Ralf Sauter: “Vara küps” näitab süsteemi, mille keskele jääb mets kui vaikiv ohver | Film

2228925h741bt24

Tere tulemast Eestisse! Ralf Sauter’i uus dokumentaalfilm “Vara küps” käsitleb metsade rolli meie ühiskonnas ja keskkonnas ning paljastab süsteemi, mis ohverdab metsad majandusliku kasu nimel. Film toob esile metsade olulisuse ökosüsteemis ning näitab, kuidas nende hävitamine mõjutab meid kõiki. Sauter suudab läbi kaasakiskuva visuaalse stiili ja sügava sisu panna meid mõtlema, kuidas saame paremini hoolitseda meie metsade eest. See on film, mis paneb meid mõistma, et meil on kohustus kaitsta ja säilitada meie metsi tulevaste põlvede jaoks.

Martti Helde metsateemalise dokfilmi “Vara küps” juurde pöördudes tõi saatejuht Bert Järvet välja, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu asjatundjad nõudsid enne filmi väljatulekut, et sellest monteeritaks välja nendega läbi viidud intervjuud. Järvet uuris, kas tegemist on hoiakulise, roheaktivistide tellimustööga.

“Alustame sellest, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit tegi ise mõnes mõttes head reklaami filmile. Nad ei saanud päris täpselt aru, et intervjuud tehakse filmi jaoks. Treilerit nähes nad mõistsid, et võib-olla on nende intervjuusid ekspluateeritud keskkonnateemalises filmis,” selgitas Sauter. “Vastates küsimusele, siis minu maitsele on ta kohati liiga plakatlik. Kindlasti on ta kaldu sellesse suunda, et Eesti metsa peaks kaitsma ja hoidma, sest tegemist on otsa lõppeva ressursiga. Küll aga on siin filmis filosoofiliselt ja kujundlikult nüansse, mis mulle meeldisid.”

Sauter leidis, et kui rääkida Eesti dok- ja mängufilmidest laiemalt, siis viimastel aastatel on üksjagu ilmunud filme, mis rõhutavad eestlaste suhet looduskeskkonnaga ja tööstuse mõju sellele.

“Näiteks “Eia jõuludes Tondikakul” oli keskkonnakaitse teema sees, ka Rasmus Merivoo oma “Kratis” tegi harvesterist suure möirgava metsakoletise. Viimasel ajal on ilmunud dokfilme, mis on rõhutanud eestlaste looduslähedust, näidates perifeerseid alasid, kus üksikud eestlased veel tiksuvad looduslikus vereringes, nagu Liis Nimiku “Päikeseaeg” või Arko Oki “Jäätee veerel”,” meenutab Sauter.

“Mulle tegelikult meeldib, et meditatiivsete dokfilmide järel on ilmunud Martti Heldelt dokfilm, mis üritab olla just informatiivne ja metsadebatti sedasi pulkadeks võtnud, et mõlemad pooled oleks esindatud. Helde siiski lasi ka Eesti Metsa- ja Puidutööstusel ennast esindada ja mulle meeldib, et sellest omakorda koorub välja filmi filosoofilisem plaan. Kuna siin näidatakse metsadebati mõlemaid pooli, on nende vaidluste vahele pandud melanhoolsed kaadrid Eesti metsadest. Kui ma lisaks infokildudele “Vara küpsest” midagi üldse kaasa võtsin, siis selle, et inimesed on loonud süsteemi, kus mingi ökoloogilise probleemi ümber kogunebki palju vastakaid pooli, palju dialoogi, palju müra, faktide moonutamist ja demagoogiat, aga selle keskele jääb mets kui vaikiv ohver.”

Sauteri hinnangul on “Vara küps” sedasi üles ehitatud, et vaadates tunneb, kuidas vahepeal tume kardin selles müras eest ära tõmmatakse ja seal seisab mets, kellel pole millegi üle sõnaõigust. “Meie oleme otsustajad ja kujundame ressursi saatuse vastavalt sellele, kummale poole me hoiame. “Vara küps” rõhutab, kuidas me oleme loodusvara muutnud vaidluseks, kus kannatajaks ongi mets,” lisas Sauter.

Loe rohkem:  Vaata uuesti: Anna Hintsi ja Tushar Prakashi uus lühidokumentaal "Eesti mees" | Film

Ta hindas ka seda, et film suudab debati ilusti lahti rääkida ja avab laia teemaderingi. “Helde tahtis rõhutada ka kommunikatsiooniküsimust, samuti räägitakse eestlaste pärimuslikust suhtest metsaga, nii et film ei ole päris üheplaaniline, vaid üritab erinevate asjatundjate kaudu avada selle debati erinevaid tahke. Arusaadavaks on ta osatud teha seetõttu, et kui ühel hetkel räägitakse puidu hulgast tihumeetritest, siis sattusin ma korra segadusse, aga sellele järgnes täpsustav tekst, et see on tuhandeid autokoormatäisi. See on hea viis visuaalselt inimestele edasi anda, millistest kogustest me üldse räägime.”

Sauter: “Ferrari” on pisut ühetooniline ja jääb osade vaatajate jaoks võib-olla klišeelikuks melodraamaks

Sauter selgitas, et “Ferrari” lavastajaks on Michael Mann. “Ta on teinud päris kuulsaid filme. Ta tegi Tom Cruise’iga “Collaterali”, 90ndate suure röövifilmi “Heat”, mulle endale meeldivad aga kõige rohkem tema 80ndate filmid nagu “Thief” ja “Manhunter”. Kui Manni filmidest ühist siduvat joont leida, siis kõige rohkem huvitavad teda sügavate kinnisideedega mehed,” leiab Sauter. “Seetõttu mind ei pane imestama, et ta tahtis teha filmi just Enzo Ferrarist, kes ongi kinnisideeline, oma ambitsioonide kütkes edasi pürgiv mees, keda huvitab oma võidusõiduautode täiuslikkus.”

Ometi oli Sauter filmi suhtes kõhklev. “Treiler tõi meelde “House of Gucci”, kus samuti Adam Driver mängis, aga mulle eriti muljet ei avaldanud. Samuti on mind külmaks jätnud Michael Manni eelmised filmid. Ometi ületas “Ferrari” kõiki mu ootusi ja seda mitmel põhjusel. Algusest peale on see visuaalse loojutustamise meistriklass,” kiitis Sauter. “Kui näeme Enzo Ferrarit ärkamas voodis ning oma tiksuvat käekella vaatamas, saame temast pildi kui mehest, keda paelub mehaanika. Samuti suundub ta ühel hetkel kinnisesse mausoleumi, kus ta leinab oma surnud poega ja ta on sinna seadnud kõrvuti kaks puidust tooli, nii et see ruumgi meenutab auto interjööri. Mulle meeldib näha, kuidas lavastaja pidevalt töötab kandvate ideede suunas, ja ennekõike on “Ferrari” karakterdraama.”

Sauteri arvates töötab “Ferrari” läbi võrratu iroonia, sest räägib mehest, kes tahab luua täiuslikku, õlitatud, siledat masinat, ent ta ise on seejuures üdini ebatäiuslik. “Tal on probleeme perekondlike suhetega, tal on armuke, Ferrari firma saatus on ebakindlaks muutunud. Ühel hetkel ütleb ta lapsele, et kaks objekti ei saa eksisteerida samal ajahetkel samas kohas, ja mulle tundub, et mingis mõttes ta räägib ka iseendast. Ühest küljest on ta edasipürgiv ja suurte ambitsioonidega oma võidusõiduautode suhtes, aga tema enda eraelu on koost lagunemas. See film tabab justkui inimlikult, kuidas me kõik üritame teha kõige suurepärasemat tööd ja alati jõuda heade tulemusteni, aga oma inimlike möödalaskmiste ja vigade tõttu on meie enda rüüs alati mõrad.”

Loe rohkem:  Takkin: "Elu ja armastus" on film sellest, mida armastus inimesega teha võib | Film

Ta leidis, et inimesed, kes lähevad “Ferrarit” vaatama soovist näha adrenaliinirohkeid võidusõite, mida küll siin ka näeb, võivad natuke pettuda. “See on suuresti karakteritele ja suhtedraamale üles ehitatud itaallaslik melodraama. Ka tööstusliku võidujooksu küsimused sööbivad sellesse tegelasse, sest päris filmi alguses näeme taaslavastatud arhiivimaterjale sellest, kuidas Ferrari ise oli veel naeratav võidusõitja. Aga kui me ajas edasi hüppame, näeme külmemaks muutunud meest.”

Suurt muljet avaldas Sauterile ka Driveri osatäitmine. “Juba tema kehakeelt on huvitav jälgida: ta on pidevalt ülikonnas ja tema käed on taskus, aga ta kannaks seda ülikonda nagu esimest korda seljas. Ta vaatab inimestele harva silma, hoiab neist pisut eemale ja on nende suunas tihti seljaga. Näha on , et Driver töötab režissööriga, kes on sellest materjalist haaratud. Ja kuigi autodki on siin muudetud seksikaks, siis filmis on ka väga groteskne stseen, kus näidatakse ulatuslikku ja väga rasket autoõnnetust, nii et film ei hoidu vägivalla näitamisel tagasi. Ka vere punasus ja Ferrari enda punasus saavad lahedalt siin filmis polaarseteks jõududeks.”

Sauter lisas, et tegemist ei ole küll täiusliku filmiga. “Shailene Woodley itaalia aktsent siin on kuritegu inimkonna vastu, film on ka pisut ühetooniline ja võib-olla osade vaatajate jaoks jääb klišeelikuks melodraamaks, kui ei oska suhestuda peategelase kompulsiivsuse ja püüdlustega. Kui minna seda vaatama nagu mahlast karakterdraamat, võib ta olla tõeline elamus,” tunnistas Sauter.

In conclusion, Ralf Sauter’s “Vara küps” offers a powerful and thought-provoking look at the impact of human greed and industrialization on Estonia’s forests. The film portrays the forests as silent victims, caught in the middle of a system that prioritizes profit over preservation. Sauter’s documentary serves as a wake-up call to the urgent need for sustainable forestry practices and environmental protection. It compels the audience to reevaluate their relationship with nature and consider the long-term consequences of unchecked exploitation. “Vara küps” sheds light on an important issue and encourages viewers to take action in ensuring the preservation of Estonia’s precious forests.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga