Pereterapeut: paljud mured selginevad, kui julgeme lähedastega rääkida | Elu

Tere tulemast Eestisse, kus pereteraapia saab aidata teil lahendada perekondlikke probleeme ja paremini mõista lähedaste muresid. Pereterapeutide abiga avanevad uued võimalused ja tekib sügavam side perega. Julgedes avada oma süda ja suhelda lähedastega, võite avastada, et paljud mured selguvad ja lahenevad. Pereteraapia võib olla võti parema elukvaliteedi ja suhete loomiseks. Ärge kõhelge otsimast abi, kui tunnete, et vajate tuge ja suunamist perekondlike probleemide lahendamisel.

Sageli ongi keeruline märgata just oma lähedasi. “Muretsema hakkame ju siis, kui midagi erineb tavapärasest. Teismeliste puhul ongi sellepärast keeruline, et kõik ju ainult muutubki, keha, hormoonid, sõbrad,” selgitas pereterapeut, Peaasi.ee nõustaja ja vaimse tervise esmaabi koolitaja Pille Kütt.

Oluline on märgata käitumuslikke muutusi mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel

Vanemal võib olla keeruline aru saada, millal ta peaks reageerima ja rohkem küsima. “Aga tähelepanu tuleb pöörata sellele, kui miski on tavapärasest väga erinev,” õpetas Kütt. “Olgu need siis välised muutused, mis seostuvad söömise või unega. Kui midagi on väga paigast ära, võiks sellest rääkida. Kaalutõus või -langus näiteks. Või kui esineb vihapurskeid või laps sulgub oma tuppa ja jätab ennast üksinda.”

Oluline on märgata ka käitumuslikke muutusi. “Kui laps ei suuda enam täita kohustusi, mis ta enda peale võtnud on, kui ta ei käi koolis, kui ta palju hilineb. See ei kehti ainult laste või teismeliste puhul, vaid see kehtib kõikide meie lähedaste, sõprade ja kolleegide puhul,” ütles Kütt.

Aktsepteeri, et ta täna ei vasta sulle ja küsi homme uuesti

Me peaksime sekkuma siis, kui midagi erineb tavapärasest, selgitas Kütt. Kui jutu sisse hakatakse poetama lauseid, et elu on mõttetu, mind ei ole kellelegi vaja, ilma minuta oleks parem või tehakse surma teemadel nalja. “Siis ei peaks temaga kaasa naerma, vaid võiks küsida, et see, mis sa ütled, kõlab päris tõsiselt, räägi rohkem, ma tahan rohkem aru saada.”

Lapsevanemad võivad oma lapselt alati küsida ja isegi kui noor mõtleb, et ema-isa lendab talle peale, siis las ta mõtleb. “Kui ta reageerib väga järsult ja ütleb, et ta ei taha rääkida, siis see ei tähenda, et me rohkem üldse ei tohiks küsida. Aktsepteerin seda, et ta täna ei vasta mulle, aga küsin homme uuesti. Siin ei tohiks ka kergesti alla anda.”

Kui juba küsitakse, siis järelikult hoolitakse

Küsimused peaksid olema neutraalsed, rahulikud. “Kui ma üldse küsin, siis see juba näitab teisele, et ma olen märganud, et tal midagi on teistmoodi. Hea on läheneda ka nii, et ma olen märganud, et viimasel ajal sa ärritud kergemini või et sul koolis läheb kehvemini, räägime sellest natuke. Panna sõnadesse seda, mida sa oled märganud,” õpetas Kütt.

Küti sõnul pöördus eelmisel aastal Peaasi.ee poole 1700 noort vanuses kuni 26. eluaastat. 53 protsenti vastas oma tagasisides, et kõige olulisem oli nende jaoks just emotsionaalne tugi, et neil oli kellegagi rääkida.

Vanemaid pole õpetatud oma tunnetest rääkima

“Seda rolli saaksid ju täita meie lähedased, aga miks me seda ei tee, siis see ei ole ju pahatahtlikkusest, et me oma lastest ei hooli, vaid keegi pole vanemaid õpetanud, kuidas rääkida tunnetest ja vaimsest tervisest. Tõenäoliselt võib see põhjus olla veel põlvkondi tagapool, kus sellest rääkimine võis olla isegi ohtlik. Aga praegu see enam ei päde ja me võiks neid mustreid ümber teha ja pakkuda oma lastele võimalust olla oma pereliikmetega lähedane,” selgitas Kütt.

Küti sõnul on lähedased ja pere tegelikult hästi suur motivaator, miks tahetakse teha oma elus muudatusi.

Rääkides noori vaevavast suurest probleemist nagu koolikiusamine, siis sellega on seotud väga palju tundeid. “Häbitunne, et äkki ma olengi selline, nagu nad ütlevad ja olengi väärt kõike seda, mida mulle tehakse. Lapsel või noorel üksi sinna sisse jäädes ongi väga keeruline,” leidis Kütt. “Peab lihtsalt tekitama diskussiooni, hoidma avatud suhtlusvälja ja küsima, kuidas sul läheb, sest meist keegi pole selgeltnägija.”

Vahel me muretseme üle

Vahel meile tundub, et inimeste elus on ühtemoodi, aga küsides selgub, et seal on ikkagi mingid muud teemad, sõnas Kütt. “Vahel ka tundub, et meie lapsega on midagi väga halvasti, aga temaga rääkides selgub, et on lihtsalt veidi pingelisem periood ja narkootikume tema elus ei ole. Aga me ei tea seda, kui me ei küsi ja ei räägi.”

Noortega vesteldes kuuleb Kütt sageli, et neil pole mitte kedagi, kellega rääkida, aga lähemal uurimisel selgub, et neil siiski on see turvaline täiskasvanu, olgu selleks siis õpetaja, treener või naaber. “Ja sageli noored väga alahindavad oma vanemaid ja arvavad, et vanemaid ei huvita, aga tegelikult huvitab vanemaid väga, mis nende laste elus toimub ja nad on valmis väga kiiresti reageerima, kui abi on vaja.”

Kokkuvõtvalt võib öelda, et pereterapeudi abi võib olla äärmiselt oluline paljude perede jaoks. Tihti on mured ja probleemid, mis peresiseselt tekivad, seotud suhtlemisprobleemidega või hirmuga avada end teistele. Pereterapeut aitab leida lahendusi ning toetab lähedasi omavahel suhtlemisel. Läbi julguse rääkida avame uksed tõelisele mõistmisele ja toetusele ning suudame luua tugevamaid ja tervemaid peresuhteid. Seega, ärme karda otsida abi ja julgeme rääkida oma lähedastega, sest just see võib viia paljude murede lahenduseni.