Sõnastikureform on keeleinimesed põhjalikult tülli ajanud | Eesti

2312097h7c0ct24

Eesti keele sõnastikureform on tekitanud tugeva vastasseisu keeleinimeste vahel. Kui ühed peavad muutusi vajalikuks ja kaasaegseks sammuks, siis teised leiavad, et traditsiooniline keel tuleks alles jätta. Sellest tulenevad arutelud ja konfliktid on viinud olukorrani, kus keelekasutajad seisavad vastamisi oluliste küsimustega sõnavara ja selle tähenduse üle. Kas reform on vajalik või pigem kahjulik? Üks on kindel – Eesti keele tulevik on täna rohkem kui kunagi varem huvitav ja keeruline teema.

Laias laastus võib keeletüli kokku võta nii – keeletoimetajate arvates peaks ÕS-is sõnade tähendus olema fikseeritud ning see peaks andma soovitusi sõnade kasutamiseks. Eesti keele instituut (EKI) aga ei pea seda vajalikuks, sest keel areneb ja sõnade tähendus ajas muutub.

Eesti keele instituudi plaanitav sõnastikureform, kus ÕS ja võõrsõnade leksikoni hakkaks asendama ühendsõnastik, on keeleinimesed põhjalikult tülli ajanud ja paari aasta jooksul on vastasseis aina süvenenud.

Hiljuti sekkus vaidlusse õiguskantsler Ülle Madise, kelle hinnangul on reform vastuolus keeleseadusega. Nimelt peab keeleseaduse järgi ametlik keelekasutus vastama eesti kirjakeele normile ja kõige uuem õigekeelsussõnaraamat on üks kirjakeele normi allikas.

“Aga olukorda, kus kirjakeele normi, head keelekasutust kujundava ja halba keelekasutust vältiva normina enam ei ole, seadus ei luba,” ütles Madise.

Madise sõnul on nii kirjeldav keelekäsitlus kui ka selle alusel koostatav ühendsõnastik omal kohal, kuid ei saa asendada ÕS-i. Kui just ei muudeta ära keeleseadust, aga seda seadusemuudatust on Madise valmis kohtus vaidlustama.

“Küllap vajadusel jõuab see vaidlus riigikohtusse, aga riigikohtu otsused on ennegi üllatanud. Jah, meie oleme need materjalid läbi töötanud ja meie hinnangul on nii, et kirjakeele normi sätestav sõnaraamat peab alles jääma,” lausus Madise.

Eesti keele instituut ei olnud nõus õiguskantsleri märgukirja enne järgmisel nädalal toimuvat kohtumist kommenteerima, küll aga soostusid nad selgitama uue ÕS-i koostamise põhimõtteid.

“Meie koostame uut õigekeelsussõnaraamatut täpselt nii, nagu seda on varem tehtud, selle suure erinevusega, et me teeme seda avalikult,” ütles EKI tänapäeva eesti keele osakonna juhataja Sirli Zupping.

Loe rohkem:  Otse kell 15: neli ministrit vastavad riigikogu liikmete arupärimistele | Eesti

“Meie huvi on, et uues sõnaraamatus on kõigi sõnade tähendused kirjeldatud, aga õigekeelsussõnaraamatus ei öelda, et mingi tähendus on ainuüksi õige ja mingi on ainuüksi vale,” lisas ta.

Zuppingu sõnul on ka varasemates ÕS-ides normeeritud ainult õigekirja ning sõnade käänamist ja pööramist.

“Kui me räägime tähenduste normimisest või sellest vaidlusalusest küsimusest, siis peaks mõtlema selle peale, et tähendused muutuvad kasutuses kogu aeg ja tähenduste muutmist mõjutavaid tegureid on palju. Me peaksime rääkima tähenduste normeerimisest mingi valdkonna kontekstis,” lausus ta.

Haridusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamsoni sõnul peab EKI tegema selgeid kompromisse.

“Meil on olemas keeleseadus, mis viitab sellele, et meil on kirjakeele norm; meil on vabariigi valitsuse määrus, mis üsna täpselt ütleb selle ära, millest kirjakeele norm koosneb. Ja selle juures õigekeelsussõnaraamat on üheks kirjakeele normi aluseks. Siis on ka selge, et uus õigekeelsussõnaraamat peab nendest komponentidest koosnema, mis on tähenduste andmine  ja õigekirjutuslikud teemad,” lausus Adamson.

Kui tavainimese jaoks tundub see keeleinimeste omavahelise vaidlusena, siis tegelikult on väga oluline, kas seadusetekstis tähendab ekspertiis uurimistoimingut või lihtsalt asjatundlikkust, nagu on pakub Sõnaveeb.

Justiitsministeeriumi keeletoimetaja Mari Koigi sõnul pole hariliku inimese jaoks oluline, millist sõna ta kasutab, aga õigusaktides on täpne tähendus väga oluline, et vältida kohtuvaidlusi.

“Seaduskeeles ei saa olla nii, et sõna tähendab täna nii ja homme teist. Eesti keel on ju ka riigikeel, nii et riigikeele õigekirja normi ei saa kujundada selle järgi, kuidas mingit sõna kasutatakse näiteks blogides või siis toimetamata veebiuudistes,” lausus Koik.

Aga just sellistest veebitekstidest koosneval tekstikorpusel uus loodav ühendsõnastik suuresti tugineb. Kui näiteks varasemate ÕS-ide puhul kolmandik tekstikorpusest oli pärit ilukirjandusest, siis nüüd on ilukirjanduse osakaal vaid neli protsenti.

Loe rohkem:  Prokuratuur pole endiselt Lehtmele kahtlustust esitanud | Eesti

“Selline metoodika, nagu praegu on kasutatav, oleks mõeldav, kui see korpus, mille alusel tehakse seda sõnaraamatut, oleks teistsugune ehk tasakaalus. Ja tasakaalus korpuses peaks olema tunduvalt rohkem teadusteksti, ilukirjandusteksti,” märkis Koik.

Keeletoimetaja Egle Heinsaare sõnul on enam kui 50 aastat Eestis olnud suunav ja soovitav keelekorraldus, ÕS annab näpunäiteid paremaks keelekasutuseks, mitte ei sunni seda peale.

“ÕS-i soovituste ja õpetuste süsteemile tuginebki kogu  avalik keelekasutus. Koolikeel, see, milles toimub õpe eestikeelses koolis. Me õpime mingi ühise keele, ühiste reeglite järgi rääkima, kirjutama, üksteisest aru saama. Kui me selle ära kaotame, siis ei ole võimalik riiki pidada,” ütles Heinsaar.

Aga mis siis ikkagi saab, kui ÕS senisel kujul peaks ära kaduma?

“See toob ilmselt kaasa päris suure segaduse. Aga millest oleks kõige rohkem kahju – tõenäoliselt lohakad toortõlked ja ülbe, bürokraatlik kantseliit, see läheks täiesti talitsematult vohama,” leidis õiguskantsler Madise.

“Väga võimalik, et siis on raske lahendada mingeid vaidlusi, mida mingi seadusega on tahetud öelda või mõelda, kui enam ei ole võimalik sõnade tähendusi sõnaraamatust järele vaadata. Või ütleme, see tähendus kajastab kõiksugu kasutust, mida võib leida veebist,” lausus Koik.

Nii õiguskantsler kui ka keeletoimetajad rõhutavad, et kirjakeele norm on kohustuslik vaid ametlikus suhtluses. Kedagi valesti rääkimise pärast pole ega hakata karistama.

Uus sõnaraamat peaks ilmuma järgmisel aastal, sest senise traditsiooni kohaselt ilmub uus ÕS seitsmeaastase vahega.

Keeleinimeste vahel tekkinud tüli sõnastikureformi üle näitab, kui kirglikult eestlased oma keele ja kultuuri vastu seisavad. Kuigi muutused võivad tekitada vastuolusid ja erimeelsusi, on oluline meeles pidada, et keel on elav ja pidevas arengus. Sõnastikureform võib olla vajalik samm keele täiustamisel ja kaasajastamisel. Oluline on jätkata dialoogi ja koostööd, et leida tasakaal traditsioonilise ja kaasaegse keelekasutuse vahel ning säilitada eesti keele rikkus ja mitmekesisus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga