Ülo Mattheus: Ukraina sõja teine rinne | Arvamus

Ülo Mattheus on Eesti kirjanik, kes on tuntud oma teravate arvamuste poolest ning tänases kolumnis vaatleb ta Ukraina sõda teisest vaatenurgast. Tema sõnul on Konflikti oluline osa see, kuidas inimesed reageerivad ning kuidas see mõjutab ühiskonda tervikuna. Mattheus seab kahtluse alla traditsioonilised arusaamad sõjast ning pakub alternatiivseid vaatenurki selle keerulise ja valusa teema kohta. Selle kolumni lugemine võib avardada silmaringi ning kutsuda üles mõtlema sügavamalt selle konflikti tagajärgede üle.

Olukord Ukraina rindel on kujunenud ukrainlastele piinavalt raskeks: initsiatiiv on Venemaa käes, ukrainlastel napib laskemoona, rakette ja sõjatehnikat, mille tulemuseks on tagasilöögid mitmel rindelõigul, neist kõige valusam Avdijivka kaotamine. Ukraina hättajäämine on nihutanud uudiste huvikeskme põhjustele, miks lääs ei suuda või ei taha Ukrainat aidata: USA ja Venemaa presidendivalimistele, kasvavatele pingetele ja sõjale Lähis-Idas, Hiinale, Iraanile ja Põhja-Koreale, millel kõigel on Ukraina sõjaga midagi pistmist.

Läänemaailmas ei kahtle vist enam keegi peale USA vabariiklaste, et presidendiks pürgiv Donald Trump ohustab kogu maailma senist julgeolekukorraldust. Valimiskampaania edenedes on saanud tema isolatsionistliku agenda (America First) põhiteesid aina värvi juurde. Selle kohaselt peaks Ameerika keskenduma vaid iseendale, lahkuma NATO-st ja laskma muul maailmal endaga ise hakkama saada.

Trump julgustab Venemaad ründama riike, kes ei maksa oma NATO-arveid, ja ähvardab need riigid USA toetusest ilma jätta. Ukraina suhtes on Trump võtnud aga otseselt vaenuliku hoiaku. USA senat on Ukraina, Iisraeli ja Taiwani abipaketi küll heaks kiitnud, kuid see on takerdunud vabariiklaste enamusega esindajatekotta, kus spiiker Mike Johnson on selle Trumpi käsul blokeerinud.

Trumpi esmane eesmärk on võita presidendivalimised ja selleks kõlbavad talle mis tahes abinõud, ka Ukraina ilmajätmine abist ja seljapööramine globaalsele julgeolekupoliitikale, sest need on vastupidises variandis president Joe Bideni teemad ega aita Trumpi edasi.

Tõsi, ka Trump on väitnud, et tal on Ukraina sõjaga seoses oma rahuplaan, kuid midagi ratsionaalset pole ta seni välja käinud. On pakutud, et valimisvõidu korral jätab Trump Ukraina lihtsalt abist ilma ja survestab teda Venemaaga kokkuleppele minema.

Väidetavalt austavat Trump Putinit väga, sest see on mees, kes paneb Euroopa paika ja sunnib Euroopa riigid oma NATO-arved maksma. Nii sobib Trumpi eesmärkidega ka Venemaa edu ja Ukraina halb seis. Ja kui Ukraina ei lähe pärast USA abist ilmajäämist Venemaaga kokkuleppele, peseb Trump oma käed puhtaks nagu Pontius Pilatus.

Mida pelgab Trumpi valija?

Ameerika majandusel läheb praegu hästi: töötus väheneb, palgad kasvavad, inflatsioon on langustrendis ja muud sisepoliitilised teemad, nagu tervise- ja sotsiaalkindlustus, kuuluvad demokraatide päevakorda. Seetõttu on Trump rakendanud oma valimisvankri ette sisserände küsimuse, mis sobib hästi konservatiivsetele valijatele ja eriti hästi radikaalsetele konservatiividele.

“Olgugi et Trumpi retoorika on seotud ennekõike ebaseadusliku sisserändega, puudutab tema vaenulik hoiak ka kõiki teisi Ameerika hilissaabunuid.”

Tegelikult on Trump teinud sisserändest hirmuunenäo, millega ta üritab valijad enda poole kallutada. Suured arvud, nagu allpool ära toodud, sobivad selleks hästi. Olgugi et Trumpi retoorika on seotud ennekõike ebaseadusliku sisserändega, puudutab tema vaenulik hoiak ka kõiki teisi Ameerika hilissaabunuid, ennekõike ladinaameeriklasi, kes on juba kohanenud ja elavad selles riigis seaduslikult.

Vabariiklaste juhitud esindajatekoja sisejulgeoleku komisjoni aruanne osutab, et viimase aasta jooksul toimus USAs 2,5 miljonit ebaseaduslikku piiriületust, Bideni administratsiooni ajal on seda juhtunud aga 7,8 miljonil korral, kusjuures 6,5 miljonit lõunapiiril. 1

Uuringuettevõtte Pew Research Center (PRC) hinnangul elas USA-s 2022. aastal 63,6 miljonit ladinaameeriklast, see on 19 protsenti USA rahvastikust. 2010. aastaga võrreldes moodustas hispaaniakeelse elanikkonna juurdekasv 2022. aastaks 26 protsenti, kogu USA elanikkond kasvas aga vaid kaheksa protsenti.2

UCLA instituudi (Latino Policy & Politics Institute) ennustuse järgi jõuab hispaaniakeelse elanikkonna arv 2040. aastaks 87,6 ja 2060. aastaks 111,2 miljonini.3 Sama tendents puudub ka USA aasialastest elanikkonda, mis kasvas 11,9 miljonilt 2010. aastal 22,4 miljonini 2019. aastal ehk 88 protsenti. Aasia päritolu elanikkond suureneb PRC hinnangul 2040. aastaks 34,8 ja 2060. aastaks 46,2 miljonini.4

Sisseränne on põletav teema eelkõige California, Texase ja Florida osariigis, kus leiab aset suurem osa illegaalseid piiriületusi. 2020. aasta presidendivalimistel võitis Trump lõunapiiril asuvaist osariikidest Texases ja Floridas, Biden Californias. Arvestades, et need kolm on New Yorgi, Pennsylvania ja Illinoisi kõrval suurima valijameeste arvuga osariigid5, siis võib mõista vabariiklaste tähelepanu keskendumist nendega seotud teemadele. Kuid sisseränne puudutab suurel määral ka New Yorgi, New Jersey ja Illinoisi osariiki6, kus võitis Biden.

See, miks piiriosariigid erinevalt hääletavad, s.o kas demokraatide või vabariiklaste poolt, sõltub muu hulgas sellest, missugune on sisserännanute, valdavalt hispaaniakeelsete elanike osakaal osariigis ja milliseks on kujunenud suhtumine nendesse.

Nagu nähtub, ollakse Californias selles osas hoopis liberaalsem kui Texases, kuid see ei ole kogu tõde: kui vaadata häälte jaotumist, siis Texases võitis Trump Bidenit vaid napi 5,58 protsendiga ja Floridas 3,36 protsendiga, sisserändesõbralikus Californias oli Biden aga Trumpist 29,16 protsendiga mäekõrguselt üle.

Arvestades USA hispaaniakeelse elanikkonna suurt osakaalu, millele lisanduvad ka muud sisserännanute grupid ja Trumpi rassistlikule poliitikale vastanduvad tumedanahalised, võib Trump sellise poliitikaga kergesti iseendale jalga tulistada ning peletada suure osa valijaid eelistama Bidenit sel lihtsalt põhjusel, et mitte valida Trumpi.

Ilmselt ei tasu Trumpil väga loota ka USA naissoost valijatele, põhjuseks tema abordikeeldu toetavad väljaütlemised ja süüdimõistmine kirjanik E. Jean Carrolli laimamises ja vägistamises, mille eest määras kohus talle 83,3 miljoni dollari suuruse kahjutasu.

Kui Trumpi poliitika kokku võtta, siis on selle taga ilmselgelt ühe valge rassi esindaja hirm sisserändega seotud muutuste ees. Seda tragikoomilisemalt mõjub, et oma blondide juuste üle uhkust tundev valge mees, kellele on pinnuks silmas olnud nii tumedanahalise president Barack Obama kui ka presidendikandidaadiks pürgiva India juurtega Nikki Haley päritolu, on sunnitud poliitilistel kaalutlustel nende muutustega kaasa minema.

Hiljuti käis Trump välja oma asepresidendikandidaadid: Tim Scott ja Byron Donalds on mustanahalised ja Vivek Ramaswamy India juurtega.7 Üks (!) tumedanahaline mees kuulus Trumpi valitsuskabinetti ka tema presidendiks oleku ajal, nimelt elamumajandusminister Ben Carson, elukutselt neurokirurg, kes on viimasel ajal paistnud silma sellega, et on süüdistanud Bidenit dementsuses.

Inforinde trollid ja koputajad

Venemaa eesmärk infosõjas on mõjutada lääneriike Ukraina abistamisest loobuma, kasutades selleks laia instrumentaariumi, nagu seda on Euroopa äärmuserakondade toetamine, Euroopa riikide sisepoliitika ja ühtsuse õõnestamine, lääneriikide valimiste ja meediaruumi mõjutamine vajalikus suunas jne. Seda eesmärki kandsid ka korruptsioonisüüdistused Joe Bideni ja tema poja Hunter Bideni vastu. Põhitunnistaja, FBI informaator Alexander Smirnov osutus seotuks Vene luurega ja sai süüdistuse teadliku valeinfo esitamises FBI-le.

Erilise tähelepanu pälvis Vene mõjutustegevus seoses Tucker Carlsoni Vladimir Putiniga tehtud intervjuuga, mille eest olevat endisele Fox Newsi ajakirjanikule makstud Venemaal väidetavalt muinasjutuline summa. Tõsi, kui palju täpselt, pole keegi osanud öelda. Carlsonit on nimetatud ka lihtsalt kasulikuks idioodiks, kelle pani intervjuud tegema vaid edevus. Kuid see on ainult jäämäe veepealne osa.

Venemaa tegeleb ka info ettesöötmisega maailma juhtivatele ajakirjandusväljaannetele ja ajakirjanikele, omab rahvusvahelisi uurimisinstituute või imbub sisse olemasolevaisse, tõstatab teemasid ÜRO-s jt rahvusvahelistes organisatsioonides jne.

Seetõttu pole põhjust imestada, kui näiteks sellistes USA juhtivates väljaannetes nagu New York Times, Washington Post või Wall Street Journal või mõnes teises ilmunud artikkel mõjub ootamatult Vene-sõbralikult ja Ukrainat kahjustavalt. Kuna ükski väljaanne oma allikaid ei avalda, pole ka teada, mis neid üht või teist seisukohta võtma ajendas.

Professionaalsete väljaannete kõrval tegutseb ühismeedia, kus Venemaa trollimeistrid on ametis peamiselt libauudiste tootmisega või siis lekitavad Venemaa trollivabrikud sinna nn siseinfot, mis liigub sealt edasi päris ajakirjandusse.

Kõigele sellele on lisandunud tehisaru, mis võimaldab luua libauudiseid, näiteks koos mõne poliitiku näopildi ja häälega, ning neid ühismeedias levitada. Vene tuntum trollivabrik (Аге́нтство интерне́т-иссле́дований), mis sekkus aktiivselt ka USA presidendivalimistesse, kuulus mäletatavasti Jevgeni Prigožinile.

Mis on saanud agentuurist pärast Prigožini surma, pole päris selge. On väidetud, et see töötas edasi Kremli finantseerimisel vähemasti kuni 2023. aasta lõpuni. Rahastamine hõlmas Kremli ideede propageerimist Facebookis, Instagramis, Twitteris, Tiktokis ja YouTube’is.8

Sõjarindel sõdib ka mitmeid vastakaid müüte. Sõja esimesel perioodil tekkis müüt edukast Ukrainast, kes tõrjub kohe Venemaa välja, kuid praeguse seisuga on Vene massiarmee võitmatus taas kilbile tõusnud ja annab tooni maailma juhtivate väljaannete uudiste pealkirjades. Tõsi, maailma teiseks armeeks ei pea Vene sõjaväge enam keegi.

Tucker Carlsoni intervjuuga saavutas Putin olulise võidu ka Vene ajaloo küsimuses, kuid selle võimaluse mängis talle kätte pigem Trump, kuna see on osa ka tema kampaaniast. Arvestades Carlsoni tausta vabariiklaste häälekandja Fox Newsi endise saatejuhina ja tema tihedaid sidemeid Trumpiga, kõneleb see paljutki viimase plaanidest, mis näivad seisnevat eesmärgis pehmendada ameeriklaste negatiivset Venemaa-kuvandit ja nõrgendada sellega toetust Ukrainale, mis on Trumpi jaoks osa ebameeldivast Euroopast ja Bideni poliitikast.

Mis Euroopat pärsib?

Kuna USA toetus Ukrainale on seiskunud ja Ukraina on sunnitud taganema, hakkab arusaam Venemaa ohtlikkusest ka Euroopas kohale jõudma, kuigi ikka veel pikkamisi. Seda mõistab ehk vaid saalitäis poliitikuid, kes mahuvad ära Müncheni julgeolekukonverentsi ruumidesse. Laiemalt pole selgus kaugeltki nii suur ja Euroopa poliitikute seas puudub ses küsimuses ühtsus.

Poliitilist laialivalguvust väljendab hästi Saksamaal käiv vaidlus selle üle, missugust Ukraina seatud eesmärki peaks Saksamaa ikkagi toetama ja miks Saksamaa ei saa Ukrainale anda Tauruse rakette.

22. veebruaril kiitis Saksa parlament küll heaks koalitsioonierakondade (SDP, FDP ja rohelised) ettepaneku anda Ukrainale jätkuvalt sõjalist abi, sh pikamaa relvasüsteeme, kuid Tauruse rakette otse ei nimetata. Opositsioonis Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) ja Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) ettepanekut anda Ukrainale just Taurusi toetas Bundestagis aga vaid kolmandik saadikuist.

Seoses varasema, Bundestagis 17. jaanuaril toimunud hääletusega Tauruste üle märgib CDU saadik Roderich Kiesewetter Deutsche Welles9, et Ukrainale ei tohiks seada mingeid piiranguid relvastuse ja selle kasutamise osas ning ka eesmärk vallutada tagasi kõik Venemaa poolt okupeeritud alad, sealhulgas Krimm, on ta hinnangul nii õige kui ka saavutatav.

“Ganseri sõnul võib “Ukraina võidurahu” toetamine NATO sõtta kaasa tõmmata.”

Teiselt poolt on ära toodud erubrigaadikindral Helmut Ganseri seisukoht, mille kohaselt põhineb Ukraina usk, et riigi territoriaalne terviklikkus suudetakse taastada sõjaliste vahenditega, reaalsusega igasuguse sideme kaotamisel. Ganseri arvates ei jätku Ukrainal selleks olemasolevatest võimetest ja väheneb ka lääneriikide valitsuste valmisolek Ukrainat toetada. Ganseri sõnul võib “Ukraina võidurahu” toetamine NATO sõtta kaasa tõmmata ning vastutustundlik julgeolekupoliitika, mis peab vältima kahju Saksa elanikkonnale, ei tohi seda loogikat järgida.

Ganseri hoiak kattub vägagi Olaf Scholzi alalhoidlike seisukohtadega ja avab põhjused, miks Saksamaa toimib just nii, nagu ta toimib. Seejuures on Saksamaa Ukraina peamine toetaja Euroopas.

Putin on enesekindlam kui ei kunagi

Ukraina mullusuvise vastupealetungi ebaõnnestumine, USA abi takerdumine ja lääne üldine abitus on andnud jõulise tõuke Putini ja kogu Venemaa enesekindluse kasvule, mis nüüdseks on päädinud Ukraina vägede taandumisega Avdijivkast ja Ukraina kaitsevõime kahanemiseni kriitilise piirini.

Kui veel enne Ukraina vastupealetungi algust möödunud aasta suvel oli Putinil tõsine hirm, et see võib õnnestuda, ja ta kaalus tõsiselt tuumarelva kasutamist, siis praeguse seisuga puudub Putinil šantaažiks vajadus, sest sõjaline kaotus Venemaad ei ähvarda. Räägitakse küll tuumarelvade viimisest kosmosesse, et rünnata USA satelliitvõrgustikku, kuid see kuulub pigem utoopia valdkonda.

Venemaa ülisuurtele kaotustele vaatamata näitab nüüdne seis, et Venemaa taktika, mis tugineb elavjõu piiramatule ressursile, on kandnud vilja. Ükski demokraatlik riik ei saaks lubada endale sellisel viisil sõjapidamist ja nii suurel määral kaotusi, kui seda saab teha diktatuuririik Venemaa, kus tuhat ja enamgi hukkunut päevas ei ole probleem. Sellele vaatamata pole Venemaal raskusi ka mobilisatsiooniga: suur tasu värvatuile ja igapäevane ajupesu Vene šovinismi vaimus tagavad piisava elavjõu.

Venemaa on suutnud ka käima lükata oma sõjatööstuse, milleks turumajandusele tuginevates demokraatlikes riikides alles hoogu võetakse, ja on hankinud edukalt relvastust Iraanist ja Põhja-Koreast, samal ajal kui lääneriigid on sõjalise abi andmisega Ukrainale suurtes raskustes.

Nii on selgeks saanud, et sellist Venemaad ei suuda lääne väiksed professionaalsed armeed tegelikult ohjes hoida. Võrreldava suurusega armee, mille elavjõud on suurem kui miljon, on lääneriikidest vaid USA-l, Euroopa riikide suurimad armeed (Prantsusmaa, Saksamaa) jäävad vaid paari-kolmesaja tuhande piiresse. Seega: kui Venemaa peaks Euroopale massiga peale vajuma, jääb Euroopa hätta.

Venemaa enesekindlust toetavad needki riigid, kus koheldakse Putinit endiselt legitiimse riigipeana, vaatamata sellele, et tegu on rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt tagaotsitava sõjakurjategijaga.

Venemaa ülbusest ja ükskõiksusest lääne reaktsioonide vastu kõneleb ka viimase opositsionääri Aleksei Navalnõi tapmine. Sellele järgnevad küll jälle uued sanktsioonid, kuid Venemaa on näidanud, et suudab nendega väga hästi toime tulla: tänu sõjatööstuse arengule Venemaa majandus koguni kasvab. See osutab, et sanktsioonid on Venemaale nagu hane selga vesi ja selleks, et hani patta panna, on vaja kirvest.

5 Valijameeste arv 2020. aasta USA presidendivalimistel: Texases 38, Floridas 29, Californias 55, New Yorgis 29, Pennsylvanias 20, Illinoisis 20.

Ülo Mattheus’i arvamusartikkel Ukraina sõja teisest rindel on sügavalt mõtlemapanev ja ajakohane. Juba pikka aega on keeruline olukord Ukrainas hõivatud rahvusvahelist kogukonda ning Mattheus suudab selgelt esitleda erinevaid aspekte sellest konfliktist. Artiklis esitatud analüüs ja seisukohad annavad vaatajale uusi vaatenurki ja panevad mõtlema võimalikest lahendustest. Ülo Mattheus on tõestanud end kui pädev ja professionaalne ajakirjanik ning tema artikkel jätab lugejale ammendava ja sügava mõtteainet.