Triinu Tamm: Loomingu Raamatukogu sõpruskond ja lugejad on mõtteline toimetuse osa | Kirjandus

2255670hf1f4t24

Tere tulemast Eestisse! Triinu Tamm on kohaliku kirjastuse Loomingu Raamatukogu toimetaja, kellel on sügav seos nii sõpruskonnaga kui ka lugejaskonnaga. Tema kirg kirjanduse ja kultuuri vastu on teinud temast olulise osa sellest mõttelisest toimetusest. Tema töö on aidanud kaasa mitmete huvitavate ja kvaliteetsete kirjandusteoste väljaandmisele ja Eesti kirjandusmaastiku rikastamisele. Tema pühendumus ja entusiasm on inspireeriv ning tema panus kirjandusmaailma on hindamatu. Tutvumine Triinu Tammega avab uksed põnevale maailmale, mida kajastavad tema toimetatud raamatud.

Loomingu Raamatukogu on alates 1957. aastast, mil see asutati, kogenud samu rõõme ja vintsutusi, mida lugejadki, aga ei ole pidanud kurssi muutma ja rühib vapralt üha edasi. 2013. aastast peale on väljaannet tüürinud Triinu Tamm. Kuidas Loomingu Raamatukogul hästi läheb?

Möödunud nädalal mõtiskles Tiit Hennoste Sirbis eesti kirjanduse olukorra üle. Eesti kirjandus ise on küll tasemel, kuid süsteem selle ümber – tootmine, müük, reklaamimine, arvustamine, tutvustamine, auhindamine – käib alla. Hennoste leiab, et oleks vaja kokku kutsuda eesti kirjanduse päästmise üritus. Kuidas see kõik sinu kõrvadele kõlab?

Põhimõtteliselt kõlab sümpaatselt. Kas kirjandus just päästmist vajab … Mulle tundub, et kirjanduselu pulbitseb päris mitmekesiselt, aga kuidas ta paremini toimiks, seda ikka tasub arutada. Ega see ei ole ka midagi uut, kirjastamises käib sama jutt juba üle 20 aasta. Kui jätta kõrvale 1990. aastad, mil oldi eufoorias sellest, mis kõik on võimalik, on pärast seda ikka räägitud, et kirjastustel on raske, raamat on kallis, honorarid väikesed. Selle taga on tõsiasi, et meie turg on väike. Õnneks on olemas kultuurkapital, mis toetab kirjanikke ja tõlkijaid, samuti kirjastajaid. Palju rohkem toetust võiksid küll saada raamatukogud, sellest võidaksid kõik, nii kirjastajad, autorid-tõlkijad kui ka lugejad. Eks neid arupidamisi ole ka kogu aeg, et kuidas süsteem paremini võiks toimida, ja ilmselt pole häid kiireid lahendusi, mille peale keegi veel lihtsalt poleks tulnud, lihtsalt olemas. Väikese kultuuri puhul on vaja pidevat pingutust, et teda hea tervise juures hoida.

Kuidas saab LRil selle kõige juures hästi minna, nagu Hennoste väidab? Teie tellijate arv vist tõuseb igal aastal?

Loomingu Raamatukogu on tõesti erandlik nähtus. Ja nii juba aastast 1957, kui ta loodi, tookord nõukogude olude kiuste ja neid üle kavaldades. 1990. aastate ümberkorralduste tuhinas jäi ta õnneks kahe silma vahele, ei erastatud ega kaotatud ära, ning praegu on tal jälle oma vajalik koht olemas.

Tellijate arv pigem tõesti tõuseb, eriti selgelt koroonapandeemiast alates. Olukord ei olnud kehv ka enne, aga koroona kuidagi näitas, kui hea kindel on tellimissüsteem. Praegu on LRil umbes 1200 tellijat. Toimetusele on see väga oluline tagasiside: on tehtud õige raamatuvalik, lugejad usaldavad meid, sest nad tellivad ju pimesi, nad ei tea päris täpselt ette, mida nad postkasti saavad. Oleme neile selle eest tänulikud.

Üks hea käekäigu põhjusi on ilmselt ka see, et elame ajal, kus kõike on liiga palju, ka raamatuid, ikka kurdetakse, et ilmuvast puudub ülevaade. LR teeb lugeja eest valiku ära. Ja LRi põhimõtted on teada: tõlkida võimalikult paljudest keeltest, anda sissevaade väga erinevate maade ja ajastuste kirjandusse. Kõik avaldatavad tekstid on olulised – kas need on olnud mingil ajal selles kultuuris märgilised ja jäänud valge laiguna varem tõlkimata või siis on praegu olulised. Näiteks oli eelmisel aastal ilmunud Oksana Zabužko “Ukraina seksi väli­uuringud” (tlk Veronika Einberg) 1990. aastatel Ukrainas see raamat, mille järel polevat ukraina kirjandus enam endine. Muidugi peame silmas, et teos oleks kõnekas ka praegu. Ilmselgelt kuuleme tellijatelt ja teistelt lugejatelt ka seda, et ega neile päris kõik ikka ka ei meeldi, aga et üllatusmoment on huvitav. Kui üldine tendents on mullistumine: suhtlen oma mõttekaaslastega, loen raamatuid, millest aiman juba ette, et need mulle meeldivad, või mida sõbrad on soovitanud, siis võib-olla polegi tegelikult paha, kui süsteemi satub ka liivaterakesi. Need mõjuvad virgutavalt: vaimne pingutus mõista, mõista ka teistsugust, on tervislik.

Lisaks paberraamatutele on meil ka e-tellimise võimalus, jaanuari seisuga on LRil e-tellijaid 32. Samuti oleme teinud mõned audioraamatud, 11 on valmis, mõned on töös. Siiani oli kitsaskoht, et kus neid üldse kuulata saab, vaikselt siiski on võimalusi juurde tulnud: Mirko, Rahva Raamat, Digiread, Elisa, Ellu nüüd kahjuks pannakse kinni. Eestis on kombeks rääkida, et e-raamat on marginaalne nišš, nagu ka audioraamat, aga kui raamatul on juures kas või 100–200 e-lugejat või kuulajat, siis olukorras, kui räägitakse tiraažide pidevast langusest, tasub tõesti pingutada iga lugeja nimel.

LRi raamatud jõuavad sageli raamatupoodide müügiedetabeli etteotsa. Kui suur on LRi müük?

Sätime üksikmüügi tiraaži raamatu järgi. See jääb vahemikku 600–1000, 1000 on pigem haruldane. Kuna meil on tellijate arv juba ette teada, saame oma tiraaže paremini planeerida. Eesti mõistes on LRi raamatute tiraaž suur: tellijad ja üksikmüük kokku kuni 2000 eksemplari. Suurema tiraaži puhul tuleb aga raamatu kaanehind odavam. Teostus on LRil jällegi nii minimalistlik kui võimalik, ka laopinda on kasutatud väga ökonoomselt. Kuidas seejuures pakkuda lugejasõbralikku sisu ja maitsekat välimust, ongi meie kujundaja Maris Kaskmanni väljakutse. Kuna meie ainus piir on postkastipilu, siis ei avalda me pakse raamatuid – see mängib hinna puhul samuti kaasa. Nii et müüt, et LR on kinni makstud ja saab tänu sellele kaanehinna nii odava hoida, ei ole kogu tõde. Või et läheb hästi seepärast, et on nii odav – kui raamat ikka huvi ei paku, siis leiab inimene kindlasti rahale teise kasutuse.

Loe rohkem:  Ly Seppel-Ehin: oleme piisavalt elus ainult siis, kui käime piiri peal | Kirjandus

LR asutati välismaiste eeskujude najal, mis ise ei ole püsima jäänud. Kas niisuguseid raamatusarju on praegu maailmas veel?

Eeskuju oli konkreetselt Venemaal: Ogonjoki Raamatukogu. Minule ei ole teada, et LRil oleks välismaiseid analooge. Aga neid ei olnud ka varem. See oli väga spetsiifilistes Nõukogude oludes tekkinud võimalus, mis kasutati ära ja mis osutus toimivaks, vajalikuks ja õnneks ka eluvõimeliseks.

Nõukogude ajal oli tõlkekirjanduse avaldamine väga pikaldane ja range järelevalve all, ajakirjaformaat võimaldas aga kõiki protsesse lihtsustada, see oli tõesti geniaalne idee. Niiviisi oli võimalik tõlkekirjandust kiiremini ja väga palju laiema valikuga hakata eestlastele kätte tooma. Ja ega see vajadus ole kuhugi kadunud. Kirjastus, kes peab oma äririske silmas pidama, ei katseta naljalt n-ö väiksematest keeltest tõlgitud raamatutega ja autoritega, kes on meil tundmatud, olgugi et omal maal on nad väga tuntud. Ta ei võta naljalt sellist riski, aga LR võib võtta. Olen üsna kindel, et suurem osa LRis ilmuvatest raamatutest jääksidki eesti keeles ilmumata, kui need LRis ei ilmuks. Muidugi mängib meie kasuks ka pikk traditsioon, LRi teatakse, isegi kui mitte uuemast ajast, siis vanad aastakäigud kusagil pööningul ikka sageli on, ja usalduse oleme ära teeninud kõigi nende aastatega, mitte ainult viimastega.

Mainisid LRi kriteeriumide puhul lähtekeelte ja ajastuste rohkust. Missuguseid kvoote veel silmas peate?

Jah, seda me tõesti peame väga rangelt silmas, et ilmuksid raamatud, mis on tõlgitud eri keeltest. Eelmisel aastal oli näiteks kümme keelt, aga tavaliselt on isegi rohkem.

Saame aastas välja anda kindla arvu lehekülgi: 40 numbrit ehk kuni 2500 lehekülge. Nii et kogu aeg peame lehekülgi kokku lugema ja hoolega valima, avaldamisjärjekord on paratamatult pikk, me ei saa kiiresti reageerida. Sellest on vahel kahju.

Aeg-ajalt heidetakse meile ette, et avaldame liiga vähe naiskirjanikke, ja tõesti nende häält ei ole kirjandusloos palju kuulda olnud. Ma ise tahaksin ka seda rohkem kuulda. LRi suunitlus on aga leida eeskätt ajaproovile vastu pidanud autoreid ja kui ajas tagasi liikuda, siis on enamuses meesautorid. Tänapäeva kirjanduses on sellega muidugi lihtsam, aga üks LRi kvootidest on ka ajastu, me ei avalda ainult viimastel aastakümnetel ilmunud teoseid.

Kvoodid kvootideks, kõige tähtsam on ikka muidugi see, et LR pakuks head lugemisvara, et ta oleks jätkuvalt uudishimuliku ja nõudliku lugeja raamatukogu – niisugune, kust saaks aimu, mis toimub eri maade kirjanduses.

Mil määral otsite teoseid ise ja mil määral pakuvad neid tõlkijad?

Võib-olla pooleks, lisaks on LRil kolleegium, kes meile samuti raamatuid soovitab ja pakutud käsikirjade hulgast valiku teha aitab. Tõlkijad pakuvad meile tõesti palju, sh häid teoseid, mis ikkagi plaani ei mahu, sest umbes  16 tõlkeraamatut aastas on ju tegelikult üsna vähe. Teinekord arutame esialgse pakkumise juurest edasi ja leiame mingi uue asja.

Millised olid eelmise aasta menukid?

Juba mitu aastat juhib edetabelit Mihhail Šiškini “Sõda või rahu?” (tlk Tiiu Relve ja Krista Räni). See raamat ilmus juba 2022. aastal, aga oleme erandkorras teinud kordustrükke, sest nõudmine on olnud väga vali.

2023. aastal ilmunutest valmistas toreda üllatuse Kruusa Kalju luulekogu “Üleelamiste vanakese” suur menu. Kokku oli selle tiraaž 2000 eksemplari ja üsna kiiresti oli ta poodidest otsas. Teine hitt oli “Vana bambuseraiduri lugu” – seda me aimasime ka ette, sest see X sajandist pärit anonüümse autori lugu on tõesti üks väike pärl. Muinasjutud tunduvad eestlastele üldse meeldivat ja Jaapan on praegu hästi esil, jaapani keelest tõlgitakse üsna palju. Ja muidugi on tähtis tõlkija isik: kui Alari Allik midagi kusagil teeb, siis tekitab see alati huvi. Väga kiiresti müüdi läbi ka baltisaksa autori Siegfried von Vegesacki “Jaschka ja Janne” (tlk Silva Lilleorg). Küsime igal aastal ühismeedias ka lugejatelt, millised on nende lemmikud eelmise aasta LRi numbrite hulgas ja alati on hea meel selle üle, et pole raamatut, mis ei leiaks mainimist. Ega raamatud meedias tõesti sageli pildile pääse, “Üleelamiste vanakest” ja “Vana bambuseraiduri lugu” tutvustati aga mõlemat “Aktuaalse kaamera” kultuuriuudistes.

Televisiooni mõju on niisiis LRi näitel kirjanduse käekäigule tugev?

Kindlasti.

Jõuame taas kirjandustelesaate teemani. Üks asi on see, et huvilised tunnevad niisugusest saatest puudust, aga ühtlasi on sellel, kui televisioon kas või nupukesena mõne teose esile tõstab, suur mõju ka raamatu levikule.

Jah, huvitav ja vajalik oleks kirjandusmagasini tüüpi saade, midagi sellist, nagu oli Mart Juure “Kirjandusministeerium” – eri žanrist raamatute tutvustus, mingi väikegi ülevaade ilmuvast.

Ega me kõiki neid käike ja teid näe ega tea, kustkaudu info liigub. Et kas Renate Keerd vaatas “Aktuaalset kaamerat” või jõudis kuidagi teisiti temani Kruusa Kalju “Üleelamiste vanake”, mis inspireeris teda tegema lavastust “Tõhususe sümfoonia”. Selle teine inspiratsiooniallikas oli kusjuures jaapani munga Kenkō mõtteterade kogumik, mis ilmus LRis Rein Raua tõlkes 1988. aastal ja mis nüüd kuldsarjas aastal lõpul uuesti ilmub. Peagi linastub ka Eestis Marko Raadi uus mängufilm “Biwa järve 8 nägu”, milleks ta sai tõuke 2005. aastal LRis ilmunud Max Dauthendey samanimelisest raamatust (tlk Katrin Kaugver). Filmi linastumisega samal ajal annab LR välja audioraamatu ja e-raamatu. Kuigi meedias tõesti kirjandus sageli uudisekünnist ei ületa, siis kuidagi info ikkagi liigub, mingid seeneniidistikud ikka toimivad.

Loe rohkem:  Nukitsa konkurss ootab lapsi valima oma lemmikkirjanikku ja -illustraatorit | Kirjandus

LR paistab ka selle poolest silma, et ise niidistikku kasvatab ja poputab. Te tegelete oma lugejatega palju, korraldate esitlusi ja muid üritusi, te viitsite inimestega kohtuda.

Jah, see tundub oluline küll. Vaevalt et ükski kirjastus annab välja raamatuid, mida ta oluliseks ei pea, iseasi, kuidas infokaosest läbi murda, et lugejateni jõuda. Esitlused ja muud üritused on üks hea võimalus raamatule tähelepanu tõmmata, aga ka lugejatega kohtuda, kindlasti ei taha me istuda üksi oma elevandiluust tornis. Võib isegi öelda, et LRi sõpruskond ja lugejad on mõtteline toimetuse osa, nende tagasiside ühismeedias või kohtumistel on meile vajalik peegel. Raamatuesitluse roll on küll ajas päris palju muutunud. Kunagi käisid seal ka ajakirjanikud, seal liikus info, seda tajuti sündmusena, nüüd on need rohkem sellised kogukonnaüritused. Eks see ole ka jälle väikese kultuuri asi. Kui näiteks Prantsusmaal on kirjastustes omaette pressiosakonnad, on sissetöötatud võrgustikud, promoga tegeletakse väga jõuliselt, siis Eesti kirjastuses on selle töö peale heal juhul üks inimene, kes peab tegelema kõikide raamatutega. Sageli korraldavad esitlusi tõlkijad ja autorid ise.

Võimalusi sünergiaks on muidugi ka teisi ja haarame neistki hea meelega kinni. Priit Strandberg lavastab praegu Vanemuises Sophoklese “Antigonet”, esietendus on tulemas aprillis. Kui tõlkija Anne Lill pakkus LRile, et võiksime näidendi avaldada ka raamatuna, siis võtsime pakkumise rõõmuga vastu. Nüüd kohe veebruaris on LRis ilmumas Friedrich Nietzsche kaks esseed Wagnerist, mida pakkus meile Jaan Undusk ja mis haakuvad Underi ja Tuglase keskuse kureeritud dekadentsi uurimisprojektiga.

Mida toob selle aasta LR?

Eesti kirjandusest on lisaks Carolina Pihelga juba ilmunud “Lõikejoonele” tulemas Mart Kanguri luulekogu. Heili Sepa vahendusel jõuab eesti keelde esimene Ghana kirjanik: Nii Ayikwei Parkese romaan “Sinise linnu saba” on väga põnev mikstuur suulisest jutuvestmistraditsioonist ja euroopalikust romaanist. Angola uuemast kirjandusest saab tutvust teha Ondjakiga, Leenu Nigu tõlkes on ilmumas lustakas romaan “VanaemaÜheksa ja soveti saladus”. Tänapäeva prantsuse kirjandust esindab üks oma põlvkonna huvitavamaid noori naisautoreid Alice Zeniter, keda tõlgib Maria Esko ja kes räägib meile tänapäeva Prantsusmaa rassismiküsimustest. Kohe varsti läheb trükki prantsuse filosoofi Félix Guattari “Kolm ökoloogiat”, mille pakkus Ott Puumeister, ja on päris hämmastav, kui aktuaalselt see 1989. aastal ilmunud essee praegu mõjub. Suvel on oodata romaani Doris Lessingult Krista Kaera tõlkes. Ja lisaks head lugemist ukraina, slovaki, läti, serbia, tšehhi ja teisteltki autoritelt. Loodetavasti ilmub lõpuks ka juba ammu plaanis olnud korealase Han Kangi romaan “Taimetoitlane”, mida tõlgib praegu Anni Arukask.

Raamatute valmimine võtab teatavasti päris palju aega, valime ja teeme plaane, aga need teostuvad alati aasta-kaks, mõnikord isegi kümme aastat hiljem. Nii et omamoodi on see nagu pudelipost. Milline on olukord siis, kui teele saadetud sõnum kohale jõuab, millised on siis aktuaalsed teemad, ei oska keegi ennustada. Eks see tekita ka omamoodi hasarti ja toredaid kokkusattumusi juhtub alatasa.

Heinrich Eisenschmidti “Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus”, mille on saksa keelest tõlkinud Ene Kuus, ajastus oivaliselt: täpselt õpetajate streigi ajaks …

Selle raamatu peaks kinkima kõikidele õpetajatele. See turgutaks neid toredasti! Väga südamlikult kirja pandud XIX sajandi teise poole Võru koolielu kirjeldus.

Oled ka ise tõlkija. Eelmisel nädalal ilmus kirjastuses Varrak sinu tõlkes Michel Houellebecqi romaan “Häving”. Palun kõnele pisut sellest teosest.

“Häving” on Houellebecqi kaheksas romaan ja nendest kõige paksem. Houellebecq jätkab oma teada-tuntud meetodiga: asetada näpp mõnele meie praeguse aja ühiskonna valupunktile ja sinna vajutada. Seekord on ta ette võtnud Prantsusmaa poliitikaelu, millest on kirjutanud ka varem, näiteks “Alistumises”. “Hävingu” tegevus leiab aset aastal 2027 vahetult enne presidendivalimisi. Houellebecq näitab, et suured ideed ja aated on poliitikast kadunud, riiki juhitakse kui äriettevõtet, presidendi teevad valmis coach’id ja suhtekorraldajad, kogu Prantsuse poliitika on muutunud sõubisniseks. Teine kriitikaalune on seekord Prantsuse meditsiinisüsteem: tehniliselt on see üliarenenud, inimelu väärtustamine ja inimese väärikus, ka õigus väärikale elulõpule, on aga tagaplaanile jäänud. Taustal tegutsevad terroristid, kelle tegevuse eesmärk on mõistatuslik.

Aga midagi on “Hävingus” ka uut, tajun seal mingit meeleolumuutust: romaan on eelmistest kuidagi rahulikum, tegelaste meeleheide ei ole nii tume, ja olulise teemana on kohal armastus. Kui varasemad Houellebecqi tegelased on võimetud armastama, ja see nende häda põhjus enamasti ongi, siis “Hävingus” on tegelasi, kes on võimelised armastama, ja sellega koos hakkavad juhtuma väikesed imed.

Triinu Tamm on ilukirjanduse ajakirja Loomingu Raamatukogu toimetaja, kes on tihedalt seotud nii ajakirja sõpruskonna kui ka lugejatega. Tema panus ja pühendumus on teinud temast olulise osa toimetuse meeskonnast, kes loob ja vahendab kvaliteetset kirjandust lugejatele. Triinu Tamm on ka aktiivne osaline kirjandusmaastikul ning tema töö on märkimisväärne kogu Eesti kirjanduselus. Tema lähedased suhted lugejaskonnaga on loonud tugeva ühenduse ajakirja ja lugejate vahel, mis on edendanud kirjandushuvi ja -kultuuri riigis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga