Steven-Hristo Evestus: kunstnik ei saa vastutada vaataja emotsioonide eest | Kunst

2297904hdb0ct24

Tere tulemast Eestisse, kus kunstnik Steven-Hristo Evestus on loonud kunsti, mis kutsub esile sügavaid emotsioone vaatajates. Tema loomingul on võimas jõud ja võime mõjutada inimeste tundeid. Evestus usub, et kunstnik ei saa vastutada vaataja emotsioonide eest, sest igaüks tajub kunsti omal, isiklikul moel. Olles üks Eesti tuntuimaid ja mõjukamaid kunstnikke, on Evestus loonud teoseid, mis jäävad kauaks meie mõtetesse ja südamesse. Tutvuge tema töödega ja avastage endas uusi emotsioone ja mõtteid!

Veebruaris ilmus Tallinna linnapilti Estookini ja Rebeca Parbuse installatsioon “Hetk”, mis tõmbas inimesed kahte lehte laiali. “Kunstiteose vastuvõtul pole õiget ega valet reaktsiooni ja minu arust on see väga hea märk, et tekivad väga erinevad reaktsioonid,” sõnas näitleja ja lavastaja Liis Lindmaa.

“Seda negatiivset informatsiooni on viimastel aastatel olnud päris palju ja ma saan aru, et paljudel inimestel, kaasaarvatud mul endal, hakkab mingi limiit täis saama ja tegelikult tahad kaitsta end selle informatsiooni eest. Aga jällegi on aeg-ajalt selline raputus või äratuskell hea, et meelde tuletada, et meil on kõik hästi, aga märgata, mis seis maailmas tegelikult on,” sõnas Lindmaa.

Evestusele meeldis, et “Hetk” oli täis tähendusi, mida igaühel oli võimalik ise tõlgendada. Seetõttu hakkas ta aga kahtlema, kas kunstnikud ehk teosele liigselt endapoolseid selgitusi ei andnud. “Tegelikult neil ei ole ju seda kohustust ja kohati mulle tundus, et mõned arvamused viisid selleni, et oleks pidanud olema suurem selgitustöö. Ma ei ole selle poolt. Ma arvan, et need teosed teenisid just seda eesmärki, et nad töötasid väga hästi vastuvõtja kujutlusvõimega,” sõnas Evestus.

Lisaks meeldis Evestusele, kuidas aktsioon tõstatas ühiskonnas taas kunstialaseid arutelusid. “Just see teema, et kiire vastus on, kas meeldib või ei meeldi. Et kas sellistel arvamustel on üldse kunsti kogemisel kohta? Ja veel erinevad kategooriad, et kas miski peaks olema lubatud või keelatud, selle asemele, et lasta sel end lihtsalt ventileerida.”

Ühe argumendina “Hetke” vastu on välja toodud, et selle puhul ei arvestata lastega, kes ei saa asjast aru, kelles võib kogu asi hirmu tekitada. Lindmaa tahtis Ukraina sõja puhkedes samuti enda 5-aastast last hoida n-ö mulli sees. “Suht kiiresti ilmnes see, et ükskõik kui palju sa tahad seda hoida, tema saab asjadest ikka aru. Laste mängudesse tekkisid sõjamängud, nad hakkasid mängima põgenikke, et nende vanemad surevad sõjas,” rääkis Lindmaa, kes mõistis läbi selle, et lapsi ei saa välismaailma eest lõputult kaitsta. “Lapsevanemal on kohustus asju lastele seletada,” märkis ta.

Loe rohkem:  Õõvastavalt mõjuda võiv näitus "Mutukad" | Kunst

Meeldib, ei meeldi

“Ma arvan, et selle taga, et meeldib või ei meeldi, on inimesed, kes pole harjunud seda kuidagi laiemalt mõtestama. Aga see jääb neile ikkagi kuklasse, jääb neid saatma ühel või teisel moel ja ma arvan, et see mõjutab neid siiski. See ongi see olulisus, et kui on otsustatud tuua mingi teos linnaruumi, siis eesmärk on see, et seda ei näe inimene, kes on harjunud käima galeriis või lavastusi vaatamas. Kui me tahame, et meie ühiskond oleks pidevas arengus, siis on oluline, et tegeletaks kujutlusvõime arendamisega,” rääkis Evestus.

Lindmaa korraldas ühes Liis Varesega 2022. aastal mõjuka aktsiooni Vene saatkonna ees. Lindmaa sõnul ei mõelnud ta aktsiooni korraldades selle peale, et kas see šokeerib kedagi. “See ei ole eesmärk omaette. See konkreetne aktsioon tekkis ju väga kiiresti, oli vaja kiiresti reageerida. Lõppkokkuvõttes seda reaktsiooni ei tea kunagi ette,” sõnas Lindmaa.

2009. aastal tekitas pingeid Kristina Normani “Kuldsõduri” aktsioon, mille puhul pidi kunstnik ka politseile selgitusi andma. “See on jällegi väga õrn piir, et kust jookseb see, et sa oled oma väljendustes vaba, aga ka teistpidi võid sattuda menetlusaluse isiku rolli avaliku korra rikkumise eest,” arutles Evestus. “Lõpuks leidis kuldne kuju oma koha ju Soome kaasaegse kunsti muuseumis ja seda ikkagi väärtustati. Sel oli kindlasti oluline tähendus ja andis palju tõlgendusruumi tol hetkel,” lisas ta.

Kes vastutab?

Küsimusi on tekitanud asjaolu kuivõrd palju peab kunstnik enda teose tarbijapoolse vastuvõtu eest vastutama. “Saades oma teose valmis, annab kunstnik selle oma tarbija ja vaataja käsutusse, ta ei saa vastutada nende emotsioonide eest,” arvas Evestus.

“Kunstnik peab olema aga ettevaatlik, et ta ei muutuks tööriistaks kurjade jõudude käes. Või kui kunstnik ei vali vahendeid oma sõnumite edastamisel, et ta läheb seal põhjendamatult inimeste eluga riskeerima, siis peaks kunstnik seda vastutust kindlasti tundma. Sellest tulenevad ka juba põhiseadusest omad väljendusvabaduse piirangud, sa ei saa avaliku korra reegleid ja teiste inimeste vabadusi ja õigusi eirates tegutseda,” sõnas Evestus.

Ta lisas, et muidu ei pea aga kunstnik mõtlema kaugemale sellest, kui et tal on oma teema, milleks ta leiab endale sobiva kujundikeele ja esitab selle. “Sealt ei ole vaja kaugemale kunstniku vastutust näha,” arvas jurist.

Loe rohkem:  Selgusid Muuseumirottide võitjad | Kunst

Lindmaa nõustus, et üks inimene ei saa teise inimese reaktsiooni eest otseselt vastutada, kuid nentis, et mingitele asjadele peab siiski mõtlema. “Ka meie oma aktsioonides mõtlesime ikka selle peale, et need inimesed, kes seal osalevad, et need naised saaks end tunda turvaliselt,” ütles ta.

Kunst tänavale

Lindmaa sõnul seob kõiki laiema publiku ees või linnaruumis toimunud eksperimente ja aktsioone see, et nad on ootamatud. “Sellepärast nad jõuavad lähemale ja tekitavad suuremaid reaktsioone. Ma arvan, et see on hea, sest erinevaid emotsioone tunda on ju meeldiv, see tekitab sellist elusolemise tunnet,” sõnas näitleja.

Evestus ütles, et kunstitarbijana hirmutab teda siiski see teadmatus, mis saab vaatajale osaks mingis kaasavas aktsioonis või lavastuses osalemises. “See suur teadmatus selle ees, mis rolli ma satun ja kui toimub aktsioon teatrisaalis, siis see on inimlik, et sa ikkagi kardad, et sa satud kuidagi piinlikusse olukorda,” sõnas Evestus. Lindmaa tunnistas, et ka tema, kes on olnud teatrisaalis just see kaasaja, ei tunne end vaatajana mugavalt, kui selleks on oht.

Lindmaal on hea meel, et kunst on liikunud näitusesaalist välja ja jõuab nii enamate inimesteni. “See ei pea olema alati šokeeriv. Avalik ruum on suurepärane lõuend selliste sotsiaalsete teemade jaoks.”

“Mingit tsensuuri meil ei ole, et seda väljendus- ja sõnavabadust teostada. On võimalik ikkagi demokraatlikus riigis tulla ja väljendada seda, milleks soov on. Ma olen seisukohal, et kõik avalikus ruumis toimunud aktsioonid ja näitused, millega me oleme siin kokku puutunud ja mida tinglikult šokikunstiks nimetame, on kõik ikkagi ühiskondlikult olulistel teemadel olnud. Sa ei saa selga pöörata sellele, mis niikuinii teemana püüab su kuskilt kinni. Olgu siis juba kunstivormis ja miks seda keelata, kindlasti mitte,” rääkis Evestus.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Arutelu”, intervjueeris Merilin Pärli

Kokkuvõttes võime öelda, et kunstnikul ei ole võimet kontrollida ega vastutada vaataja emotsioonide eest. Steven-Hristo Evestuse sõnul on kunstniku ülesanne luua teoseid, mis kannavad tema enda emotsioone ja mõtteid ning jätavad vaatajale vabaduse neid tõlgendada ja omaks võtta. Vaataja emotsioonid on individuaalsed ja sõltuvad mitmetest erinevatest teguritest. Seega on iga kunstiteos avatud erinevatele tõlgendustele ja emotsioonidele ning see on osa kunsti ilust ja võlust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga