid lemmasid ehk sõnade algvorme. Seni mahukaimas eesti keele sõnastikus, Eesti Keele Instituudi Sõnaveebi ühendsõnastikus on üle 164 000 märksõna. Keskmise emakeelekõneleja sõnavaras on sõnu märksa vähem. Seetõttu on sõnastikud möödapääsmatud abivahendid ka nüüdsel digiajastul: meil tuleb väga sageli järele vaadata, mida üks või teine sõna tähendab või kuidas seda täpselt tõlkida. Veelgi olulisemad olid sõnastikud aga 400 aastat tagasi, kirjutab Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf Madis Jürviste.

Eesti sõnastikutraditsiooni alguseks loetakse aastat 1637, mil baltisaksa vaimulik Heinrich Stahl avaldas oma keeleõpetuse “Anführung zu der Esthnischen Sprach” ja selle lisana saksa-eesti sõnastiku. Ka edaspidi koostasid keeleõpetusi ja sõnastikke vaimulikud, ent seda tegid nad ennekõike oma ametivendade tarbeks, et suhelda oma koguduseliikmetega. Iseasi, kui arusaadav oli tolleaegne kantslist loetud jutlus siinsetele talupoegadele. Neisse sõnastikesse kaasati ilmselt üksnes sellist sõnavara, mida peeti kõige vajalikumaks.

Küsimus, millist sõnavara need allikad täpsemalt sisaldavad, on seni veel suuresti kaardistamata. Minu uurimisteema keskmes on neis sõnastikes – alates Stahli 1637. aasta sõnastikust August Wilhelm Hupeli 1780. aasta sõnastikuni – sisalduvad ametinimetused ja sotsiaalsed rollid: see sõnarühm moodustab neis teostes semantiliselt ühtse sõnavarakihistuse, mille kaudu saame kirjeldada mitmesuguseid keele arengu seisukohalt olulisi küsimusi.

Uurimuse käigus kavatsen anda ülevaate, millist ametisõnavara need allikad kajastavad ja milliseid olulisi tähelepanekuid saame teha sõnastike endi kohta ehk leksikograafia ajaloo seisukohalt. Ühtaegu käsitlen keelemuutusi sõnamoodustuse ja semantika alal. Viimaks kirjeldan olulisemaid kultuuriloolisi tahke, mis neist sõnastikest nähtuvad. Need teemad võimaldavad vastata paljudele küsimustele, mida seni ei ole ajaloolise leksikoloogia, leksikograafia ajaloo ja eesti keele kujunemise alal uuritud.

“Teame näiteks, et osa sõnu on keeles püsinud ligi 400 aastat, ilma et nad oleksid kuigi palju muutunud.”

Teame näiteks, et osa sõnu on keeles püsinud ligi 400 aastat, ilma et nad oleksid kuigi palju muutunud. Sellised on arst ja pagar, aga ka mölder ja puusepp. Muutusi võime märgata deverbaalse ta-kausatiivi kasutuses õppima-verbist tuletatud nimisõnades õppija ja õpetaja: õppija tähistas 17. sajandil ennekõike õpetajat, nii kiriku- kui ka kooliõpetajat, ja alles sajand hiljem näeme seda sõna meile tuttavas tähenduses.

Suur osa neis vanades allikates leiduvatest sõnadest on tänapäevaks keelest kadunud ja üpris mõistatusliku sisuga: näiteks raamatusaarn ehk ‘kirjutaja’ ja koerkapa mehed, õieti koerakäpamehed ehk ‘kontvõõrad’. On ka ametinimetusi, mille tähendus on muutunud: soolapuhuja on tänapäeva keeles ennekõike petis. Sajandeid tagasi võis see sõna tähistada nõida, kes puhus soolale peale või luges loitsud ja toimetas sellega seejärel kõiksugu maagilisi tegusid.

Juba need näited ilmestavad, et aastasadade jooksul toimunud keelemuutuste tõttu võib meil olla keeruline mõtestada tolleaegset maailmapilti. Nõnda ei pääse me sõnastikest tänapäeval üle ega ümber, ja õieti ei pääsenud ka vaimulikud nelja sajandi eest. Mujal maailmas koostati sõnastikke veelgi varem, juba mitu tuhat aastat tagasi.

Kui tahame paremini mõista, kuidas on kujunenud meie tänapäevane sõnavara ja millised tegurid on seda kujunemislugu mõjutanud, on vanade sõnastike uurimine väga valgustav. Oma uurimuses püüangi just seda eesmärki täita: avada ajaloolise keeleteaduse tausta vanade ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide kirjeldamise kaudu.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi “Teadus 3 minutiga” raames, mille finaal toimub 2. veebruaril.

Madis Jürviste on Eesti Keele Instituudi leksikograaf ja nooremteadur, Tartu Ülikooli keeleteaduse doktorant. Teadurina uurib ta ametinimetusi ja sotsiaalseid rolle eesti vanimais, 17. ja 18. sajandi sõnastikes. Lisaks ajaloolisele leksikograafiale köidab teda praktiline sõnastikutöö: selles ametis on ta töötanud ligi kakskümmend aastat. Teda vaimustavad lõputud võimalused avastada uusi keelerikkusi, kuna sõnavarateadus on ääretult põnev ja lai valdkond, kus leidub palju seni kaardistamata alasid.

Keelemaastike uurimine on oluline osa keeleõppe ja keele säilitamise protsessis ning vanad sõnastikud on väärtuslikud allikad selleks, et mõista keele arengut ja kasutamist minevikus. Sellised uuringud võimaldavad meil heita valgust keelemaastike hämaraladele ning avastada keelelisi nähtusi ja kultuurilisi tähendusi, mis muidu võiksid kaduma minna. Seega on oluline jätkata vanade sõnastike uurimist ning neid hinnalisi teadmisi kasutada keele säilitamise ja õppe edendamiseks.