Spordipsühholoog: konkurents on igal juhul karm, miks peaks treener seda võimendama? | Varia

Tere tulemast Eestisse! Spordipsühholoogia on oluline osa sportlaste ettevalmistusest ja konkurentsivõime suurendamisest. Kuigi konkurents võib olla karm, on treeneritel võimalus seda võimendada ja aidata sportlastel saavutada paremaid tulemusi. Spordipsühholoog aitab mõista sportlaste vajadusi ja motiveerib neid ületama väljakutseid ning saavutama oma kõrgeimaid eesmärke. See artikkel uurib, kuidas treenerid saavad kasutada spordipsühholoogia põhimõtteid, et toetada oma sportlasi konkurentsis. Lugege edasi, et avastada, kuidas saate oma sportlaste potentsiaali maksimeerida.

ERR avaldas kolmapäeval, et mitmed endised õpilased süüdistavad iluuisutreener Anna Levandit väärkohtlemises. Ühiskond paistab olevat jagunenud kahte leeri – ühed taunivad süüdistustes esile toodud käitumist, teised ütlevad, et ainult karmi käega saavutataksegi tulemusi. “Mõned inimesed räägivad motivatsiooni hoidmisest ja lumehelbekestest, aga see on jama. Loomulikult on meil n-ö anekdootlikud näited, kus tippsportlane X või tippsportlane Y on jõudnud tippu, saanud väga edukaks aastatepikkuse väärkohtlemise kiuste. Lihtne on ehitada lugu, et see on olnud tähendusrikas,” arutles Matsi. “Küsimus on selles, mis saab kõikidest nendest ülejäänud lastest. Ja minu meelest – seda ma olen öelnud aastaid – ei saa me väikeriigis lubada endale sellisel määral spordi politiseerumist, kus räägime, et tippspordi tulemused on poliitiline vahend. Räägime, et selle eesmärgi nimel ajame lapsi läbi mingisuguse jäiga, range ja vägivaldse süsteemi ning saame n-ö tasuks võib-olla mõne tippsportlase. Selle hind ühiskonnale on tegelikult palju suurem.”

“See on rohkem mõne meie naaberriigi teema, kus on lapsi rohkem. Selgelt näeme, et enamik treenereid, kes seda n-ö rauda raiuvad praegu, on ka ise ühel või teisel moel selle sama vana süsteemi kasvandikud,” jätkas ta. “Kindlasti on sellest ajast ka väga häid “vanakooli” treenereid, kes hoiavad enda õpilasi, vaatavad neid kui inimesi, mitte kui vahendit enda unistuste realiseerimiseks. Arvan, et see on oluline erinevus. Teatud koolkondades on inimene vahend ideoloogiliste või isiklike egoga seotud eesmärkide saavutamiseks. See sovjetlik mentaliteet jättis ka Eesti spordisüsteemile kindlasti oma jälje. Loodan ja ka kogemused seda kinnitavad, et hoolimata negatiivsetest näidetest, mida valjuhäälset meedias välja tuleb, saab enamik treenereist siiski sovjetliku spordimentaliteedi miinustest aru.”

Kõik ei saa korraga tipus olla

Levandi ütles “Pealtnägija” intervjuus, et sporti ei saa olla ilma valuta, aga valu annabki tulemused. Kas tippsport peabki olema veri ja higi ja pisarad? “Veri ja pisarad on tippspordis niikuinii. Tippsport ON raske. Definitsiooni järgi ei saa enamikest kunagi tippsportlasi – tipp on kitsas, me ei saa kõik olla korraga tipus. See tähendab, et konkurents on igal juhul karm, miks treener peaks seda võimendama?” mõtiskles Matsi. “Argument, mis oli Anna Levandil, et ta ju peab valmistama ette selleks, et esinetakse kümnete tuhandete ees kuskil maailmameistrivõistlustel või olümpiastaadionil ning et see ettevalmistus sisaldab siis karmi suhtumist, on lihtsalt vale. See on sama hea, et kui kellegi peale, kes koeri kardab, karjuda, mida paganat sa nendest koertest kardad, siis tal kuidagi läheks see koerahirm väiksemaks – ei lähe.”

“Kuidas toime tulla ärevusega kümnete tuhandete silmapaaride ees, kuidas toime tulla kukkumise ja valuga, selleks on olemas väga head spordipsühholoogilised sekkumised ja võtted. Treenerid võiks ennast selles vallas harida. Karjumine või alandamine nende võtete hulka kindlasti ei kuulu,” lisas ta. “Ma ei taha siin panna justkui “süüd” Anna Levandi või teiste treenerite peale, sest, nagu ütlesin, teatud määral on tegemist vanakooli metoodika taagaga. Samuti esteetilistel aladel, nagu näiteks võimlemine, iluvõimlemine, iluuisutamine, kus on varajane tippsooritus, on strukturaalne probleem – selles pole ka otseselt treenerid süüdi. Teatud mõttes alad ise, sellega, kuidas sooritust hinnatakse, on olemuslikult sellised, mis soodustavad treeneri käitumist, kus treener paneb iseendale ja õpilasele liiga palju pinget.”

“Olen täiesti kindel, et ka nendel aladel on väga teadlikke ja hoolivaid treenereid. Tõenäoliselt peavad treenerid tegema kompromisse. Peavad leppima, et nende õpilased võib-olla ei toogi nii häid tulemusi nii tihti. Et neil on tõeliselt tugevaid sportlasi oluliselt harvem, sest nad ei pane enda õpilastele sellist survet. Arvan, et sellise lähenemise tõttu saame lõppkokkuvõttes tervema ühiskonna,” lausus Matsi.

Levandi rääkis ka “Pealtnägijas”, et tal on psühholoogidega olnud halvad kogemused: “Ma olen viis õpilast saatnud psühholoogide juurde ja tead, mis tulemus? Peale neid konsultatsioone nad lihtsalt lõpetasid spordi. See löök on palju valusam kui mingisugune kaotus. Meie süsteemis me kasvatame lapsed nullist 15 aastat ja nii edasi aastat, et viia neid kuhugi. Ja kui nad nii kergesti kaotavad kellegi sõnade peale tahte, usu ja soovi sellega edasi tegeleda, siis mina ütlen, et see on kuritegu.”

Kuidas kommenteerib seda spordipsühholoog? “Ilmselge on see, et temal treenerina oli mingisugune eesmärk ja need lapsed olid vahend selle jaoks, sportliku tulemuse jaoks. Seda Anna Levandi ei salga – tal on kahju “investeeringust”,” tõdes Matsi. “Kuskilt ei tule välja, et nende laste, nende noorsportlaste kui inimeste heaolu oleks tema jaoks olnud oluline. Seetõttu näib tal olevat raske aru saada, kuidas saab olla nii, et noor läheb psühholoogi juurde ja siis pärast seda järsku läheb trennist ära. See oli minu meelest kurbnaljakas kommentaar.”

Vajalik kolmepoolne kokkulepe

“Uskuge mind, see ei käi nii, et psühholoog paneb kellelegi mingisuguse idee pähe. Küll aitab psühholoog reflekteerida selle üle, mida inimene ise tahab, mis tema elus viimasel ajal toimunud on,” kinnitas Matsi. “Kui selle tulemusena jõudsid need noored järeldusele, et spordi tegemine ei ole nende jaoks tervislik, siis loomulikult tegid nad ainuõige otsuse. Levandil puudus empaatia seda otsust mõista või vähemalt tema kommentaarist seda küll ei paistnud.”

“Usun Anna Levandi siirust, kui ta ütleb, et tema ei ole tahtnud kellelegi halba. Loomulikult, oma peas teeme kõik enamasti õigeid asju ja meil on sellest enda jaoks loogiline lugu, kuidas me enda tegevusi põhjendame,” lisas Matsi. “Ma olen kindel, et Anna Levandi eesmärk ei ole kunagi olnud ühtegi last ära rikkuda või põhjustada ühelegi lapsele kannatusi kuidagi tahtlikult või teadlikult lihtsalt sellepärast, et tema sellest head meelt tunneks. Kindlasti mitte. Kui ta seda ütleb, on aus teda uskuda.”

Matsi rõhutas, et alaealistest rääkides peaks trennis käimine ja sellega seonduv olema ideaalis kolmepoolne kokkulepe – lapsevanema, lapse ja treeneri vahel. “Kõige olulisem on, et see, mis trennis toimub, mis ei ole okei ja mis on okei, räägitakse omavahel läbi. Kõik kolm osapoolt peaksid saama sellest ühtemoodi aru,” selgitas Matsi, lisades, et läbi tuleb arutada nii võimalikud puudutused kui sõnapruuk. “Teatud aladel – näiteks võimlemine või kontaktspordialad – on hädavajalik vahel puudutusega korrigeerida asendit. Selline asi ei ole kuidagi keelatud. Ideaalne oleks, kui puudutamine spordiala kontekstis, selle piirid on samuti kolmepoolselt läbi räägitud. Et kõigil oleks ühine arusaam, mis see tähendab, miks ja mis on lubatud.”

“Kui siis mingisugune pahatahtlik treener läheb nendest piiridest välja, siis saavad õpilased sellest ka paremini aru ja julgevad abi küsida – sest sellest on eelnevalt räägitud!” lisas ta.

Treenerid peaksid keelekasutuse peale mõtlema

Matsi hinnangul pole noorsportlaste sõimamine või mõnitamine kunagi iseenesest motiveeriv olnud, aga inimeste vastupanuvõime on erinev. Tema sõnul on oluline, et treenerid enda keelekasutuse peale rohkem mõtleksid. “Mõni treener on ka praegu kurtnud, et enam ei tohi nalja teha ja et ta ei saa nüüd irooniat ja sarkasmi kasutada. Teame, et tegelikult on laste jaoks iroonia ja sarkasm väga keerulised mõista, eriti kui need tulevad autoriteedilt,” põhjendas ta. “Need loovad ebaselguse, kus täiskasvanu, keda justkui peaks usaldama, kes justkui peaks minu huvide eest seisma, kes peaks aitama selles spordis head tulemust teha, tema sõnumid on mitmeti mõistetavad. Laste puhul võib see olla koostöösuhtele väga negatiivne, mis edasisele sporditegemisele, treeneri kuulamisele ja usaldamisele tulistab korralikult jalga.”

“Treenerid teevad iseendale karuteene, kui nad ei mõtle selle peale, kuidas nad räägivad,” tõdes Matsi. “Eriti kui räägime noorematest sportlastest, siis suhe treeneriga, mis võib viia võimalikult hea tulemuseni, peaks olema võimalikult usalduslik ja hea. Siis laps on rohkem motiveeritud tegema, mida treener ütleb, kuulama, mida ta spordist räägib. Tõenäolisemalt meenutab hea koostöösuhte korral sportlane ka oma treenerit kui tõelist eeskuju, kes päriselt aitas realiseerida oma potentsiaali – nii sportlaskarjääri ajal kui ka pärast seda.”

Kokkuvõttes on spordipsühholoogia oluline osa sportlaste arengus ja võistlusvõime parandamisel. Konkurents on karm ja treeneritel on oluline roll õpilaste vaimse tugevuse arendamisel ja motivatsiooni suurendamisel. Õpetades sportlastele võistluspingega toimetulekut ja enesekindluse arendamist, saavad treenerid aidata neil saavutada paremaid tulemusi ja saavutada oma eesmärke. Tervikliku lähenemisviisi ja spordipsühholoogia põhimõtete rakendamine võib viia sportlaste parema mentaalse ettevalmistuseni ja suurema edu saavutamiseni spordimaailmas.