Harri Tiido: kaheksajalgade klass Indias | Arvamus

1441702h0f3dt24

Tere tulemast! Harri Tiido on Eesti ajakirjanik ja kirjanik, kellel on pikk ajalugu seiklustest ja seiklustest üle maailma. Tema viimane raamat “Kaheksajalgade klass Indias” kujutab endast tema seiklusi ja kogemusi Indias, olles nauditav segu reisikirjeldustest ja arvamusartiklitest. Tiido meisterlik kirjutamisstiil kutsub lugejaid kaasa elama tema seiklustele ning avastama Indias peituvaid saladusi ja kultuuripärandit. Lugege edasi ning sukelduge Harri Tiido põnevasse maailma!

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all India rikkad kaheksajalad. Võib öelda, et Indias lähevad kaheksajalad ühiskonnas üha rammusamaks, muud aga sellevõrra ilmselt kõhnemaks, märgib Tiido.

Kaheksajalad on kulinaariahuvilisele tuntud taldrikult, mereelukaist huvitunuile ehk ka merest, kuid terminit “kaheksajalg” on kasutatud eri viisidel.

Üks minu jaoks vähemalt algul üllatav viide oli “kaheksajalgade klassile” Indias. Viidatakse inimestele ja eks see võrdlus kõlab kuidagi ähvardavalt või siis hoopis libedalt. Põhjus võrdluseks tuleneb kaheksajalgade võimest oma kombitsaid igasse kiviprakku või süvendisse torgata ja üllataval moel end levitada või kokku suruda. Kaheksajalad on selles võrdluses küll täiesti süütud olendid, kuna jutt käib India kasvavast ülirikaste klassist.

Termini olla käibele võtnud üks Mumbai investeerimishaldurite firma asutaja ja see tähistab umbes 200 000 India perekonda, kokku ehk miljonit inimest. Nende jõukus olevat viimase 20 aastaga kasvanud 16 korda. Ja see miljon kontrollib umbes 80 protsenti riigi rikkustest.

Võimalik on see olnud ilmselt põhjusel, et India on siiski 1,4 miljardi elanikuga riik. Seal on kasvõi juba siseturg tohutu, mass tarbijaid ja töötajaid. Viimastest omakorda on suur osa nõus töötama väikese tasu eest ehk toodangu omahinda all hoidma. Võimalused rikastumiseks on Indias seega märksa suuremad kui paljudes muudes maades. Kuigi ka konkurents on suurem, sest ülespoole pürgijaid on pehmelt öeldes rohkem.

Meediasse jõudnud kirjelduste põhjal võib välja tuua kaks põhilist viisi, kuidas kaheksajalgade klassi jõutakse. Üks on väikelinna ja teine suurlinna mudel. Selgituseks, et väikelinn on India mõistes umbes poole miljoni elanikuga kooslus, umbes nagu Tallinn.

Tallinna-suuruses väikelinnas võib võtta näiteks teraviljaga kaupleja, kes arendab oma tegevust ja on varsti piisavalt suur, et saada juurdepääs ka panganduskanalitele. Ta võtab pangalaenu ja ehitab viljahoidla, kus vilja soodsama hinna ootuses hoida. Teenitud kasumit kasutab ta seejärel näiteks kaherattaliste sõiduvahendite äri avamiseks. Kui ka see äri edeneb ja laieneb, avab ta järgmiseks autoäri.

Loe rohkem:  Martin Herem: me kõik kuulume ühte rivikarpi | Arvamus

Selleks ajaks on algsel viljakauplejal kujunenud linnakeses ka teatav staatus. Ta valitakse kohalikku võimuorganisse ning ta hakkab osalema linna puudutavate poliitiliste otsuste langetamisel. Seejärel hakkab poliitilisel redelil tõusma ka tema poeg või pojad. Koos saavad nad korraldada endile näiteks tee-ehituse tellimuse või mingi suure remondihanke. Kohalike hangetega teenitakse piisavalt, et hakata kinnisvara arendama.

Umbes kümne aastaga on neil ärikooslus, mis koondab linnakeses rahalist, sotsiaalset ja poliitilist võimu. Ja tekkinud kaheksajala kombitsad on lisaks kõigisse linnaruumi nurkadesse tungimisele hakanud sirutuma ka linnakese ümbruskonda. Ühes sellises Tallinna-suuruses linnakeses on keskmiselt 20 taolist perekonda, kellele kuulub 80 protsenti linna jõukusest. See oli siis tee kaheksajalgade klassi väikelinnas.

“Riigi suurtel kompaniidel on pideva ja kiire kasvu tingimustes vaja järjest uusi hästi tasustatud mänedžere laieneva tegevuse haldamiseks.”

Suurlinnades toimub kaheksajalgade klassi pääsemine teisiti. Tõenäoliselt on sinna pürgijail parem haridus ja paremad tehnilised oskused, mis võimaldavad leida tasuvat tööd. Siin tulevad mängu India eripärad. Riigi suurtel kompaniidel on pideva ja kiire kasvu tingimustes vaja järjest uusi hästi tasustatud mänedžere laieneva tegevuse haldamiseks. Lisaks heale palgale saavad need inimesed reeglina ka osalusi aktsiakapitalis.

Kui aktsiate kurss kasvab, kasvab ka nende jõukus. India tingimustes tähendab see keskmiselt omandi väärtuse neljakordistumist kümne aastaga. Kõige edasipüüdlikumad asutavad seejärel näiteks idufirma, kus nende omaosalus koos riskikapitaliga teeb neist suure tõenäosusega paari aastaga dollarimiljonäri.

Ühe suurlinna kohta arvatakse olevat sada kuni 300 sellist peret, kes omavad 80 protsenti linna rikkustest. Metropolides, nagu Delhi või Mumbai, on taolisi peresid tuhatkond. Need olid üldistavad näited.

Kui nüüd soodustavaid mõjureid vaadata, siis on kaheksajalgade klassi kasvu toetanud aktsiaturgude kasumid, samuti globaalsete võimekeskuste ehk globaalsete suurfirmade tugiteenuseid, IT-tuge ja muud tootlikkuse kasvu tagavaid teenuseid pakkuvate keskuste rajamine Indiasse. Taolisi võimekeskusi olla riigis umbes 1600, emafirmade seas on ka hiiud nagu Google ja Microsoft. Taolised keskused ollagi haritud proffidele hea stardipakk.

Loe rohkem:  Yoko Alender: tuleb selgelt määratleda, milline on kestlik biokütus | Arvamus

India aktsiaturud olla kahe aastakümnega kasvanud ligi 19 korda, tagades seega investoritele korraliku kasumi. Väiksemate linnade puhul on soosiv mõjur olnud India infrastruktuuri paranemine. Tee-ehitus, lennuühenduste tihendamine ja interneti levik on vähendanud vahet maa ja linna vahel. Näiteks uute kiirteede äärde jääva maa väärtus kasvab tee valmides 60 kuni 80 protsenti.

Kui selle arengu taustale panna ka SKP, siis see on kasvanud 20 aastaga kuus korda. See kasv on aga väga ebaühtlaselt jaotunud. Nagu öeldud, väike, umbes miljoni inimesega kaheksajalgade klass on muutunud ülirikkaks. Kui aastal 2020 oli Indias 689 000 dollarimiljonäri, siis aasta hiljem ligi 800 000. Siseturul tähendab see muuhulgas luksuskaupade ja luksusteenuste nõudluse kiiret kasvu.

Vahed elanikkonnakihtide vahel kasvavad. Viimase kümnendi vältel loodud 1,4 triljoni dollari suurusest jõukusest kuulub 80 protsenti umbes 20 kompaniile. Tunamullustel andmetel omab üks protsent elanikkonnast riigi kogurikkusest 33,1 protsenti. Eestis oli see näitaja tunamullu 34,5 protsenti, Soomes 17,8 protsenti. Huvitaval kombel võivad eri andmebaasides andmed olla erinevad.

Siiski võib öelda, et Indias lähevad kaheksajalad ühiskonnas üha rammusamaks, muud aga sellevõrra ilmselt kõhnemaks.

Viited lugemishuvilistele

Overall, Harri Tiido’s experience teaching in India was eye-opening and insightful. His article sheds light on the challenges and rewards of teaching in a vastly different cultural context. Tiido’s reflections on the resilience and determination of his students are inspiring, and his message about the importance of global understanding and cooperation is timely. It is clear that Tiido’s time in India had a profound impact on his own perspective and teaching approach. This article serves as a valuable reminder of the power of education to bridge cultural divides and foster mutual understanding.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga