Rene Kundla: tantsupeolt eemalejätmist saanuks korraldada soliidsemalt | Arvamus

2252772hb95ft24

Tantsupidu on Eesti rahva ja kultuuri jaoks oluline sündmus, kuid hiljutine skandaal tekitas palju kõneainet. Rene Kundla, kes oli tantsupeo kunstiline juht, sai sündmusest eemalejätmise korraldamise eest palju kriitikat. Paljud arvavad, et oleks saanud korraldada soliidsemalt ja austusega. Kundla sõnad ja teod on tõstatanud olulisi küsimusi selle kohta, kuidas kõige paremini kaitsta ja säilitada Eesti kultuuripärandit. Artikkel kajastab põhjalikult seda kontroverseemat teemat ning pakub väärtuslikke mõtteid ja argumente seoses tantsupeo korraldamisega.

Sel nädalal üle-eestilist kõlapinda saanud järgmise aasta üldtantsupeolt paljude põhikooliealiste laste eemalejätmine on väga hea näide kehvast kommunikatsioonist, leiab Rene Kundla.

Alguses põhjendas tantsupeo juht seitsme ja poole maakonna laste peolt eemalejätmist oma nägemusega peost. Seejärel koorus aga välja proosaline põhjus. Pealavastaja Helena-Mariana Reimanni kontseptsioon toetas peole pääsemisel nende piirkondade lasterühmi, kus eelmisel aastal toimunud noorte tantsupidu näitas, et neile on koroonapandeemia mõjunud laastavamalt kui teistele.

Jääb küll arusaamatuks, kust nii vähese ajaga neid üldpeokõlblikke lasterühmi peaks tekkima. Siiski oleks saanud peolt eemale tõrjututele eelmisel sügisel peetud koosolekutel positiivse sõnumina öelda just seda, et need piirkonnad on tublit tööd teinud.

Sellise sõnumi edastamine oleks olnud kindlasti eemalejääjatele praegusest olukorrast meeldivam. Tõenäoliselt poleks see tekitanud pool aastat tuha all leegitsenud vimma, mis Kirde-Eesti päevalehe Põhjaranniku loo najal ERR-i kaudu üle-eestilist segadust tekitas. Jäänuks ära peo korraldajate vajadus kirjalike ja suuliste kommentaaride abil musta valgeks rääkida, mis kahjuks mõnikord kõige edukamalt ei õnnestunud.

Imestama paneb seegi, et korraldajad tunduvad olevat pahased idavirulaste peale, et nad julgesid probleemist avalikult rääkida. Tasub meelde tuletada, et paljud tähtsad isikud on alati rääkinud sellest, et Ida-Virumaale on vaja osutada eritähelepanu. Seega ei peaks tunduma kummaline, et just idavirulased tunnevad end petetuna, kui erinevalt mitme teise maakonna esinejatest ei saa nende tantsulapsed peole.

Loe rohkem:  Harri Tiido: mis on poliitikas valesti ja mida teha? | Arvamus

Peo esindajad on mitmel korral viidanud, et piirkondlikult on ju varem selekteerimist tehtud, tuues näiteks, et 2019. aasta üldpeole said teiste ja kolmandate klasside rühmadest vaid Tallinna ja Harjumaa lapsed. Samas jäeti targu mainimata, et kuuendate kuni kaheksandate klasside rühmad olid oodatud üle Eesti. Ja lisaks olid pealinnast ja Harjumaalt kaugemal tegutsejatele loodud ka pererühmad (neis said koos suurtega kaasa lüüa esimeste kuni viiendate klasside lapsed), keda nüüdki vaid valikuliselt peole lastakse.

Pakun ka üht kompromisslahendust. Nendest maakondadest, kus põhikoolilapsi peole ei kutsuta, võiks peole saada vähemalt pererühmad. See annaks just väiksematele kohtadele lisastiimulit. Peo korraldajad toonitavad küll seda, et võimalus peole minna on ju gümnaasiumilastel, kuid teatavasti pole riigigümnaasiumide rajamine soosinud maal gümnaasiumide pidamist. Seega on paljud koolid suure peo ettevalmistuse positiivsest siginast-saginast kahjuks eemale jäetud.

Arutelude käigus on esile tulnud kaks suuremat teemat. Üks on positiivne: rahvatants on endiselt au sees ja peole soovijaid on rohkesti. Teiseks on korraldajad nentinud, et kuna tantsupeole seab oma piirid platsi suurus, siis on iga pidu kahjuks endaga kaasa toonud ühel või teisel põhjusel pettunuid. Ehk arutelu peaks viima selleni, kas peoaega tuleks pikendada või peopaika suurendada. Tantsupidu ei peaks küll olema koht, kus ettetantsimisel isegi samasuguste punktidega rühmade puhul on ühed peole pääsenud ja teised pidanud koju jääma.

Kui me suudame rajada NATO-väärilisi polügoone, siis peaks olema meile jõukohane leida Eestis koht, kuhu rajada kõiki rahvatantsu vihtuda soovijaid mahutav tantsuplats.

Rene Kundla’s opinion piece about the organization of the Estonian Dance Festival provides a thought-provoking perspective on the event’s management. While expressing his disappointment as a participant, he suggests that better planning and communication could have avoided the last-minute cancellation. His criticism offers valuable insight for future organizers and highlights the importance of transparency and accountability in such large-scale cultural events. As Estonia continues to celebrate its rich heritage through festivals like this, Kundla’s words serve as a reminder to strive for excellence in their execution.

Loe rohkem:  Mihkel Loorits: kas rohepööre tehakse ära sisseostetud energiaga? | Arvamus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga