“Spordis ainult tüdrukud” | Me peame rääkima väärkohtlemisest spordis | Varia

1945298h0327t24

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime olulisest teemast – väärkohtlemisest spordis. “Spordis ainult tüdrukud” on väljaanne, mis tõstab esile naiste ja tüdrukute kohtlemist spordimaailmas. Meie ülesanne on rääkida avatult ja ausalt sellest, kuidas väärkohtlemine spordis mõjutab meie ühiskonda ning kuidas seda probleemi lahendada. Oleme siin selleks, et anda hääl neile, keda on koheldud ebaõiglaselt spordimaailmas. Ootame teid kaasa mõtlema ja arutlema selle üle, kuidas saaksime luua turvalisema ja õiglasema spordikeskkonna kõigile. Aitäh, et liitusite meiega täna!

Saates vastas Kivisik muuhulgas küsimustele, mis üldse on väärkohtlemine; milliste märkide abil peaksid vanemad aru saama, et tema last võidakse trennis väärkohelda; kuidas käituda, kui märkad väärkohtlemist; kuidas tõmmata piiri, milline on karm treeningmetoodika ja milline üle piiri minev sõim; kuidas väärkohtlemine mõjutab edasist karjääri; kui palju on meie spordialaliitudes teadmisi sporditurvalisusest. 

“Ennekõike see tähendab ikkagi spordis väärkohtlemise ennetamist. Olemegi välja töötanud erinevaid reegleid, et me kõik ühtemoodi oskaksime käituda spordis, et saaksime aru, milline käitumine on okei ja milline käitumine ei ole okei,” selgitas Kivisik sporditurvalisuse koordinaatori tööd. “Oma töös lähtume Rahvusvahelise Olümpiakomitee n-ö tööriistakohvrist, kus me samm sammu haaval ehitame üles seda oma sporditurvalisust, et kõigil spordis osalejatel oleks turvaline spordis osaleda.”

Kivisik on Eestis esimene sellise ametinimetusega inimene. “Jõudsin täiesti läbi õnne selle tööni. Sain teada, et EADSE otsib sellist inimest ja enda initsiatiivil võtsin ühendust Henn Vallimäega, saatsin enda CV ja tegin ka mõned proovitööd, mis ta mulle andis. Lõpuks sain selle jah-sõna. Alguses töötasin seal poole kohaga ja siis aasta pärast sain täiskohaga.”

“Töötasin tegelikult 13 aastat politseis ja siis olin ka kehalise kasvatuse õpetaja. Esimene kõrgharidus on mul õigusteenistuse alal, mille lõpetasin Tallinna majanduskoolis, ja möödunud kevadel lõpetasin Tallinna Ülikooli kehakultuuri õpetaja eriala,” avas Kivisik ka enda tausta.

Mis üldse on väärkohtlemine. “Väärkohtlemine liigitub siis emotsionaalne väärkohtlemine, füüsiline väärkohtlemine, seksuaalne väärkohtlemine ja lisaks on maailma tervise arengu instituut toonud välja, et ka ahistamine, kiusamine veel eraldi. Küll aga saame tegelikult ahistamise ja kiusamise kvalifitseerida nii füüsilise, vaimse kui ka seksuaalse väärkohtlemise liikide alla,” selgitas Kivisik. “Ja kuidas ta siis spordis väljendub? Me kõik saame aru, kui meile keegi haiget teeb. Kas siis sõnadega või siis ta teeb seda füüsiliselt või siis seksuaalselt. Võib-olla need piirid on inimestel erinevad, mõnel on kõrgem taluvus midagi negatiivset vastu võtta, mõnel on väiksem. Ja selleks, et me üheskoos selles turvalise spordi keskkonnas hakkama saaksime, peaksimegi panema elementaarsed käitumisreeglid paika, et see keskkond oleks meile kõigile võimalikult turvaline.”

Kuidas seda ära tunda, et on mindud üle piiri? “Erinevad uuringud on tõestanud seda, et kõige rohkem on spordis levinud sportlase peale karjumine,” ütles Kivisik. “Ja tegelikult, tihti räägime seda, et treener väärkohtleb sportlast, aga võib olla ka nii, et lapsevanem väärkohtleb treenerit või treenitavad väärkohtlevad üksteist. Aga kuidas seda aru saada? Need ongi need inimeste sisemised piirid.”

Loe rohkem:  "Spordis ainult tüdrukud" | Milline on elu tippsportlase kaaslasena? | Varia

“Raske öelda, kust algab emotsionaalne väärkohtlemine, aga ma usun, et saame näiteks sportliku tegevuse käigus mingisuguses situatsioonis ikkagi aru, kas see on seotud sportlike emotsioonidega või siis see on tahtlik sportlase solvamine. Ehk võib-olla kõige lihtsamini – see on inimesele pingeseisundi tekitamine.”

Kuidas teha vahet, kes on karm treener ja kes väärkohtleb sportlast? “Eks erinevates generatsioonides on erinevad arusaamad,” nentis Kivisik. “Distsipliin peab olema spordis, see on kindel. Esiteks distsipliin on seotud ohutusega, me ei saa jätta sportlast hooletusse. Ja see on seotud ka uskumustega. Meil on selliseid treenereid, kes usuvad, et kui ta on hästi karm ja karjub sportlase peale, siis sportlane pingutab rohkem ja tulevad paremad tulemused. Küll aga on nüüd ka erinevad teaduslikud uuringud, mis tegelikkuses tõestavad seda, et sportlane tõesti ka ise teinekord usub seda, et kui treener karjub ta peale, siis ta pingutabki rohkem ja see on tema jaoks normaalne. Mis on ka üks asi, et see on spordis väärkohtlemise normaliseerimine. Aga tegelikult on tõestatud tänapäeval seda, et see sportlase peale karjumine ja sellega seotud sportlik saavutuste paranemine on väga lühiajaline. Kui me tahame ikkagi, et spordis oleks saavutused pikemad, siis peab tegelikult olema sportlase heaolu tagatud.”

Milliste märkide abil peaksid lapsevanemad aru saama, et midagi on valesti? “Seda on raske öelda. Tegelikult on paljud uuringud tõestanud seda, et lapsevanemad ka normaliseerivad spordis esinevat väärkohtlemist. Näiteks on välja toodud see, et sportlane ise ei lubagi lapsevanemal sekkuda, sellepärast et ta ise soovib selle spordialaga väga tegeleda. Ja ta ei julgegi midagi teha, sest ta kardab treeneri kättemaksu pärast või ta kardab, et treener hakkab teda näiteks ignoreerima, jätab tagasisidest ilma ja nii edasi,” rääkis Kivisik. “See ei ole mustvalge. Ilmselt kui lapsevanem juba pöördub, siis see tähendabki, et laps on pöördunud tema poole enda mingi oma situatsiooniga, aga üldjoontes, nagu me jälle teame, ohver ju väga sellest rääkida ei taha, ta tunneb ennast äkki hoopis ise süüdi. On häbi või süütunne. Ja siis ta võibki endasse tõmbuda.”

“Ma arvan, et see usalduslik suhe lapsevanemaga on hästi oluline, et laps julgeks rääkida oma emale, kuidas tal trennis läks ja kuidas päriselt läks. Ja siis üheskoos seda heaolu tagada,” lisas Kivisik.

“Kui keegi treener või muu täiskasvanu kõrvalt näeb, mis ei ole okei käitumine – me tegelikult kõik saame aru, mis ei ole okei –, siis on okei sekkuda või minna ja öelda sellele treenerile, et niimoodi enam ei saa, võiksid oma metoodikat muuta,” selgitas Kivisik. “Et toetada seda üleminekut tänapäeva ühiskonda, et elimineerida sellist väärkohtlemist.”

Kuidas teha niimoodi, et vinti üle ei keeraks? Näiteks mingitel aladel on see ju paratamatus, et treener peab sportlast katsuma. “Tõsi ta on, võtame näiteks võimlemise, seal tõesti on vaja ju julgestada ja tegelikult ka teistel spordialadel mingi tehnilise elemendi õpetamisel on vaja füüsilist kontakti,” tõdes Kivisik. “Ma loodan, et ei minda väga hulluks, ma loodan, et me jääme ikkagi selle lihtsa talupojamõistuse juurde. Me tegelikult ei tea ju, kust see laps sinna trenni tuleb ja kui tihe seos on tal olnud võimlemisega. See, et sa treenerina ennast kaitsta saaksid, ongi see, et sa näitad kas või enda keha peal, kust sa teda puudutad. Ja kui juhtubki nii, et läheb käsi tuhara peale, siis võib ju treener ka vabandust paluda.”

Loe rohkem:  Hein: laste turvalisuse tagamine on treeneri olulisemaid ülesandeid | Varia

“Kõige olulisem on juba eos kokku leppida reeglid ja vastavalt nendele siis edasi liikuda, see aitab ennetada väärkohtlemist,” lisas Kivisik. “Meie ideaalses spordimaailmas, kuhu poole me liigume, on tegelikult selline mõte, mida ka väga tublid alaliidud on juba vastu võtnud, et on kodukord väärkohtlemise ennetamiseks ja seal on käitumine. Seal on treeneri-spordipersonali käitumine, seal on sportlase käitumine ja seal on ka lapsevanema käitumine.”

“Ehk kui me räägime sellest turvalises spordikeskkonnas, siis ei tähenda seda, et ainult treener peab eeskujulikult ja sirge seljaga ja valivate sõnadega rääkima, vaid tegelikult on väga oluline see, et ka lapsevanem ja sportlane seda teha oskaks,” jätkas Kivisik. “Ja meie mõte on see tõesti, et alaliidud võtavad selle korra vastu, kinnitavad ära juhatuses, saadavad need klubidesse laiali, see on järgmiseks kohustuslik ja treeneri üks kohustus siis võiks olla see, et iga hooaja alguses ta võtab oma inimesed kokku, teeb sellise koosoleku, kus ta siis räägib nii sportlastele kui lastevanematele, milline käitumine on okei, milline ei ole. Ja see ongi siis n-ö teenuslepingu üks osa. Ja seda tuleks siis järgida ja vastavalt sellele toimetada.”

“Selle asja mõte ongi, et ei oleks seda n-ö vaiba alla lükkamist või siis kuidagi sahtlisse poetamist, vaid kõikidele väärkohtlemisjuhtumitele tegelikult tuleb reageerida,” lisas ta. “Selles ideaalses spordimaailmas on ka igal alaliidul sporditurvalisuse eest vastutav isik ja ideaalis võiks olla see ka spordiklubis, kelle poole mingi konfliktiga pöörduda. Me liigume sinna, aga pikk tee on minna.”

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või uuest Eesti Raadio äpist!

* * *

1945298h0327t24

“Spordis ainult tüdrukud” on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].

Kokkuvõttes on oluline mõista, et spordis ei tohiks olla ruumi väärkohtlemisele, olenemata sellest, kas tegemist on tüdrukute või poistega. “Spordis ainult tüdrukud” algatus on oluline samm selle suunas, et luua võrdsed võimalused ja õiglane kohtlemine spordis. Samuti on oluline rääkida avatult väärkohtlemisest spordis, et luua teadlikkust ja võtta meetmeid selle ennetamiseks. Kõik sportlased, sõltumata soost, peaksid saama nautida spordi mängu ja austust oma valdkonnas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga