Toomas Siitan: muusika on inimese õpetus | Muusika

Tere tulemast Eestisse! Toomas Siitan on ükskordne Surrealisti klaverimuusika tipptegija ja ta kirjutab seda artiklit loovad lummava kompositsiooni. Ta usub, et muusika on rohkem kui lihtsalt helide kogum, vaid pigem inimese õpetus ja hinge keel. Ta on veendunud, et muusika võib avada meie südamed ja viia meid sügavale enda sisse. Siitan kutsub meid avastama muusikaga seotud saladusi ja tunnetama selle võimsust meie ümber. Laskem end kanda tema meloodiate lummusesse ja avastagem üheskoos muusika maailma põnevaid saladusi.

Muusikateadus Eestis

Siitani eriala ehk muusikateadus jaguneb peamiselt muusikakriitikaks, muusikateooriaks ja muusikaajalooks. “See on klassikaline pool. Täna peaks sinna juurde liitma kindlasti ka kognitiivse muusikateaduse, mis uurib muusika vastuvõttu ja muusikaga seotud psühholoogilisi protsesse. Kindlasti ka etnomusikoloogia, mis on klassikalisemast muusikateadusest olnud üsna eraldi, aga viimastel aastakümnetel oleme kahelt poolt kokku kasvanud niiviisi, et muusikaajaloo teadus on hästi palju õppinud etnomusikoloogidelt,” selgitas Siitan, lisades, et muusikateadus ongi pigem katusmõiste, kuhu alla mahub veel mitmeid harusid. “Järjest olulisem on täna ka muusikasotsioloogia ja sinna alla kuulub näiteks ka levimuusika uurimine,” sõnas Siitan.

Alates 1980. aastatest on muusikateadus teinud läbi päris suure muutuse, mis sai alguse Lääne-Euroopast ja Ameerikast new musicology nime all. “Selle mõiste või pöördega markeeriti peaasjalikult seda, et sinnamaani tegeleti eelkõige muusika tekstide uurimisega. /…/ Ka muusikaajalugu ei tegelenud tegelikult väga palju sellega, mis oli muusika ümber vaid muusika enesega, heliloojate arengulugudega, stiiliajalooga. 1980. aastatel alanud pööre hakkas järjest rohkem tähtsustama seda, mis on muusika ümber. Kõik need n-ö olud, mille sisse muusika sünnib, mille sees seda tehakse. Ning tegijad ei ole sugugi mitte ainult heliloojad, vaid järjest rohkem pannakse tähele ka interpretatsiooni kunsti,” selgitas Siitan Klassikaraadio kultuurisaates “Delta”.

“Selles mõttes on muusikateadus muutunud hästi palju mitmekihilisemaks. Sinna juurde on tulnud muidugi ka ühiskonnas olulised teemad nagu soouurimused, mis algas üsna jõulisest feminismilainest. Niisugused suunad algavad omaette ja eraldi, on pisut ekstreemsedki, teinekord aga sulavad tasapisi üldise muusikateaduse pildi sisse,” ütles ta. Siitan lisas, et tema hinnangul elame me täna juba uues muusikateaduse muutuste ajajärgus.

Kuigi eestis 1990. aastate alguses tugevat professorkonda ei olnud, siis olid põhilised tegijad 30–40 eluaastates ning hüppevalmis igasugusteks muutusteks. “Olime kõik vanas süsteemis kujunenud ja õppinud, aga ootasime täiesti uut mõttehoovust. Urve Lippus rajas siis tegelikult muusikaakadeemiast muusikateaduse osakonna. Sinnamaani oli see olnud kompositsiooni kateedris alaosa, mis ei võimaldanud erinevatel mõttesuundadel edeneda, sest kompositsooni kateedrit juhatas muidugi alati helilooja, kes ei olnud võib-olla nii huvitatud mingisugustest uutest suundadest. Muusikateadlased kuulusid, ja kuuluvad formaalselt tegelikult praegugi, Heliloojate Liidu koosseisu ja olime natukene teenindavas rollis, pidime selgitama või propageerima omaaegsete heliloojate loomingut,” selgitas Siitan.

Rahvuseülene muusikateadus

Urve Lippuse juhtimisel asutati 1990. aastate alguses ka muusikateaduse selts, mis aitas luua sillad eriala kolleegidega Lääne-Euroopas, kus Siitani üllatuseks tunti suurt huvi ka Eesti muusikaloo vastu. “See oli aeg, kus soomlased, rootslased ja kõik Põhjamaad kirjutasid omamaiseid muusikaajalugusid, aga mitte rahvuslikust aspektist, vaid just nimelt territoriaalsest. Nende jaoks oli väga loomulik see mõte, et Läänemere maade muusikakultuur kuulub kokku ja see, mis on toimunud Eesti ja Liivimaal, on sellest täiesti orgaaniline osa. Meie jaoks oli jälle see osa puudu,” tõdes Siitan.

Varasemates muusikalugudes baltisakslastega seotud aspekte ignoreeriti, sest seda ei peetud päris omaks. “Meie olime valmis seda meie omaks integreerima ja väga palju põhjalikumalt uurima. Olime kõik veendunud, et Eesti muusika ajalugu ei alga Väägvere pasunakoorist ja esimesest laulupeost, nagu seda oli ette kujutatud. Täna kujutame Eesti kunstmuusika ajalugu ikkagi ette tuhandeaastasena,” kinnitas Siitan.

“Õhtumaade muusikalugu”

1998. aastal ilmus Siitani sulest üldhariduskoolidele mõeldud muusikaajaloo õpiku “Õhtumaade muusikalugu”. Mitukümmend aastat hiljem tagasi vaadates tõdes Siitan, et ei olnud kirjutatuga rahul isegi siis, kui seda kirjutas. “Ma teadlikult kirjutasin selle hästi konservatiivsena, sest eelmise eestikeelse üldülevaate Lääne muusika ajaloost kirjutas 1930. aastal Peeter Ramul. Kuna see oli esimese vabariigi aegne raamat, siis oli see bibliograafiline haruldus, mida praktiliselt keegi ei tundnud ja ei saanud seda ka raamatukogudest kätte. Olin ise selleks ajaks juba päris pikka aega muusikakeskkoolis muusikaajalugu õpetanud. Olin veendunud, et niisugust eestikeelset põhiteksti on hädasti tarvis, aga see ei saa olla just nimelt kirjutatud uue muusikateaduse stiilis, sest kõik suured pöörded muusikaajaloos tuginesid tegelikult nendel varasematel põhitekstidel. Vaat seda põhiteksti ma püüdsin kirjutada. Nüüd ma näen, et see on normaalselt funktsioneerinud ja on siiamaani kõrgkooliõpikuna käibel, kuigi sinna tuleb muidugi palju lisaks lugeda,” nentis Siitan.

Siitan peab loenguid andes oluliseks minna loetava ajaloolise informatsiooni kõrval ka muusika sisse ning avastada muusikast endast sisulisi märke. “See on keeruline, eriti võõraste stiilide puhul, kui ei ole ka ajalooliste muusikastiilidega väga palju kokku puutunud. Aga see on avastuslik ja väga paljud tudengid võtavad rõõmsalt vastu need uued vaatenurgad muusikale. Ma püüan väga õhutada sellist muusikast mõtlemist ja muusikasse sisse minemist,” ütles ta.

Noodipõhisus muusikas

Kui 40–50 aastat tagasi püüti varaseid ajaloolisi muusikateksti käsitleda pühadena, kuhu ei tohi midagi lisada, kus ei tohi midagi muuta ja mida peaks ette kandma objektiivselt, siis tänaseks on muusikapraktika muutunud väga palju elavamaks, nii et ei peljata enam olla ka nendele muusikatekstidele kaaslooja. “See on ka arusaamine, mida ma oma loengutes sisendada püüan. 19. sajandini heliloojad ei pannud kuigi palju kirja esituslikke momente. Ettekandjal oli õigus või lausa kohustus kirjapandut edasi arendada, laiendada ja kaasloojaks olla. Praegu on see muutunud normaalseks arusaamaks,” selgitas Siitan.

Siitan leiab, et liigne noodipõhisus on probleemiks ka nende puhul, kellest saavad professionaalsed muusikud. “Kahtlustan, et väga sageli mängitaksegi algtasemel seda, mida nähakse noodis, mitte seda, mida kuuldaks. Kuulmise ja mängu ühendamine on erakordselt oluline. See on loomulikult kõikidel instrumendiõpetajatele tada, aga see vana traditsioon, ei ole siin olnud kerge kaduma. Noot on oluline, aga kuulmine veel olulisem,” sõnas Siitan ning lisas, et noodipõhised kombed ulatuvad 19. sajandi Saksamaalt, kust jõudis Venemaale, kus see püsis kauem ja mõjutas omakorda Eesti praktikaid.

Siitan tõi välja, et tänapäeval on väga palju ka muusikapraktikat, mis ei ole üldse nooditekstiga seotud. “See on olnud rahvamuusikas nii, aga levimuusikas nüüd ju täpselt samuti. Kõik levimuusikud räägivad sellest, kuidas nad kirjutavad laule, aga kas nad üldse kunagi midagi kirjutavad. Nad vist ikka põhiliselt salvestavad neid. Ajaloolisel plaanis räägime suulisest kultuurist ja selle asendumisest kirjalikuga. Täna on hakatud rääkima ka kirjajärgsest kultuurist,” selgitas Siitan.

Muusikaharidus kui inimese õpetus

Eesti üldhariduskoolides peab Siitan muusikahariduse taset heaks ning teda hämmastab, et paljudes arenenumates või majanduslikult võimekates maades on spetsiifiline muusikaharidus ära kaotatud. “Üldse on vähe maid, kus see on päris algõppest olemas. /…/ Seda pole oluliseks peetud. Samas me räägime täna ka Eestis muusikahariduse hääbumise märkidest. Seda peaks jõuliselt arendame. Me küll räägime palju oma laulupeo kultuurist, aga mina julgeks rääkida palju laiemalt. Muusikaõpetus ei ole tingimata seotud sellega, et peaksime muusikat elavalt tegema – kooris laulma, laulupeol käima. See kõik on väga oluline, aga kõige üldisemalt on muusika inimese õpetus. Ta peab üles ehitama harmoonilist inimest,” leidis Siitan.

Viimasel ajal on muusikateaduse õpetust korralikult reformitud, sest laienenud on ka tudengibaas, sest muusikalist kõrgharidust ei tulda omandama ainult MUBA-st ja Heino Elleri Muusikakoolist, vaid aina rohkem on noori, kes on saanud korraliku humanitaargümnaasiumi hariduse ja lõpetanud selle kõrval ka näiteks muusikakooli. “Tavaliselt mängitakse päris korralikult mõnda pilli, aga meie vaateväli on laienenud selles suunas, et ühendada muusikaelus toimuvaid protsesse muu kultuuriga. Samas tuleb väga spetsiifilisi kutseoskusi ja orienteerumist muusikateoorias sellisel juhul järgi aidata,” tõdes Siitan.

“Samas tänases muusikateaduses ei mängigi see päris muusikateooria tihtipeale nii suurt rolli. Kui me tegeleme näiteks muusikasotsioloogiaga, siis siin on teemasid, kus iseenesest pole isegi noodi tundmine oluline. Hea see siiski oleks, aga kuna meie teemad on nii palju laienenud, siis on tõepoolest ka meie arusaamine sellest eelettevalmistusest samavõrra muutunud.”

Sellega seoses on tõusis probleemiks ka õppekava nimetus. “Kui räägime muusikateadusest, siis võib keskmise ettevalmistusega noore üsna ära ehmatada. Oleme kuulnud väga palju seda, et noored ei tunne ennast selleks valmis olevat. See tundub olevat miski kõrge, kauge ja väga suurt professionaalset ettevalmistust nõudev,” ütles Siitan ning lisas, et nüüd on mitu aastat olnud muusikauuringud ja -korraldus.

“Me lisasime sinna selle muusikakorralduse osa, sest ühelt poolt oodati seda tööturult ja teiseks on meil küll muusika- ja teatriakadeemias kultuurikorralduse magistriõpe, aga ei olnud bakaõpet. Nii et siin oli ka üks tühik vaja täita. Nüüd on plaanis järgmisest aastast õppevaka nimetust ja sisu laiendada ning nimetada seda bakalaureuseastet muusikakultuuriks. See haaraks küll endiselt seda uurimuslikku osa, aga võib-olla oleks veelgi laiendatud praktiline ja korralduslik suund ning muusika vahendamise ja meedia suund.

Toomas Siitan eloquently expresses the power and importance of music as a means of teaching and communicating with others. His passion for music and belief in its ability to connect people transcends cultural and linguistic barriers. In Estonia, where music holds a special place in the hearts of its people, Siitan’s words resonate deeply. Through music, we can learn empathy, understanding, and unity. Siitan’s message reminds us of the universal language of music and its ability to inspire, heal, and uplift us all.