Ametiühingud: noorte värbamine on väljakutseks | Eesti

2225637h9b94t24

Tööturu trendid näitavad, et ametiühingute seas on noorte värbamine jätkuvalt suur väljakutse. Eesti ametiühingud seisavad silmitsi noorte liikmete värbamise ja kaasamise raskustega, kuna noored töötajad eelistavad sageli individuaalset liikmelisust või ei näe ametiühinguid oma vajadustele vastavatena. See paneb ametiühingud otsima uusi ja loomingulisi viise, kuidas noori kaasata ja näidata neile ametiühingute kasu ning vajalikkust kaasaegses tööturul. Millised on peamised probleemid ja lahendused noorte värbamisel ametiühingutes Eestis?

Eesti äriregistri andmetel on Eestis tegutsevat 122 ametiühingut, kuid kui palju kuulub nendesse liikmeid, pole teada, sest ülevaatlikku infot ei kogu selle kohta ükski asutus. Arvet peavad liidud ise, kuid ka seal on pilt kirju, sest liikmetena on kirjas nii ametiühingutasu maksvad kui ka mittemaksvad liikmed.

Eesti Ametiühingute Keskliitu (EAK) kuulub 15 ametiühingut, kus on kokku circa 12 000 liiget, kuid EAK keskliidu endise juhi Harri Taliga sõnul oli tema lahkudes seal maksvaid liikmeid 29 400 – ehk liikmeskond on 11 aasta jooksul vähenenud enam kui poole võrra.

Samas ei kuulu EAK-sse praegu liikmerikkad ametiühingud, nagu 7300 liikmega Eesti Haridustöötajate Liit või Eesti Tervishoiutöötajate kutseliit oma veidi alla 3000 liikmega.

EAK tänane juht Kaia Vask ei nõustunud ütlema, millistel EAK-sse kuuluvatel ametiühingutel läheb hästi ja millistel halvemini, kuid nentis, et neil on praegu tegusad päevad ning tulevik näib haridustöötajate streigi foonil olevat lootustandev. “Hiljuti lõppenud õpetajate streik näitas veenvalt, et Eesti ametiühingud seisavad kindlalt töötajate huvide eest. See kogemus on oluline märguanne, et ametiühingud on valmis ja võimelised tõhusalt sekkuma ning töötajate õigusi kaitsma,” sõnas Vask.

Tööpõld on EAK-l tegelikult lai. Nagu Vask märkis, siis majandus ja töösuhted on kiirelt muutumas, kuid Eesti seadusandlus ei tule sellega kaasa. “Eriti pärast Covid-19 pandeemiat – platvormitöö, kodukontorid, e-müük ja muu on tulnud, et jääda. Kiirete muutuste tuules on töösuhete seadusandlik regulatsioon kahjuks samas tempos vananenud. Uute töövormide probleemiks on ka muuhulgas töötajate ebaregulaarne ja madal sissetulek ning piiratud ligipääs sotsiaalkaitsele,” sõnas Vask.

“Uued töövormid loovad küll inimestele uusi võimalusi, kuid esitavad ka õiguslikke ja poliitilisi väljakutseid. Seetõttu soovibki EAK, et töösuhete regulatsioon täieneks kiiremini ja kohanduks tänapäeva tööturu tingimustega paremini,” rääkis Vask.

Rääkides veel ametiühingute väljakutsetest, märkis Vask, et lühikese ajaga 80 protsendi sektoripõhiste kollektiivlepinguteni jõudmine on ülesanne, milleni on võimalik jõuda vaid koostöös tööandjatega ja valitsusega. “Seetõttu sõltub ametiühingute hästi või halvasti edenemine eelkõige edasisest sotsiaaldialoogi kvaliteedist ja kokkulepete pidavusest koos kaasajastunud tööseadusandlusega,” lisas Vask.

Taliga: vähenev liikmeskond kahandab mõjukust

Aastatel 2003-2013 EAK-d juhtinud, nüüd riikliku lepitaja asetäitja nõunikuna töötav Harri Taliga sõnul tuleb ametiühingute käekäiku hinnates vaadata mitut eri aspekti.

Loe rohkem:  Omavalitsused on mures kiirustatud haridusreformi suhtes | Eesti

“Üks asi on mõju töösuhetele ja töötingimustele ja seda mõju saab väljendada konkreetselt ettevõtte tasandil ja riigi tasandil. See mõju sõltub suuresti mitmest asjaolust, millest üks on see, kui suured või mõjukad on ametiühingud ehk kui palju on ametiühingutel liikmeid ja teine asi on see, kui nähtavad on ametiühingud ja kui sisukad on nende ettepanekud,” sõnas Taliga.

Taliga sõnul on ametiühingute liikmeskond aastate jooksul pidevalt vähenenud. “See iseenesest on muidugi kõike muud kui positiivne tendents ja kahtlemata see vähendab ametiühingute potentsiaali olla mõjukas,” ütles Taliga.

Teine teema on Taliga sõnul see, kuidas arvestatakse nii ametiühingute kui ka tööandjatega üleriigilise tasandi sotsiaalpartnerluses:  kas ametiühingute ja tööandjate seisukohti võetakse kuulda kõiges selles, mis puudutab seadusloomet tööelu ja sotsiaalkindlustuse vallas.

“Siin ilmselt mingit erilist suurt tagasilööki ei ole toimunud. Kahtlemata see sõltub väga palju ka inimestest, kes on valitsuses, konkreetsetest ministritest, kuivõrd nad soovivad arvesse võtta, aga vähemalt protseduuriliselt ametlik kaasamine toimub ja selles mõttes on asi veidi paremini,” sõnas Taliga.

Taliga meenutas aega 20-25 aastat tagasi, kui tehti suuri sotsiaalkindlustuse reforme – pensionireformi, ravikindlustuse reformi ja loodi töötuskindlustus -, siis tollane sotsiaalminister Eiki Nestor, kellel oli endal ka ametiühingu taust, oli väga huvitatud sellest, et ametiühingud ja tööandjad osaleksid sisuliselt seadusloomes ja annaksid oma panuse.

“Valitsusel võivad olla mingisugused ideed, aga valitsus ei tunne paratamatult väga täpselt tööelu kõigis nendes detailides ja probleemides, mis reaalselt ette tulevad. Selles mõttes on tööturu osapoolte – ametiühingute ja tööandjate – panus seal äärmiselt oluline,” sõnas Taliga.

Olulise märgina, mis näitab ametiühingute mõjukust, tõi Taliga välja selle, kui palju sõlmitakse kollektiivlepinguid. “Kollektiivlepingute osas on samuti toimumas vähenemine. Kindlasti on see probleem, et kollektiivlepinguid harutasandil ei ole praktiliselt eriti juurde tulnud: tervishoius on kollektiivleping ja maismaa reisijateveol on kollektiivleping. Õpetajate alampalga suhtes sai ka kollektiivleping allkirjad. Aga rohkem neid praktiliselt pole ja ei ole väga näha ka, et neid võiks kuskilt veel tulla,” ütles Taliga.

Taliga sõnul haruametiühingute liikmeskond parimal juhul seisab paigal, halvemal juhul seisab kahaneb. “Siin on põhjuseid palju: üks asi on muudatused majanduses. Väga paljud ettevõtted olid vanasti suured ametiühingud, kas on need ettevõtted jäänud väiksemaks töötajaid koondanud, selle tõttu ka ametiühingu liikmeid vähemaks jäänud. Üsna palju on ametiühingu liikmeskonna kahanemine seotud vanusega, eakamad töötajad, kes töölt ära lähevad, kui nad kuulusid ametiühingusse, siis uued, kes asemele tulevad, ei pruugi sinna astuda,” rääkis ta.

Noori juurde ei tule, sest isevoolu teel ametiühingud eriti täienegi, sõnas Taliga.

“See peab olema ikkagi väga sihikindel ja läbimõeldud töö uute liikmete kaasamiseks. Vanasti nimetati seda värbamiseks. Tuleb inimestega rääkida, tuleb selgitada, mida ametiühingud teevad ja tuleb näidata ka tulemusi. Probleem on selles, kas ametiühingutel ei jätku jõudu või pealehakkamist seda igapäevast tööd liikmetega teha, lisas ta.

Loe rohkem:  Eesti ettevõte juhib poolautomaatse luure- ja seirelaeva prototüübi arendust | Eesti

Õpetajate streigi mõjud jagas Taliga kaheks: kui ühtesid võis koostegutsemise mõju innustada liituma ametiühinguga, siis teisi streigi paljukritiseeritud väike tulemus vastupidi passiivsemaks muuta.

Lember: Covidi-aegsed koondamised vähendasid liikmeskonda

Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing (EMSA), mis ei ole ühegi katuseorganisatsiooni liige, ühendab 2400-2500 meremeest, sadama- ja hotellitöötajat. Enam kui pooled nende liikmetest töötavad Tallinki ettevõtetes.

“Kui ei oleks olnud Covid-19 kriisi, siis oleks meie ametiühingu liikmeskond oluliselt suurem. Kaks aastat tagasi laevad seisid, osad laevad meie kõige suurema tööandja juures seisavad siiamaani. Sellest tulenevalt meie liikmeskond kahe Covid-19 kriisiaasta jooksul kahanes koondatud töötajate tõttu suurusjärgus 600 inimest. Lisaks viidi üks laev 290 töökohaga Eesti lipu alt ära Soome lipu alla tagasi,” rääkis EMSA esimees Jüri Lember.

Küsimusele, kuidas ametiühingutel läheb, vastas Lember, et solidaarsus ühiskonnas, mis on ja ametiühingute tekkimise liikmeskonna kasvu põhialuseks, on Eestis siiamaani olnud kehval pinnasel. “Meie ühiskonna küpsuse taset näitab see, kui palju õpetajad iseendi sees suutsid üksmeelsed olla ja streikida. See, et osad inimesed ei streikinud, näitas, et inimesed ei saa aru sellisest mõistest nagu streigimurdja või oma kutsekaaslaste huvide vastu minek, sest nad läksid ühiste huvide vastu,” tõi Lember näiteid õpetajate meelsusest streigi ajal.

Samas mõjus haridustöötajate streik ametiühingute üldise käekäigu seisukohalt Lemberi hinnangul pigem optimismi sisendavalt. “Ükskõik kui hästi või halvasti rahalises vääringus streigi tulemus oli, see näitas ikkagi, et ühiskond ei jätka orjameelsuse geeni taustal edasi purjetamist, vaid on loota, et iga sellise üleriikliku aktsiooniga ikkagi saadakse aru, et ainult sellisel moel on võimalik pöörata vankrit õiges suunas,” sõnas Lember.

Võimul olev koalitsioon peaministri erakonna näol kohe kindlasti ei reageerinud haridustöötajate nõudmistele adekvaatselt, märkis Lember. “Nagu Indrek Neivelt väga ilusti on öelnud, siis ei suudetud leida kümmet miljonit eurot selleks, et haridusvaldkonnas õpetajate järelkasvuga paremini oleks, aga samal ajal lastakse mitmesajal miljonil suurte aukude kaudu riigist välja voolata. Riigi juhtimine võimul oleva koalitsiooni poolt on ebaadekvaatne ja ebaprofessionaalne,” sõnas Lember.

Kokkuvõttes võib öelda, et ametiühingud seisavad tõsise väljakutse ees noorte värbamisel. Kuigi noored hindavad ametiühingute tegevust ja nende eesmärke, on neil raske näha nende liitumise kasu. Ametiühingud peavad aktiivselt püüdma noori kaasata, pakkudes neile moodsaid ja kohandatud lahendusi ning pöörates tähelepanu nende muredele ja vajadustele. Lisaks peaksid ametiühingud tegema koostööd haridusasutustega, et tutvustada noortele nende tegevust ja võimalusi. Ainult nii suudetakse säilitada ametiühingute olulisus ja mõjuvõim Eesti tööjõuturul.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga