Rain Terras: kaitseministri mugavus ja kindrali nõrk koht | Arvamus

Tere tulemast Eesti! Täna räägime Rain Terrasest, Eesti kaitseministrist, ja tema rollist riigi kaitsejõudude juhtimisel. Samuti uurime tema mugavustsoonis viibimist ja võimalikke nõrkusi tema kindrali karjääris. Kas Terras suudab täita oma kohustusi kaitseministrina ilma enda isiklikke mugavusi eelistamata? Kuidas mõjutab tema isiklikud nõrkused tema võimet juhtida riigi kaitsejõude? Jääge meiega, et saada põhjalikumat arvamust Rain Terrasest ja tema olulisest positsioonist Eesti poliitikas.

Peagi on selge, kellest saab meie uus sõjaline kõrgeim juht. Kahju, et selle kommunikeerimine kaitseministril kõige paremini ei õnnestunud. Andrus Merilo on omamoodi üllatuskandidaat, aga tema algpositsioon ei ole Martin Heremi algusega võrreldes midagi erinevat, vaata et pigem tugevamgi, kirjutab Rain Terras.

Kindral Martin Heremi taandumine kaitseväe juhtimisest oli kahtlemata üllatus, kuid tema põhjendus ajastuse osas on igati mõistetav. Üllatuste jada jätkas kaitseminister Hanno Pevkur oma kübaratrikiga, tulles lagedale väga üllatava kandidaadiga kolonel Andres Meriloga.

Kui kaitseväe juhi valiku “pada” oli vaikselt juba enne podisenud, siis nüüd lõi kaane pealt. Ükskõik millise nime tulekuga, oleks see niikuinii tegelikult juhtunud. Kõige suuremaks üllatuseks kujunes ministri selgitus oma valikule. See sünnitas arusaama “tagatubades kokkulepitud poliitilisest kompromissist”.

Kaitseminister peab vältima mugavaid otsuseid ja lähtuma parimast valikust. See ei pea olema automaatselt ametis oleva kaitseväe juhataja ettepanek. Küll aga peab olema argumenteeritud otsus valmisolekuga seda valikut kaitsta.

Kindralmajor Veiko-Vello Palmi kõrvale jätmist oleks väga lihtne põhjendada. Tema kirjul minevikul on põgusalt peatutud mitmeid kordi ka ajakirjanduses. See on olnud pikaajaline ja tundub olema väljakujunenud isiksuse muster.

Loomulikult mängib Palm Heremi kõrval üliolulist rolli kaitseväe praegusel arendamisel, ehk suurematki, kui me tavakodanikena arvata oskame. Ma tahaks uskuda, et Palm ongi väga tark mees, rumal mees ei teeks ju vaatamata mitmele negatiivsele atesteerimisele juhina sellist hiilgavat karjääri. Tarkuse poolt saavad hinnata eelkõige maaväelased ise. Aga ta ei ole kindlasti hea juht. Kadetina Saksamaal õppides oli üks esimesi repliike õppejõust Saksa kolleegilt: “ohvitser, kes rõhub oma auastmele, on nõrk juht”. Pean tunnistama, et mind on ta vaigistanud ütlusega: “Mina olen peastaabi ülem!”

Juhiks õpitakse ja ohvitserid teevad seda läbi oma karjääri. See on samasugune amet nagu õppinud puusepal. Iga mees ei saa aga vaatamata õpitule ja praktikale tipp-puusepaks. Samamoodi on kaitseväe kõrgeima ohvitseri ameti puhul: kõik tublid ja targad mehed-naised ei sobi seda rolli täitma.

Herem on karismaatiline liidri tüüpi otsekohene juht, aga samal ajal puudub tal juhina selline Palmiga kaasas käiv vastukaja. See võiks ehk olla mõttekoht. Eesti Päevalehele ütles Herem, et ta peab konflikte ja erimeelsusi alluvate ja kolleegidega tippjuhi paratamatuks osaks, ja tal on selles igati õigus. Kuid siin tulebki mängu oskus, kuidas neid lahendada. Herem ise on seda kunsti küllaltki hästi vallanud, mida ei saa öelda Palmi kohta.

Toetudes eelnevale tundub Palmi õnnetus – pigem isegi häda – muude väga tugevate omaduste kõrval olema puudulik emotsionaalne intelligentsus. Lihtsa definitsioonina tähendab see võimet tajuda, mõista, hallata ja juhtida emotsioone. Selle mõiste propageerija Daniel Golemani arvates on see olulisemgi kui IQ, sest selle tasemest oleneb inimese suutlikkus oma teoreetilisi võimeid realiseerida.

Kaitseväe juhataja üks roll on edastada sõjalisi nõuandeid poliitilisele tasandile. Sellel mehel peab olema väga tugev enesevalitsemine. Herem on olnud selles parem kui nii mõnigi tema eelkäija. Palm on aga oma senise teenistuskäiguga näidanud oma suutmatust end valitseda keerulisemates olukordades.

Teisalt annab kaitseväe juhatajale endale valdkonnapõhiseid nõuandeid tema meeskond ja juhil peab olema oskus meeskonda kuulata ja argumenteeritud nõuannetele reageerida. Palmi oskus mainitule… See ongi tegelikult see, mida minister läbi lillede avalikkusele jagab. Kui peaks juhtuma kõige hullem, siis emotsioone mitte valitseda suutev kaitseväe juhataja oleks kõige halvem valik meie vabaduse kaitsmisel.

“Selles tundubki olevat Heremi üks nõrkasid kohti, et ta seab kamraadluse tähtsamaks oma kunagise kursusekaaslase sobivusest oma mantlipärijaks.”

Ma mõistan Heremi suurt pettumust. Palmiga on kaitseväe arendamisel tandemina rassitud ja kes teab kumba ideid ellu viidud, kuid see polegi tähtis. Muidugi on valus pikalt kavandatud plaani näha liiva jooksmas. Selles tundubki olevat Heremi üks nõrkasid kohti, et ta seab kamraadluse tähtsamaks oma kunagise kursusekaaslase sobivusest oma mantlipärijaks (kuigi see ei oleks välistavaks asjaoluks).

Merilo on omamoodi üllatuskandidaat, aga tema algpositsioon Heremi algusega võrreldes ei ole midagi erinevat, vaata et pigem tugevamgi. Kas Heremist sai tore mõmmi või poliitikutele lükata-tõugata mugavusvalik? Merilo valiku kinnitamisel saab ta ise tõestada enda tugevust, igatahes sellist sekelduste jada, mida Palm juba brigaadiülema ajaks oli kogunud, tema puhul kuulda pole olnud.

Peagi on selge, kellest saab meie uus sõjaline kõrgeim juht. Kahju, et selle kommunikeerimine ei ole kaitseministril kõige paremini õnnestunud. Siiani on arusaamatu, miks ei sobi näiteks teenistuses olevad brigaadikindralid Vahur Karus ja Rauno Sirk. Kandidaate on muidugi teisigi. Seega jääb üles küsimus, et ehk ongi praegu välja pakutud kandidaat parim, mitte poliitiline kompromiss.

Kindel on see, et kaitseväelased tegevteenistuses ja reservis järgnevad uuele juhile koos kaitseliitlastega “nii tõugates kui ka tõmmates”. Ühel puhul toimuks aga meeskonnavaimu ebaotstarbekalt suur põletamine ja see oleks oht meie kaitseväe tugevusele.

Rain Terras on tööalaselt otseselt kokku puutunud kindral Martin Heremi ja kindralmajor Veiko-Vello Palmiga, juhtides mereväes nii väeosa kui ka staapi, asendades korduvalt ka väeliigiülemat.

Overall, it can be concluded that Rain Terras’ appointment as the Minister of Defense has sparked both praise and criticism. His extensive military experience may provide a sense of comfort to some, while others view his appointment as a potential weakness due to his lack of political expertise. It is crucial for Terras to effectively navigate the intersection of military and political leadership in order to address the nation’s defense needs. Regardless of differing opinions, the Estonian public can only hope that Terras will fulfill his duties with integrity and effectiveness, ensuring the safety and security of the country.