Ralf Sauter: “Mo Mamma” loob ruumi, kus pole ühte kindlat tõde, pigem traumast kantud pooltõed | Film

1709207413 2150851he77ct24

Tere tulemast Eestisse! Ralf Sauter on loonud filmi “Mo Mamma”, mis avab vaatajatele ukse maailma, kus ei eksisteeri ühte kindlat tõde, vaid pigem traumadest kantud pooltõed. See sügavalt liigutav linateos käsitleb keerulisi ja universaalseid teemasid ning pakub vaatajatele võimaluse kaasa mõelda ning enda elu üle mõtiskleda. “Mo Mamma” on film, mis paneb meid mõistma, et tõde võib olla relatiivne ning et igaühel meist on oma loo ja kogemuse taga.

Ralf Sauter selgitas, et “Mo Mamma” on esimene täispikk mängufilm režissöör Eeva Mägilt, kes on tuntuseni jõudnud tänu oma lühifilmidele ja dokumentaalfilmidele, sealhulgas mullu kinodes linastunud dokile “Kellele ma naeratan?”.

“Selle dokumentaali keskmes oli poiss, kes jätab hüvasti vähki haigestunud emaga. Viimane ühel hetkel sureb ja poisist saab järsku perekondlik pidepunkt, kes kõike koos hoiab. Samal ajal rändab ta metsade vahel ja üritab ennast leida selles kõiges. Eeva Mägi filmides laiemalt on läbi käinud surma teema, samuti ka perekondlike võimusuhete küsimused, lähedaste vahelised konfliktid. Sama on näha olnud ka tema lühifilmides, nagu näiteks “Kolmapäevas” ja “Maakohtus”, kus tegevus on ka viidud looduslähedasse, natuke ebamaisesse paika ning tegelased elavad oma änge ja paineid välja,” kirjeldas Sauter Eeva Mägi eelmisi filme.

“”Mo Mamma” järgib samu tekstuure ja motiive. Selle keskmes on ema ja tütar, kes ühe tunni jooksul – tingituna sellest, et vanaema on suremas – hakkavad välja rääkima oma peidetud tundeid. Tütar tunneb ennast hüljatuna ema poolt, taustaks on palju lapsepõlvevägivalda ja üksinda olemist, mis vanaema haigestumisel hakkab paisuma ärevaks ja esimesest hetkest maksimumi keeratud teatraalseks mänguks,” ütles ta.

Sauteri sõnul tehti “Mo Mamma” väga ökonoomselt valmis. “Film sündis tegelikult ilma rahata, sest Eeva Mägi üritas mitu aastat saada toetust Kitzbergi “Libahundi” ekraniseeringu jaoks. Kuna tal oli “Libahundi” tegemiseks Matsalus ühes maja broneerinud, siis ta otsustas nädala ajaga teha põhimõtteliselt ilma rahata, väikese meeskonna ja kahe näitlejaga eksperimentaalse, natuke improviseeritud filmi. Ühtlasi lähtub see isiklikest kogemustest, sest Eeva Mägil oli ka enda emaga sarnane läbielamine. Ta otsustas selle kõik protsessida ja filtreerida sellesse draamafilmi.”

Filmikriitiku sõnul saab surevast vanaemast selles loos tugev emotsionaalne pidepunkt. “Lisaks Eva Kolditsale ja Helena Lotmanile on omamoodi kolmandaks tegelaseks ka vanaema, kellest jäänud mälestusi jagatakse vaatajatele läbi videokassettide. Siin on näha leidlikku kaameralähenemist, sest mälestuslikud ja tagasivaatelised stseenid vanaemast jooksevad videokassetide pealt vaheldumisi filmi operaatori Sten-Johan Lille looduslähedaste kaadritega. Tingituna sellest, et filmis on kaks näitlejat ja film tegeleb minevikutraumade, armastuse ja vihkamise suhtega ning iseenda painetele otsa vaatamisega, siis film loob ka unenäolise filmiruumi.”

Sauter tõi siinkohal võrdluse David Lynchiga. “Naljakal kombel meenus mulle “Mo Mammat” vaadates David Lynchi “Rabbits”, mida paljud ei ole näinud. See oli veider film, kus ehitati justkui pime komöödiasarja lava, kus jänesekostüümides inimesed tegid veidraid asju ja seda saatis taustanaer, nagu komöödiaseriaalides kõlab. Eeva Mägi teeb “Mo Mammas” midagi sarnast, sest näitlejad mängivad rolle hästi teatraalselt. Siin toimuvad muruniitmine, ujumine – argised tegevused. Samal ajal piilutakse mineviku reliikviatesse, kui pannakse näiteks selga vanu kleite. Pidevalt vaadatakse otsa mälestustele ja ollakse kinni igapäevastes rutiinides, aga seda enam antakse meile mõista, et just suutmatus olevikuga tegemist teha on põhjustanud selle, et ema ja tütar elavad selles unenäolises aegruumis oma minevikku läbi, üritades aru saada, et veri on paksem kui vesi. Olgugi et nende sisemine paine ütleb, et midagi on valesti, midagi on nihu.”

Loe rohkem:  Suri "Blade Runneri" näitleja M. Emmet Walsh | Film

Tema sõnul loob film huvitava ja unenäolise subjektiivse reaalsuse. “Samal ajal virvendavad taustal mälestused vanaemast, kellest me saame sooja ettekujutuse, aga see on jällegi subjektiivne reaalsus, mille film loob, sest kui keegi on suremas, me mõtlemegi neist positiivselt. Siin toimub ühesõnaga keeruline tunnete mäng. Mulle endale väga meeldib selline toores ja eksperimentaalne filmitegemine, kui lavastaja läheb ja teeb midagi nappide vahenditega, tingituna soovist endast mingi lugu välja saada.”

Filmikriitik nentis, et film kannatab kohati oma kiire valmimisprotsessi tõttu. “Ma ei saanud vaadates üle ega ümber ebamugavast tundest, et näitlejatele on kätte antud väga väikesed niidiotsad, mida tõmmata. Nagu neil oleks üksikud aimdused sellest, kes need tegelased on ja kust nad pärit on ning näitlejad üritavad sellest kinni haarata, esitades rasket improvisatsioonilist mängu,” kirjeldas Sauter. “Ma oleks tahtnud, et lool oleks natuke kindlam algus ja kindlam lõpp, sest lõpuks jääb mulje, et see on nagu väike tükk millestki suuremast, millest mul polnud võimalik kinni haarata. Samal ajal ma nautisin seda teatraalsust ja eksperimentaalsust, sest üritatakse luua selline ruum, kus ei ole ühte kindlat tõde, pigem traumast kantud pooltõed,” kirjeldas Sauter ning lisas, et “Mo Mamma” ongi hoomamatu ja ärev film.

Sauteri sõnul ei ole tegemist ei ole helge filmiga, vaid pigem rusikahoobiga, mis läheb tegelaste painetesse kohe esimesest hetkest sisse. “Kohe esimesest stseenist kumab tõsine vihkamise tunne tütre poolt ema vastu, kes omakorda üritab mingit tasakaalu hoida. Seevastu ema on ilmselt ka ise represseeritud, pole suutnud enda vastu aus olla ja näeb ennast armastavamana, kui ta päriselt on. Eks armastus on alati subjektiivne kogemus, sest ka vägivaldsed inimesed ütlevad, et nad löövad selle pärast, et nad armastavad ja tihtilugu ka ise usuvad seda. Lähedaste jaoks, kes selle vägivalla pärast kannatavad, see muidugi ei ole armastus.”

Ta võrdles Eeva Mägi filmitegemist kiitvalt 90ndatel Taanis alanud liikumisega Dogme 95, mille raames Lars von Trier ja Thomas Vinterberg hakkasid teadlikult võimalikult nappide vahenditega filme tegema. “Pärast “Nähtamatut võitlust” ja “Elu ja armastust” oli kena näha väiksemat produktsiooni, mis protsessib midagi hästi improvisatsioonilisel ja eksperimentaalsel moel. Aga sisulises pooles ma ei ole nii kindel, ta tundub veidi nagu lühifilm, mis on täispikaks venitatud. Mulle meeldis “Mo Mamma”, aga mööndustega.”

“Vana tammest” rääkides ütles Sauter, et ta on režissöör Ken Loachi lapsest saati hinnanud. “Tegemist on briti lavastajaga, kes jõudnud 80ndatesse ja juba öelnud, et “Vana tamm” võib jääda tema viimaseks filmiks. Ta tahtis vist juba 10 aastat tagasi lõpetada, aga saavutas siis oma karjääri uue kuldaja filmidega “Mina, Daniel Blake” ja “Kahjuks ei olnud teid kohal”. Ta on üks lavastaja, kes on minuga terve elu kaasas käinud. Kui ma peaksin nimetama kümme filmi, mis minus sügavama filmihuvi tekitanud on, siis nende seas on ilmselt 1969. aasta ühiskondlik draama “Kes”, kus olid linnuga poiss ja tema söekaevurist isa,” meenutas Sauter.

Ta lisas, et Ken Loach on ühiskondlike valudega oma filmides alati tegelenud. “Lavastajana on tal kindel käekiri. Ta on humanist, kes vaatleb inimese suhet oma kogukonnaga ning isiklikke raskusi ühiskonnas, mis ei taha inimest toetada. Tema filme vaadates tekib peaaegu tunne, et kõik tema tegelased võiksid jagada seda ühte ja sama maailma. Oma humanistlikkuses ja soojuses on tema filmid nii sarnased, et isegi kui ta vaatleb erinevaid konkreetseid probleeme, siis tema filmid looks kui väga ühtse universumi.”

Loe rohkem:  Ralf Sauter: "Nii ta on" näitab elujaatavalt, mida tähendab olla surelik | Film

Filmikriitiku sõnul leiab Loach siiski iga filmiga ühe kindla teema, mida puudutada. “Näiteks “Mina, Daniel Blake” rääkis tervishoiusüsteemist, “Kahjuks ei olnud teid kohal” tööampsumajandusest ja “Vana tamm” räägib pagulaskriisist. Konkreetsemalt ühest Inglismaa linnakesest, kuhu saabub terve bussitäis Süüria põgenikke, aga muidugi see loob raske konflikti, kus kohalikud inimesed niigi leinavad oma mandunud väikelinna ja peavad korraga vastu võtma terve bussitäie põgenikke, kes üritavad nüüd sellesse keskkonda sisse sulanduda. Filmi peategelaseks on kenloachilikult soe inimene, üks pubipidaja nimega TJ, kellel on väike koerake ja elab ise ka rasket kaotust läbi.”

Sauteri sõnul on pubi suurepärane tegevuskoht, mille kaudu rääkida ühe väikelinna elanike hirmudest. “Kui mõelda väikesele linnale, siis pubi või baar on tüüpiline linna süda. Läbi TJ perspektiivi me näeme, kui palju tema sõpradest pubikülastajates on põlgust, ignorantsust ja vihkamist seoses nende süürlastega, keda nad nimetavad rätipeadeks. Ma seejuures hindan väga selle filmi juures, et see ei ole valge kohaliku mehe hukkamõist. Pigem näitab Ken Loach hästi, kuidas nendes rassistlikes kohalikes oli kibestumus juba tükk aega seda, kui süürlased saabusid, ja millist tunnet see inimeses tekitab, kui su kogukond ja linnake on juba niigi lagunenud ja hämaraks muutumas ning järsku tuleb terve hulk võõraid, kes tahavad sisse sulanduda.”

Sauteri sõnul on “Vana tamm” hästi liigutav, nagu Ken Loachile omane. “Kui see peaks jääma tema viimaseks filmiks, on see päris tugev punkt tema karjäärile,” leidis kultuuritoimetaja.

Sauter tõi aga välja, et võrreldes Loachi eelmiste filmidega on “Vana tammes” loodud natuke liiga läbinähtavat kurblikku draamat. “Kasvõi tingituna sellest, et TJ’l on väike armas koer, kes on seotud tema enda lahkunud lähedastega. Koerake on filmides alati suurepärane vahend, millega kaastunnet luua. Varem on Loachi filmid tundunud nii loomulikud ja puhtad. Ta on nii siiralt osanud lihtinimese elu kujutada, aga seekord ma tundsin, et stsenaarium vägisi otsib asju, millega inimeste südameniite tõmmata. Draamana oli selles mõttes natuke läbinähtav ja lõpus kisub lugu liiga idealistlikuks, aga vähemalt on siingi Ken Loachile omane tunne, et vaatad päris linnakest ja päris inimesi. Eks see on temast teinud silmapaistva režissööri. Ta räägib päris inimestest ja päris probleemidest, nii et see mõjub usutavalt.”

Ralf Sauter’s film “Mo Mamma” creates a space in which there is no single truth, but rather a collection of half-truths influenced by trauma. Through his unique storytelling style, Sauter challenges viewers to question their perceptions and assumptions, encouraging them to explore the complexities of human experience. The film serves as a powerful reminder of the subjective nature of reality and the importance of empathy and understanding in our interactions with others. Overall, “Mo Mamma” is a thought-provoking and emotionally resonant work that leaves a lasting impact on its audience.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga