Toomas Volkmann: olen teinud seda, mida tahan ja ilma suure kärata | Kunst

2101382hbcc1t24

Tere tulemast! Toomas Volkmann on Eesti kunstimaailma tuntud nimi, kes on tuntud oma provokatiivsete ja mõtlemapanevate teoste poolest. Tema looming on tabanud publikut sügavalt ning tema julge stiil on pälvinud palju tähelepanu nii kodu- kui ka välismaal. Volkmann on öelnud, et ta teeb seda, mida tahab, ilma suure kärata, ning see lähenemine on kandnud vilja tema kunstnikukarjääri jooksul. Tema tööd peegeldavad Eesti ühiskonna ja kultuuri keerukust ning pakuvad vaatajale võimaluse mõtiskleda ja avastada uusi perspektiive.

Kolmapäeval pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi fotokunstnik Toomas Volkmann oma olulise mõju Eesti visuaalkultuurile ning täpse pildikeele eest, mis on leidnud väljundi nii reklaami-, portree kui moefotos.

Vastuseks küsimusele, mis tundeid teenetemärk tekitab, meenutas Volkmann, kes omandas kõrghariduse hoopis lavakunstikateedris Lembit Petersoni käe all, lavaka aegu, kui peale hästi tehtud etüüdi küsiti tudengitelt, et mis tunne on ja paluti see tunne meelde jätta. “Mulle tänane tunne jääb meelde küll, sest kui mõni hetk tagasi Marko Reikop mulle helistas, siis mõtlesin lihtsalt, et see on lõbus nali ja tahtsin teema argiste asjade peale üle viia. Et mis siis tegelikult hommikul mulle Marko kõne toob, et kas fotost hakkame rääkima või?” naeris Volkmann.

“Ta jauras seda ikka pikalt edasi, kuni ma igaks juhuks kontrollisin, mis kuupäev on. Täpselt see kuupäev, mis ma arvasin, oligi, aga ma ei arvanud, et see niimoodi algab,” tõdes Volkmann, kellele jääb tänasest hommikust meelde peaaegu sünnipäevalik tunne. “Kuigi ma sünnipäevi ei tähista. Viimane sünnipäev, mis meelde tuleb, on viies sünnipäev, kus mulle kirsitort kingiti. Aga see on üle tüki aja hea üllatus. Väga hea üllatus,” lisas ta.

Loe rohkem:  Tartus sai avapaugu üritustesari Tartu Kunstinädal | Kunst

Palve peale mõelda, mille eest fotograaf teenetemärgi pälvis, jõudis ta kiiresti järeldusele, et ilmselt oma fototegevuse eest. “Kuna märgi taha oli kirjutatud “fotokunstnik”, siis ilmselgelt on see minu fototegevuse eest, mis on kindlasti laiem, kui lihtsalt sõrmega nupule vajutamine. Nojah, ma ei tea. Mul oli suur näitus. Mõned nimetavad seda ka elutöönäituseks, mida ma ise ei taha uskuda. Kas nüüd ma pean uskuma, et ikkagi oli elutöönäitus?” naeris Volkmann.

Uutmoodi raami see fotograafi hinnangul tema senist tööd siiski ei pane. “Loomulikult olen ma väga tänulik, et on märgatud ja seda on alati väga hea teada, et sümpaatse presidendi poolt tuleb selline märk. Aga ma ei arva, et see paneb mind teise raami, kindlasti mitte. Ma olen kõiki asju teinud selles mõttes isepäiselt, et teinud täpselt seda, mida ma olen tahtnud ja ilma suure kärata,” sõnas Volkmann.

Kas teenetemärk läheb tähistamisele elu teise kirsitordiga fotograaf veel öelda ei osanud. “Küsid nii keerulisi asju vastu hommikut. Käin siin ringi hoides hommikumantli hõlmasid ühe käega kinni,” muigas Volkmann.

Hetkel tegutseb veel Volkmann veel möödunud sügisel avatud näituse “täis minevik” järelkajadega. “Sellega seoses on hästi palju olnud kohtumisi inimestega, nii et ma teen pidevalt tuure ja tegelikult võtan läbi seda materjali veel- ja veel- ja veelkord. Igasugune selline suur ülevaatenäitus toob endale ka välja, millega tegelikult tegelenud oled. Mis on see jutustus, mida ma olen kõnelenud. Foto tegemine ise on pigem intuitiivne tegevus, vaatamata sellele, et ma alati pildistades joonistan kõik välja, mida tegema hakkan. Lõppude lõpuks on fotograafia selline spetsiifiline ala, et saad ainult paika panna tausta, aga kõik, mis sünnib tausta ees, selle üle sul peaaegu kontroll puudub ja seal on tarvis sellist jumaliku juhatust, et miski välja tuleks,” selgitas Volkmann.

Loe rohkem:  Jaan Elken: õudsed maailmasündmused on mu töödesse värvi tagasi toonud | Kunst

Plaane on fotokunstnikul mitmeid, aga kõigepealt loodab siiski viia lõpuni näituse, mis Fotografiskas märtsi lõpuni avatud on. “Siis ma ei taha kolm–neli kuud kindlasti fotoga tegemist teha,” ütles ta. Samas hoones on avatud ka Peter Lindberghi näitus “Olemise kergus”, mis on Volkmanni sõnul väga huvitav kokkusattumus.

“Praegusel ajal kunstis eriti, aga ma arvan, et seda võib ka mujalt, näiteks luulest, näha, et suured jutustused kaovad ära. Nende vastu võideldakse süsteemselt. Kõik peaks olema horisontaalipidi laiali, mitte vertikaalipidi. Ma olen alati mõelnud, et tuleb õppida kõige suurematelt. Lindbergh on kindlasti selline, kes on defineerinud 1990. aastate pildikirja ja esteetika ja olnud natukene kurblik-melanhoolne hästi suurte jutustusega. Ja loomulikult hästi euroopalik, vaatamata sellele, et ta pildistas palju Ameerikas. Minu jaoks on see värv, see õõvav kurbus, mis nendes piltides on, väga tähtis olnud, et saada aru, mida ma ise mõtlen, kuidas ma mõtlen või kuidas ma peaksin seda väljendama. Loomulikult ei ole võimalik kedagi kopeerida, aga me õpime just suurtelt. Seisame hiiglaste õlgadel,” tõdes Volkmann.

Toomas Volkmann on Eesti kunstimaastikul kaua aega tegutsenud ning tema sõnad “olen teinud seda, mida tahan ja ilma suure kärata” peegeldavad tema loomingulist vabadust ja enesekindlust. Tema loodud kunstiteosed on olnud ausad, siirad ja väljendusrikkad, püüdes tabada inimhinge sügavamaid kihte. Volkmanni tagasihoidlikkus ja südamlikkus on teinud temast armastatud kunstniku ning tema tööd jäävad kindlasti Eesti kunstipärandisse. Tema looming on inspireeriv ning jätab maha jälje kunstimaailma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga