Ilmar Raag: võib-olla peaks lääs ise eskaleerima? | Arvamus

Ilmar Raag is a prominent figure in Estonia, known for his thought-provoking opinions on international politics. In his recent article “Võib-olla peaks lääs ise eskaleerima?” (Perhaps the West Should Escalate Itself?), Raag challenges conventional wisdom by suggesting that Western nations should take a more assertive stance in global affairs. His bold ideas and sharp analysis force readers to consider alternative viewpoints and question the status quo. Raag’s perspective offers a fresh and insightful take on the complex dynamics shaping our world today.

Kui üks riik annab mingitele meestele sõjalist väljaõpet ja annab neile relvad laskemoonaga, kas see riik saab öelda, et ta ei osale sõjas? Aga just seda praegu teevad Ukraina lääne liitlased. Nad ütlevad, et ainult aitavad Ukrainat võitluses agressori vastu, aga nad ise ei sõdi. Ometi on see vale. Järgnevalt võtan omaks naiivsuse, et rääkida asja sisust.

Sõda ei saa pidada ilma pühendumiseta

Meie vabariigi sünnipäeval ja Ukraina täiemahulise sõja teisel aastapäeval sõitsin autoga läbi Eesti ja kuulasin, kuidas endine kõrge NATO kindral Wesley Clark arvas, et kui USA oleks sõja alguses saatnud Kremlisse sõnumi, et Venemaa rünnaku puhul suleb USA Ukraina õhuruumi Vene lennukite jaoks, oleks sõda ära jäänud.

Eelnevale tuleb juurde tsiteerida USA analüütikut Michael Kofmani, kes osutas, et strateegia, mille puhul on Ukraina 2024. aastal dünaamilises kaitses ja kogub jõude, et uuele rünnakule minna 2025. aastal, on tegelikult vaid kõige optimistlikum tegevusvariant. Samal ajal eksisteerivad tõsiste analüütikute jaoks ka negatiivsemad variandid. Oma plaanide koostamisel tuleb arvestada kõigega.

Kõigepealt peame arvestama, et de facto väidab Venemaa juhtkond, et nad juba on sõjas NATO-ga. Ehk meiega. Venemaad propagandat ei huvita lääne retoorika juriidiliselt nüansid ja kummalisel kombel on neil praegu isegi õigus. Reaalpoliitikas toimib seevastu veel üks kiht tegelikkust, kus Venemaa ei karda NATO täiemahulist rünnakut. Venemaal ei ole tugevaid üksusi Soome ega Balti piiri ligiduses, sest kõik on saadetud Ukrainasse. Nii et ka Venemaa vaates ühtaegu käib ja samas ka ei käi sõda NATO-ga.

Lääne ebakindlus oma pühendumise suhtes tekitab samal ajal riski, et tema pikaajalise stabiilsuse eesmärgid kukuvad läbi. Praegu, mil lääs on õpetanud ja varustanud umbes viis protsenti Ukraina relvajõududest, on võimalik, et kogu antud abi ei ole piisav sõja võitmiseks, aga koos kaotusega saadakse kaasa ka strateegiliste vastaste pikalt kestev viha ja põlgus.

Me ei räägi ainult Venemaast, vaid ka Hiinast ja kogu kollektiivsest lõunast. Neid ei huvita, et NATO ei ole de jure sõjas Venemaaga. Õppetund on tegelikult lihtne: sõda tuleb pidada täieliku pühendumisega või siis üldse mitte.

Pessimismiks annab alust tõdemus, et lääs on viimase 25 aasta jooksul kaotanud kõik sõjad mitte lahingutes, vaid tänu poliitilise pühendumise (commitment) puudumisele. Võib öelda veel enam. Demokraatia ja inimõigused on viimase 25 aasta jooksul kaotanud kandepinda, sest läänel ei ole olnud pühendumist nende kaitsele.

Sellel on kaks peamist põhjust: esiteks soovib osa lääne poliitilisest südametunnistusest kaugeneda kolonialismi pärandist ja kardab paaniliselt süüdistusi jõu kuritarvitamises. Teine osa lääne kalkulatsioonist aga viitab, et poliitiliste eesmärkide saavutamiseks on sõjalised vahendid ühed kõige kallimad ja tihti kontraproduktiivsed.

Majanduslik võim koos pehme jõu üleolekuga näis kuni külma sõja lõpuni olevat piisav, et lääne elukorraldust kaitsta. Ometi ei pruugi see väide enam olla tõene.

Kui me loeme Lääne-Aafrika, Indo-Hiina või Iraani meediat, siis seal ei soovita Venemaa võitu mitte ainult selleks, et lääne imperialism saaks lüüa, vaid et samal ajal toimuks ka vastupidine ekspansioon.

Omaaegne trotskistlik nägemus permanentsest revolutsioonist on vahetanud kuube ja nüüd on käsil teoloogilise ja ideoloogilise autokraatse konservatiivsuse pealetung liberaalse demokraatia vastu. Hamasi aktiveerumine, huthide rünnakud Suessi kanali vastu või Wagneri toetatud sõjaväelised riigipöörded Malis, Nigeris ja Burkina Fasos on kõik ühe ja sama podiseva katla kriisid, mis võivad eskaleeruda suurema edu lootuses.

Lääne võiduteooria nõrgad kohad

Praegune lääne implitsiitne võiduteooria näeb ideaalis külma sõja kordamist ehk seda, et tänu NATO suuremale majanduslikule potentsiaalile võidurelvastub Venemaa end pankrotti. Nii suudetakse vältida suuremat konventsionaalset sõda. Sellel plaanil on kaks probleemi:

1. Selle plaani käigus ohverdatakse tuhandeid ukraina elusid, kuna otsustavat kiiret abi praegu ei ole Ukrainale planeeritud.
2. Venemaa võib leida võimaluste akna, kus NATO sõjaline potentsiaal ei ole veel käivitatud, aga Venemaa võimekus on saavutanud kriitilise massi, millega hakata dikteerima tingimusi.

Miks me võime arvata, et negatiivne stsenaarium on võimalik?

1. Venemaa on demonstreerinud oma kavatsusi ennaktempos kasvatada oma sõjalisi võimekusi. Võib-olla see ei õnnestu, aga seni on nad suutnud kaugelt rohkem, kui me lootsime 2022. aasta suvel. Praegu suudavad nad värvata iga kuu umbes 30 000 meest, mis on juba napilt rohkem, kui Ukraina suudab samal ajal rivist välja lüüa. Vene poolel usutakse olevat reserve, mida ei ole veel lahingusse viidud.
   Kogu sõjateatrisse kaasatud kontingendi suuruseks hindab Ukraina sõjaväe luure 460 000 meest. Kui see on õige, siis on Venemaal õnnestunud sõja jooksul oma armeed kasvatada vaatamata suurtele kaotustele. Välisluureamet räägib Venemaa käivitatud sõjatööstuse võimekusest toota kolm-neli miljonit uut suurtüki mürsku aastas, mille vastu on läänel panna ainult erakorraliselt leitud 800 000 mürsku. Me ei pruugi muidugi Venemaa andmeid uskuda, kuid hetkel rindel on venelastel siiski ülekaal kaudtules ja droonides.
   Praeguse tempo juures on võimalik, et lähimate aastate jooksul kasvab Venemaa sõjaline võimekus tasemele, kus see muutub NATO-le tõsiseks väljakutseks.
2. Eelkõige lääne abi puudulikkuse tõttu ei ole Vene elavjõu hävitamise suhe Ukraina kaotustesse piisav. Vaadates rahvastiku võrdlust, oleks vaja, et Vene poole kaotused oleksid vähemalt neli korda kõrgemad kui Ukrainal selleks, et kurnamissõja loogika järgi vene jõud lõpuks raugeks. Isegi kui me täpselt ei tea Ukraina kaotusi, ei ole kaotuste tõenäoline suhe selgelt kõrgem kui 1:3 ukrainlaste kasuks.* See ei ole piisav. Nende hinnangutega võib mitte nõustuda, kuid on fakt, et Ukraina üksused on alamehitatud, rotatsioon ebapiisav ja mobilisatsiooniga on probleeme.
3. Hoolimata tohututest kaotustest kasvab Venemaal ohvitseride hulk, kellel on reaalne lahingukogemus konventsionaalses sõjas. See on kvaliteet, mida ei ole enamikul lääne ohvitseridel. Meenutagem Teist maailmasõda, kus Nõukogude armee kannatas halva juhtimise tõttu ülisuuri kaotusi, kuid lõpuks nad õppisid. Nõukogude armee, mis tungis Saksamaale, oli lahingutes karastunud ja igal juhul ohtlik vastane. Ka praegu räägivad ukrainlased, et venelased õpivad. Neid ei tohi alahinnata.
4. Lääne ebakindlus ei võida neile sõpru Ukrainas. Kui lääs laseb iga päev surra ukrainlastel ebapiisava abi tõttu, siis vähendab see meie moraalset autoriteeti leida endale sõja lõpus kuulamisvalmis kõrvu. Ei maksa teha illusioone, sõjastress raputab ühiskonda viisil, mis ei tüüri alati euroopalike väärtuste suunas. Miks peakski? Lääne suurvõimud ei ole olnud usaldusväärsed partnerid. Nad on partnerid ainult seepärast, et teisi ei ole Ukraina demokraatial võtta.
5. Sõjas toimub praegu innovatsioon, mis on kiirem, kui lääne armee suudab seda üle võtta. Ukraina ja Vene armee kohanevad. Läbi kogemuse Vene armee mitte lihtsalt ei karastu, vaid ka areneb tehniliselt. Selle parim näide on edusammud, mida on sõja ajal tehtud EW (elektrooniline sõjapidamine) või droonide arenduses.

Teoreetilised lahendused

Lääne pool on Venemaa võimekuse kasvust vähemalt luure kogukonna ja mõttekodade tasandil aru saanud. Probleem on lääne reageerimise ulatuses ja kiiruses. Võrdluseks meenutame, et Euroopa Liit suutis koroonakriisi vastu võitlemiseks leida 672 miljardit eurot. Sellega võrreldes on Ukrainale antav 50 miljardit eurot selgelt ebapiisav ja selgelt vähem, kui Venemaa planeerib 2024. aastal oma sõjaliseks jõupingutuseks – 348 miljardit dollarit.

Raske on ennustada USA abi jätkusuutlikkust, aga ka positiivsete arengute korral ei räägi me summadest, mis ulatuksid Vene jõupingutusteni.

Kas me seetõttu saame oma võiduteooria rajada ainult seni nähtavas tulevikus Ukraina kaotustele?

Võib-olla tuleks rääkida uuesti tabust, milleks on otsene sõjaline sekkumine Ukraina territooriumil. Ühemõtteliselt on selge, et me ei soovi okupeerida Venemaad ega isegi mitte valitseda Venemaad, kuid me peame soovima Vene armee ühemõtteliselt kiiret kaotust. Kõige väiksemal kujul tähendaks see valmisolekut tegutseda Ukraina õhuruumis.

Retooriliselt võime julgelt esitada küsimuse, et kui lääs korraldas õhulööke ISIS-e või hiljuti huthide vastu, kelle mõju maailma tuleviku stabiilsusele oli selgelt nõrgem kui Venemaal, siis miks hoidutakse sama tegemast Ukrainas?

Jah, me teame ka vastust: lääs ei tee seda suurema eskalatsiooni hirmus, sest Venemaal on varus veel tuumarelvad. Paraku on see nüüdses kontekstis juba täiesti vigane argument. Kui lääs on juba halvatud Vene tuumarelvade hirmust, siis miks me peaksime arvama, et lääs on julgem konflikti korral Soome või Poola territooriumil?

USA Institut for the Study of War sedastas väga selgelt, et Venemaale võidu lubamisega Ukrainas valib USA endale strateegilise kaotuse. Strateegilise kommunikatsiooni mõttes ei piisa sellest, et mitmed lääne juhid võtavad oma riikidele suures pildis ebapiisavaid kohustusi. Niisamuti ei ole selge, et praeguse eskalatsiooni vältimine tuleks läänele pikemas perspektiivis ökonoomsem.

Lõpetuseks tunnistan, et siinses tekstis ei ole mitmeid argumente, mis tumedat tulevikku mahendavad. Tuleviku must lagi ei ole ühemõtteliselt kindel ja seda pole ka Venemaa võit. Kuid see ei muuda minu põhiargumenti.

Praegu oleks suurema jõupingutuse korral Vene ohtu lihtsam peatada kui mõnes negatiivses tulevikus. Demokraatiate mõttes tuleks alustada sellest, et avaliku arvamuse uuringutes ei küsita enam, kas te usute Ukraina võitu, vaid kas te usute kollektiivse lääne võitu. Samamoodi on vastutustundetu küsida, kas te pooldate viivitamatuid rahuläbirääkimisi Ukrainas, sest küsida tuleks, kas te pooldate repressioonide jätkumist okupeeritud Ukraina aladel, mis oleks rahulepinguga Venemaale kingitavate alade saatus.

Eestis me oleme sellest aru saanud. De facto me oleme sõjas. Nüüd jääb üle ainult rahu säilitada ja lüüa seal, kus saame.

* “Sõjas Venemaaga on hukkunud 31 000 Ukraina sõdurit” (ERR). Mitteametlikult on hinnatud, et haavatuid võib Ukrainal olla 100 000 kuni 150 000-ni, mis teeb haavatute suhte surnute kohta 1:3 või 1:4.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ilmar Raag tõstatas olulise küsimuse lääneriikide vastutusest rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel. Ta näitab, et lääs ei saa jääda passiivseks pealtvaatajaks, vaid peaks võtma aktiivsemalt osa probleemide lahendamisest. Raagi arvamus on oluline meeldetuletus, et maailmamuutusi ei saavutata üksi rääkides, vaid tegutsedes. Lääs peaks kaaluma eskaleerimist, et tagada rahu ja stabiilsus piirkondades, kus inimõigused on ohus. Ainult nii saab tagada kestva rahu ja julgeoleku kogu maailmas.