Sinise Äratuse paremradikalismis kohtub keskkonnaaktivism etnofuturismiga | Ühiskond

Tere tulemast Eestisse, kus Sinise Äratuse paremradikalismi ja keskkonnaaktivismi kohtumisel sünnib midagi ainulaadset – etnofuturism. Kombineerides traditsioonilisi väärtusi ja kaasaegseid ideid, loob see segu tugeva aluse ühiskonna ja kultuuri arenguks. Siin on inimesed pühendunud nii looduse kaitsmisele kui ka oma rahvusliku identiteedi säilitamisele, luues seeläbi dünaamilise ja progressiivse ühiskonna. Tutvudes selle unikaalse liikumisega, avaneb sulle uus perspektiiv Eesti ühiskonna mitmekesisusele ja arenguteele.

Kui paremradikaalseid parteisid ja poliitilisi liikumisi on uuritud põhjalikult juba mõnda aega, on sama tüüpi maailmavaatega noorteorganisatsioonid jäänud akadeemilisel maastikul vaeslapse rolli. Teaduskirjanduses valitseb teatud arusaam sellest, kuidas noori taolistesse ühendustesse värvatakse ja milline näeb välja radikaliseerumise protsess. Samas on aga üpriski vähe teada neid hingestavatest ideoloogiatest, väärtusruumist ja sellest, kuidas noored parempoolsed ise oma maailmavaadet mõtestavad. 

Töö autori Isabel Jezierska hinnangul parandaks paremradikaalsete noorterühmade ideoloogiate tundmine teadmisi nii laiemalt ühiskonna mitmekülgsusest kui ka kitsamalt konkreetsete ühingute emaparteidest. “Ühelt poolt on see ühiskondlik hüve. Me saame nii aru erinevatest ideoloogiatest, millest ühiskond ja arutelukultuur koosneb, aga mõistame ka valitseva liberaaldemokraatia vastu suunatud kriitika kaudu selle võimalikke kitsaskohti. Teisalt aitab noorteorganisatsioonide uurimine tajuda seda, milline on parteide järelkasv, ideoloogiline suund, kuhu erakond võib liikuda, aga ka seda, millised mõtted peale meedia ja valijaskonna näiteks EKRE-t mõjutavad,” selgitas uurija.

SÄ ideoloogia põhitunnused

Oma magistritöö uuris Isabel Jezierska SÄ ideoloogiat kahel eri moel. Neist esimene kätkes olemasoleva teooria rakendamist kogutud andmetele. Näiteks, kui teaduskirjanduses kirjeldatakse paremradikaalseid gruppe läbi rahvusluse, autoritaarsuse ja vastandumise liberaaldemokraatiale, siis otsiski ta andmetest neile kolmele tunnusele vastavaid märgiseid. Sellest töö osast selgus näiteks, et Sinise Äratuse ideoloogiat iseloomustab arusaam traditsioonilisest perekonnast, veresidemetel põhinev rahvuslus, aga ka toetus demokraatia protseduurilistele reeglitele ja osaliselt naiste abordiõigusele.

“Näiteks võetakse omaks arusaam, et tuleb kaitsta traditsioonilist perekonda ja traditsioonilist vaadet naiseks olemisele, mis on omakorda seotud emaduse ja rahvuse püsima jäämisega. Nad on skeptilised LGBT+ kogukonna osas. SÄ pole nende õigustele küll alati vastu, aga ka ei poolda. Samas on minu jaoks üllatav nende vaade abordile. See pole must-valge. Nad arvavad, et peaksime tegutsema selle suunas, et aborte oleks vähem ja sellega nõustuvad ka feministid. Abordi tegemiseks ei tohi olla majanduslikku survet või välist sundi ja naiste toetamiseks peab toimima tugisüsteem,” selgitas Jezierska.

Tema sõnul pole SÄ vaated võrreldes emaparteiga nii tugevad ka venekeelse vähemuse suhtes. SÄ noored rõhutavad, et venelastel peaks olema samasugused kodanikuõigused, mis eestlastelgi. Samas nentides, et ideaalis moodustaks kodanikkonnast suurema osa aga siiski eesti rahvusest inimesed. Laiemalt näeb SÄ ühiskonda orgaanilise kogukonnana, kus igal liikmel on täita oma roll ning kus indiviidi huvide asemel on esikohal rahvuse huvid. 

“Saame rääkida rahvuslusest, mis on tõrjuv ja välistav. Seetõttu ollakse ka näiteks immigratsiooni vastu. Eestlaseks saab inimene olla loetud läbi veresuguluse eestlastest esivanematega ja pärast kultuuri ja keele omaks võtmist. Samas on organisatsiooni sees täpsete kriteeriumite osas ka lahkarvamusi ja SÄ liikmete seas on inimesi, kelle kaugete esivanemate seas on küll eestlasi, kuid kelle vanemad on tulnud Venemaalt,” lisas Jezierska

Uurija hinnangul on omamoodi huvitav aga SÄ suhe õigusriiklusega. Erinevalt näiteks Poola kolleegidest toetatakse jõuliselt demokraatia protseduurilisi reegleid, sh sõnavabadust, usuvabadust ja kogunemisvabadust, aga nõutakse teatud reservatsioonidega ka otsedemokraatiat. Näiteks võiks nende arvates panna abordi referendumile ainult siis kui seda nõuaks suurem osa sünnitusealistest naistest.

Sõnad kõnelevad enda eest

Teine, Jezierska sõnul viljakam, viis, EKRE noortekogu ideoloogiale lähenemiseks seisnes Sinisele Äratusele ainulaadselt omaste tunnuste tabamises. Selle tarbeks otsis ta andmetest mõistete ja argumentide vahelisi seoseid ja läbivaid jooni, mida organisatsiooni liikmed ise rõhutasid ja oluliseks pidasid, kuid mida olemasolevad teooriad kirjeldada ei suuda. 

Rohkem kui 30 erineva mõiste seast tõstis Jezierska esile näiteks ideid Ida-ja Kesk-Euroopat liitvast Intermariumist, kultiveerimist nõudvast pärandist, tulevikku vaatavast etnofuturismist, aga ka sügavat mure Eesti looduskeskkonna pärast.

Jezierska sõnul on etnofuturism sõna, mida kasutab SÄ oma ideoloogia kirjeldamiseks rahvuslusega vaheldumisi. See on 1990. aastatel välja mõeldud mõiste, millele on poliitilise raami lisanud Ruuben Kaalep. “Etnofuturismi keskmes on arusaam pärandist, mis tuleb muuta elujõuliseks. Ehk me pärime selle oma esivanematelt, kuid me ei tohi pärandit lihtsalt muuseumis talletada. Me peame võtma omaks tehnoloogilised muutused ja omalaadse vaimsuse, mille kaudu muudetakse see pärand, millegi uue ja loomingulise aluseks. Ainult sellisel viisil saame me nende arvates rahvusena ellu jääda,” selgitas Jezierska.

Taolist pärandit on SÄ arvates mitut eri tüüpi. Näiteks räägitakse geneetilisest pärandist, mis võimaldab kellelgi olla eestlane. Tegu on justkui potentisaaliga, mis avalduvat siis, kui ollakse selle poole valmis püüdlema. Samas kuuluvad sinna veel keel, müüdid, rahvalaulud, aga ka maastikud, sood, metsad ja ökoloogiline mitmekesisus. “Ainult läbi suhte selle pärandiga on sul võimalik oma rahvuslikku indentiteeti realiseerida ja leida iseendas rahvuslik ärkamine,” lisas Jezierska.

Looduskeskkonna kaitseks on SÄ sõna võtnud juba aastaid. Räägitakse sellest, kuidas seistakse silmitsi ökoloogilise katastroofiga ja liigirikkuse hävinguga. “Üks põhjus, miks nad jõuliselt keskkonnapoliitika muutmise eest seisavad, on seesama seotus pärandiga. Kui me kujundame ümber elukeskkonna, muutub ka suhe pärandiga ja see muudab SÄ jaoks omakorda eestluse olemust. Nende jaoks kandub sama loogika üle ka immigratsiooni: kuivõrd väljast tulijatel pole sidet maa ja loodusega ehk nende identiteet ei sõltu sellest, pole neil huvi toetada kestlikku keskkonnapoliitikat. Seetõttu peaksime olema ettevaatlikud, keda ja kui palju Eestisse lastakse,” selgitas Jezierska.

Veel toetatakse näiteks ideed Kesk- ja Ida-Euroopat liitvast geopoliitilisest plokist Intermariumist. Jezierska sõnul on selle aluseks SÄ tugev vastandumine Vene imperialismile ja millelegi, mida nad nimetavad manduvaks lääne väärtusruumiks. Intermarium liidaks neid piirkonna kogukondi ja riike, mille 20. sajandi ajalooline kogemus on sarnane ja mis oskaks võtta tõsiselt Venemaalt saabuvaid ohte.

Kokkuvõttes peab Jezierska SÄ ideoloogiat intellektuaalsemaks ja huvitavamaks kui esmapilgul paistab. “Kui võtta omaks nende eeldused maailma kohta, siis on nende argumendid tugevad ja mingis mõttes ongi neid põnev tõsiselt võtta. Ideoloogiliselt olen ma ise spektri teises otsas, aga selline uurimistöö on intellektuaalselt stimuleeriv. Lisaks on selles ideoloogias ka kattuvaid eesmärke, mida lihtsalt sõnastatakse erinevalt. Näiteks on väga huvitav edasi mõelda, milline on nende rahvuslik kriitika kapitalismile, kuigi nad seda sõna enamasti ei kasuta. Selle läbimõtlemine võiks avada omakorda kohalike rahvuslaste seas väga huvitavaid vaatepunkte,” nentis Jezierska. 

Ruuben Kaalep: lähenetud on avatud meelega ja nüanseeritult

Sinise Äratuse asutajaliikme Ruuben Kaalepi hinnangul lähenes Jezierska uuritavale teemale avatud meelega ja käsitles SÄ mitmekülgselt. Samas tõi ta töö puudusena välja sotsiaalteadustes üldiselt valitseva mõttelise piiratuse. 

“Ma ei saa anda hinnangut SÄ juhatuse nimel. Arvestades aga, et Isabel kasutab magistritöös suurel määral minu kirjutisi ja sõnavõtte, saan rääkida enda eest. Minu meelest on autor uurimisvaldkonnale lähenenud valdavas osas neutraalselt ja asjalikult, sooviga märgata nüansse ja kihistusi SÄ maailmavaates ja ideoloogiates, mis seni meedias ja eri käsitlustes on tavaliselt tähelepanuta jäänud. Hästi on välja toodud rahvusluse seos sügavama eesti kultuurilooga, rahvuslaste soov toetada kõigi maailma rahvaste enesemääramist ning looduskaitse tähtsus eestluse säilitamise olemusliku eeldusena,” selgitas Kaalep. 

“Puuduseks on sotsiaalteadustes valitseva raamistiku mõtteline piiratus, millest on raske välja murda ka andekal ja avatud meeltega uurijal. Näiteks kasutatakse endiselt marksistliku Frankfurdi koolkonna autoritarismi-määratlust, mille järgi traditsiooniliste kultuurinormide väärtustamine on juba iseeneses autoritaarne. Nagu ka autor tunnistab, on töös kasutatav autoritarismi definitsioon väga erinev üldtuntud või sõnaraamatuis esinevast tähendusest,” nentis Kaalep.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Sinise Äratuse paremradikalismis tunneme keskkonnaaktivismi ja etnofuturismi ühendust. Need ideoloogiad toetavad tugevalt Eesti looduse ja kultuuri säilitamist ning arengut. Kuigi nende lähenemisviisid võivad olla erinevad, on nad leidnud ühise keele ühiskonna muutmiseks ja parendamiseks. See näitab, kuidas poliitilised liikumised saavad ühendada erinevaid ideid ja väärtusi, et luua terviklikum ja jätkusuutlikum ühiskond.