Sveta Grigorjeva: geeniused pahased: pööbel teatris! | Teater

1422013h6be5t24

Tere tulemast Eesti teatrimaailma! Sveta Grigorjeva on toonud lavale põneva ja provokatiivse lavastuse “geeniused pahased: pööbel teatris!”. See kõneleb geeniustest, nende loometeest ja nende kokkupõrkest pöörase pööbli-ilmavaatega. Lavastus võtab publiku kaasa emotsionaalsele teekonnale, kus põrkuvad kunst ja ühiskondlikud ootused. Grigorjeva võtab teatri väljakutseid tõsiselt ning pakub publikule mõtlemisainet ja emotsionaalset katarsist. See on lugu, mis jääb kauaks meelde ning kutsub teatrisse tagasi. Ärge jätke seda kogemata!

Äkki peaks inimeste demoniseerimise asemel sedagi tõdema, et nii mõnigi kord pole probleem ainult nn matsides, tõdes Sveta Grigorjeva Sirbis ilmunud kultuurikommentaaris.

Viimasel ajal kütavad väljaannete kirgi kaks teemat: võimalik sõja eskaleerumine ja matside pealetung teatris. Uudistest jääb mulje, et elementaarse etiketi mõistmine käib keskmisel eestlasel paratamatult üle jõu. Teatrimajad ja lavastajad aga ei ole jäänud teps mitte käed rüpes istuma, vaid on võtnud nõuks nii mobiilis skrollijatele kui etenduse ajal napsitajatele viimaks koha kätte näidata. Näiteks VAT-teatri õpetlikud videod on vägagi tervitatav ettevõtmine, kuid tõik, et mõni lavastaja võtab nõuks katkestada etenduse stiilis “mõni teist vist tihti teatris ei käi” mõjub selliselt, et kuningas on võtnud nõuks õukonnas etiketti mittetundva pööbli ometigi korrale kutsuda.

Isiklikult mul matsirohkes publikus ei ole eriti olnud õnne istuda – eeldusel muidugi, et mina see mats ei ole, sest ega halvasti käituv inimene tihtipeale ise ennast kõrvalt ei näe –, aga üks ebameeldiv juhtum oli minulgi. Nimelt ükskord lõi esireas istuv tuntud kunstnik keset etendust lehe (äkki oli isegi Sirp?) lahti ja hakkas seda siis lugema! No johhaidii, mõtlesin endamisi, kui etendus ei meeldi, mine siis ära, on seda tsirkust vaja või?!

Teisalt, inimese tähelepanu on hajuv ja seegi on normaalne. Kui mitu korda olen isegi istunud teatris ja mõelnud hoopis muudest asjadest kui noist, mida laval parasjagu näidatakse. Tõsi – pealtnäha olnuks seda üpris keeruline märgata, sest mobiili ega ajalehte mul käes ei olnud. Kuid äkki peaks inimeste demoniseerimise asemel sedagi tõdema, et nii mõnigi kord pole probleem ainult nn matsides. Kui suur hulk inimesi pannakse ühte kohta mitmeks tunniks kinni, on ju imelik eeldada, et seal mingil hetkel suuremat või väiksemat nihelemist ette ei tule.

Loe rohkem:  Galerii ja video: vabariigi aastapäeva kontsert | Teater

Muuhulgas ka selle tõttu on tihti uuema aja etenduskunst/nüüdistants praktiseerinud midagi, mida ise kutsuksin nõrgaks vormiks. See on selline lavastuse formaat, kus – näiteks nagu galeriideski – saab asukohta vahetada, ka saalist väljuda (pissile või niisama) ja siis tagasi tulla (või mitte). Mõnikord lubatakse ka mobiilis skrollida või lavastuse ajal isegi magama jääda (nagu minu viimase lavastuse ajal näiteks). Tihti otsivad nõrga vormi viljelejad vastuseid küsimusele “kuidas on võimalik luua uut ja paremat maailma?” (selle asemel et lihtsalt näidata, kui kole on ikka inimloomus) püüdes olla kaasavad eri ühiskonnagruppide osas. Väga hea näide on Soome lavastaja Janina Rajakangas, kelle “Tanssija” tegeles neuromittetüüpilise teatriloomega, küsides muuhulgas, kelle tempot prooviprotsessi ajal kiputakse järgima, ja kelle arvelt seda tihti tehakse. Samuti oli publik organiseeritud etenduste ajal istuma sedasi, et inimeste vahel olid kindlasti jäetud tühjad istmed, sest mõnel inimesel on vaja ruumi ja õhku. Oli ka palutud teatrisse tulles end mitte tugevalt parfümeerida, sest see võib tundlikel inimestel tekitada ebameeldivaid reaktsioone. Ka tehti eraldi etenduskordasid, kus said viibida näiteks inimesed, kes ei saa kontrollida oma jäsemete tööd, ei saa olla häälitsemata või kelle tähelepanu on tugevasti hajuv. Millal Eestis küll sellise tundlikkuseni jõutakse?

Teisalt ei saa öelda, et teatreid, kus harjutatakse selliste keskkondade loomist, üldse poleks. Nõrka vormi viljelevad teatrid on pigem eksperimentaalsemad ja väiksemad kui suuremad riigiteatrid, sestap saab nii mõnigi kord näiteks Sõltumatu Tantsu Laval, Kanuti gildi saalis ja e–lektronis kartmata mobiilis skrollida ja/või veiniklaas näpus istuda. Ometigi, sellest sõltumata, ei ole ma isiklikult täheldanud seal erilist matsluse pealtungi. Küllap on asi ka publikus eneses, kes nende teatriteni tee leiavad. Laia pintsliga maalides võiks ju sedastada, et sinna jõuabki tihtipeale inimene, kes üldiselt ei käi ennast kultuuriüritustel esmalt näitamas ja kultuuri n-ö performatiivselt tarbimas. Nii et võib-olla peavad suuremad teatrid lihtsalt leppima sellega, et neil käivadki igasugused karvased-sulelised ja nii mõnigi neist ei huvitu oo suure kunsti (olen irooniline) täiemahulisest hermeneutilisest kodeerimisest ja analüüsimisest. Nii et Tiit Ojasoo võib ju etendusest etendusse “õigesti teatri kogemisest” moraali lugeda, aga fakt on see, et kui teed massidele ja pigem laiatarbeteatrit, pead leppima ka n-ö laiatarbepublikuga. Mõni asi siis mõnel matsil massi ära eksida!

Loe rohkem:  Galerii: esietendub Philip Glassi kaasaegne ooper "Hydrogen Jukebox" | Teater

In conclusion, Sveta Grigorjeva’s “Geeniused pahased: pööbel teatris!” is a thought-provoking and engaging piece of theatre that challenges societal norms and explores the complexities of human behavior. The play’s exploration of the relationship between genius and madness, as well as the impact of societal expectations on individuals, makes it a compelling and relevant piece for audiences in Estonia. Grigorjeva’s innovative and daring approach to storytelling and her ability to provoke important conversations through her work make “Geeniused pahased: pööbel teatris!” a must-see for anyone interested in thought-provoking, boundary-pushing theatre.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga